Priit Roostalu

FOTO: Erakogu

Milline oleks maailm, kui jalgpall oleks kuningas, arutleb TLÜ rahvusvaheliste suhete magistrant Priit Roostalu Postimehe arvamusportaalis.

Meie pilgud on pööratud käimasolevale MM jalgpalli finaalturniirile Brasiilias. Mingil määral mõjutab see meid kuni juuli keskpaigani, kui selgub maailmameister. Vaadates jalgpalli Euroopa ja maailma kaarti, on huvitav mõelda sellele, milline oleks maailm, kui jalgpall oleks kuningas.

Kui Brasiilias kohtuvad maailmas tunnustatud riikide koondised, siis Rootsis just lõppes tunnustamata riikide maailmameistrivõistlused. Sarnaselt Brasiiliale oli ka Rootsis kõige rohkem esindatud Euroopa, mis näitab, et meil mängitakse tipptasemel jalgpalli igal erineval tasandil. Euroopa lippu hoidsid kõrgel maailma poliitilisel kaardil omamoodi huvitavad üksused Abhaasia, Lõuna-Oseetia, Transnistria, mis nagu oleksid riigid, aga ei ole ka. Viimane küll mängudest osa ei võtnud. Võitjaks tuli Nizza maakond (Countea de Nissa), mis tänapäeval kuulub Prantsusmaa koosseisu.

Võitja võib meis ju imestust tekitada, et mis riik või piirkond see on? Kuid samas ongi jalgpalli-Euroopa killustunud. Toimub vastupidine eurointegratsioonile – hiljuti liitus UEFA perega Gibraltar kui iseseisev üksus, avaldusi UEFAsse astumiseks on esitatud veel.

Kui soovime, et Euroopa oleks FIFA liikmesriikide arvult maailmas esikohal, on meil hädasti vaja Katalooniat, Baskimaad, Monacot, Korsikat, Põhja-Itaaliat, võib-olla Flandria ja Valloonia eraldi. Kas see on ikka Euroopa huvides? Võib-olla et isegi on – jalgpall on Euroopas üks enim harrastatumaid spordialasid, kui me muutume natukenegi ühtsemaks läbi jalgpalli, võidab Euroopa sellest kindlasti.

Ka jalgpallis on esikohal, sarnaselt muude aladega, võitlus rassismi vastu. Siin on olukord muidugi huvitav: kui liigajalgpallis vihatakse teise nahavärviga inimesi, kes on meie kaaskodakondsed, siis rahvustiimides neid austatakase, muidugi juhul, kui neist saab kangelane. Heaks näiteks on siin itallane Mario Balotelli, kes kord on kangelane, kord vihatud vaenlane.

Maailmameistrivõistluste korraldajamaid ritta pannes oleme me ka hetkel esimesed, juhime napilt muu maailma ees. Globaalseid majandus- ja poliitilisi trende vaadates aga kaotab meie manner iga aastaga oma mõjuvõimu: USA pööre Aasiasse, Euroopa Liidu sisemised probleemid. ELi liikmesriikide eraldi majandus-ja energiapoliitika ajamine India, Hiina ja Venemaaga – kõik see nõrgendab Euroopa ühtsust. Kui jalgpallis kuulub Türgi Euroopasse, siis vaatamata kauakestvatele läbirääkimistele Euroopa Liitu Ankarat ei võeta.

Ka MM-i korraldavate riikide edetabelis on Euroopa veel juhtimas. Tõusvatest BRICS-riikidest on au MM-i korraldada saanud ainult Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariik, Venemaal toimub see 2018, Hiina ja India tõusvad majandused ja maailma rahvarohkeimad riigid pole aga väga jalgpalliusku. Kuid ka siin on Euroopat murdma hakatud: praegu toimub MM Brasiilias, järgmine kord Venemaal (on küll UEFA liige, kuid vaadates hiljutisi arenguid Ukrainas, kas ta on ikka Euroopas) ning praeguse seisuga 2022 Kataris.

Euroopa jaoks on aga nii Moskva kui ka Doha olulise tähtsusega. Vaatamata korruptsioonile ja inimõiguste mitte austamisele nendes riikides peab osa meist ikkagi Venemaad ja Katari oma partneriteks. Energiat on ju vaja. Siin ongi Euroopas lõhe: ei suudeta moodustada ühtset löögirusikat Venemaaga asjade ajamiseks. Suurbritannia on olnud tugevate sanktsioonide vastu, mida Lääs on tahtnud kehtestada seoses sündmustega Ukrainas, ka Saksamaa ei poolda neid. Sarnaselt tekitavad jalgpalliski Venemaa ja Katar lõhet eurooplaste seas.

Korruptsioonikahtlused, kuidas valiti 2018. ja 2022. aasta jalgpalli MMi korraldajamaad, on viimastel nädalatel palju hoogu juurde saanud. Isegi sponsorid on hakanud FIFAlt selgitusi nõudma. President Sepp Blatter aga väidab, et tegemist on rassistlike rünnakutega ja kogu mäng on olnud aus. Sarnaselt välis-ja energiapoliitikale on ka jalgpallis tugevate meetmete ja otuste vastu võtmise vastased Inglismaa ja sakslane Beckenbauer. Britid loodavad Blatterit toetades saada endale 2026. aasta MMi korraldusõigust, UEFA president aga möönab, et Katari kasuks otustamisel oli oluline roll poliitilistel ja majanduslikel huvidel.

Sarnasusi on jalgpallil ja rahvusvahelistel suhetel palju. Võib isegi öelda, et liiga palju, kahjuks. Hea on aga see, et nii maailm kui pall on ümmargused ehk siis erinevaid võimalusi, kes mänge ja lahinguid võidavad, on palju. Lisaks on tore ka see, et võitjad ja kaotajad palliplatisl on jalgpalli puhul kiiremini teada, mis teebki mängu atraktiivseks. Kui jalgpall oleks kuningas, oleks maailm praegusega suht sarnane.