Ain Aaviksoo: tervishoid ootab kultuurinihet

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain Aaviksoo.
Ain Aaviksoo. Foto: Peeter Langovits

Oleme jõudnud oma ühiskonna jõukuse, tehno­loogiliste võimaluste ja rahva ootuste mõttes olukorda, kus lihtne ja odav lahendus ei ole enam kõige mõistlikum. Muutused on mööda­pääs­matud, leiab tervishoiu­ekspert Ain Aaviksoo.

Tehnoloogiline revolutsioon, mis 20. sajandil meditsiinis aset leidis, tekitas hetkeks tunde, et tehnoloogia – ravimid, diagnostikaseadmed, kirurgilised abivahendid, geeniteadus – teebki inimesed lõplikult terveks. Heaoluühiskonna paisumine arenenud riikides lisas illusiooni, et selle kõik maksab keegi teine kinni. Mõlemad ootused on nüüd ümberhindamisel.

Kui Eesti 25 aastat tagasi omaenda tervishoiusüsteemi üles ehitama asus, seati samuti eesmärgiks soetada võimalikult palju tehnoloogiat võimalikult väikese kuluga ravikindlustusele. 2002. aastast kehtiva tervishoiukorralduse peamise saavutusena kiidetaksegi eestimaalaste parimat ligipääsu tehnoloogiale ja teenustele, arvestades kasutada olevat raha. Ometi ei paista sellest suurt rahulolu: arstid kipuvad välismaale, patsientide jaoks halveneb ligipääs ravile ning viimati arvutas Praxis, et haigekassa reservid ammenduvad seitsme-kaheksa aastaga.

Oleme jõudnud oma ühiskonna jõukuse, tehnoloogiliste võimaluste ja rahva ootuste juures olukorda, kus lihtne ja odav lahendus ei ole enam kõige mõistlikum. Muutused on möödapääsmatud.

Samal ajal jätkub tervisepoliitikas vanade põhimõtete veelgi jõulisem rakendamine. Suurhaiglad on alustanud integratsiooni sildi all veelgi massiivsemate haiglakontsernide loomist, sest nii on majanduslikult lihtsam pakkuda suuremat hulka teenuseühikuid – just seda on seni nähtud Eesti tervishoiu peaeesmärgina. Haigekassa arendab usinasti mikrojuhtimist, endiselt planeeritakse ja juhitakse eraldi eelarvereana perearstiabi, perearsti uuringuid, ambulatoorseid visiite, retseptiravimeid, haiglaraviepisoode, taastusravi, hooldusravi jne.

Aga kui inimesel on krooniline haigus või pikemat taastusravi ja rehabilitatsiooni vajav seisund, mis ületab ühe raviarve kestuse, siis pole see enam suurhaigla mure ega suuda seda lahendada ka haigekassa. Näiteks võib tuua insuldi korral tipptasemel tehnoloogia abil trombi lahustamise ajuveresoontest. Sel puhul on elupäästmise tõenäosus Eestis võrdväärne arenenud riikidega, kuid kolme kuu pärast on meie inimeste tõenäosus ellu jääda mitu korda kehvem. Nn kiirabi-tehnoloogiast pole abi, kui sellele ei järgne sama professionaalset taastusravi ja hooldust, mis inimese enda elutahte uuesti vajalikule tasemele aitaksid.

Meditsiinitehnoloogia arenguga paralleelselt toimus möödunud sajandil muutus haiguste mustris. Ootamatult tekkinud ja kiiret lahendamist nõudvad nakkushaigused või traumad asendusid krooniliste, pikki aastaid vältavate südamehaiguste, kasvajate ning diabeediga. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab küll need haigused varem avastada, kuid inimesi tervendada ei suuda – parimal juhul suudetakse pakkuda eluaegset ravi, mis tagab sageli normaalse elukvaliteedi.

Veelgi enam, nüüdseks on tõsiste teadusuuringutega kinnitatud, et isegi moodsa tehnoloogia puhul on iga inimese enese roll oma hea terviseseisundi tagamisel kokkuvõttes suurem kui see, mida arstid ja nende käsutuses olevad ravimid ja aparaadid suudavad pakkuda. Arst suudab inimest mõjutada 20-minutilise visiidi või viiepäevase haiglasoleku vältel, kuid inimese igapäevased käitumisotsused kujundavad kroonilise haiguse kulgu iga minut mitmekümne aasta vältel.

Kokkuvõttes vajavad inimesed parema terviseseisundi saavutamiseks hoopis teistsugust tuge meditsiinisüsteemilt. Meil on vaja kultuurinihet tervishoius, kus ühiskonnas oleks selgelt paika pandud suurenenud individuaalne vastutus ning süsteem oleks sellele vastavalt ümber kohandunud. Niisugune muudatus ei teki iseenesest süsteemi seest – seda saavad eest vedada vastutustundega poliitikud.

Kõigepealt ütleb terve talupojamõistus, et midagi tervena hoida on lihtsam kui seda katkimineku korral parandada. Samal ajal on keeruline ette kujutada, kuidas peaks ootamatu haigusriski kindlustamiseks loodud süsteem pakkuma ennetusteenuseid – sõeluuringud, regulaarkontrollid, motiveeriv nõustamine, riskipõhised meeldetuletused – igaühele ja pidevalt.

Ei ole võimalik traditsiooniline ravikindlustuse ümberjagamine tervetelt haigetele või noorematelt vanematele. Ei ole võimalik raha koondada nende kasutusse, kel seda rohkem vaja on – teenuseid tuleb pakkuda kõikidele ja kogu aeg, kohandudes vaid personaalsetele riskidele. Just siit tuleb otsida põhjust, miks on inimesed rahulolematud, miks nad oma sotsiaalmaksu eest arsti juurde ei pääse ning miks arstid ja haigekassa arvavad, et kõik ei peagi arsti juurde pääsema.

Praegusest remondikodade süsteemist peaks tekkima hoopis nõuandjate võrgustik, mis patsienti tema terviseasjade korraldamisel partnerina toetaks ja vajadusel intensiivsemat meditsiinilist sekkumist võimaldaks. See tähendab kahtlemata ka muudatust, tervisepoliitika kujundamist eeskätt inimeste vajadusi ja ootusi analüüsides, kartmata süsteemi muuta.

Mitmed iseenesestmõistetavaks kujunenud põhimõtted tasub uuesti läbi kaaluda. Näiteks hinnakujunduses tehnoloogia eelistamine tervishoiutöötajate palkadele ongi loonud olukorra, kus suurhaiglates masinatega tehtav töö näib kasulikum ning haigekassa silmis «väärtuslikum» kui arstide-õdede töö patsientide kodumaakonnas.

Arenenud riikides otsitakse siiralt võimalusi selleks, et kõrgtehnoloogia tipphaiglatesse koondamise kõrval liigutada vähem riskantsed tervishoiuteenused inimestele lähemale, väiksemate kuludega tervishoiuasutustesse. Patsientide endi vastutuse suurendamiseks ja nende sisukaks kaasamiseks kombineeritakse patsiendiharidust, e-teenuseid ja rahalist vastutust. Tööandjad kaasatakse tervisekindlustuse kulude katmisesse koos töötajate tervisesse investeeringute soodustamisega.

Eesmärgiks pole rohkem ega vähem kui jätkusuutlik süsteem, kus riskid on jaotatud kõigi asjaosaliste vahel, kes terviseseisundit oma otsustega mõjutavad. Boonusena kaasneb sellega patsiendi jaoks tajutav kvaliteedi tõus, sest omavastutus suurendab nõudlikkust ning tänapäeva infotehnoloogia võimaldab sisukalt kvaliteeti hinnata ka kiiremini kui üksnes suremuse tõenäosust mõõtes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles