Juuni/juuli Diplomaatias: Põhja-Euroopa julgeolekust, Venemaa «energiarelvast» ja sõjalisest võimekusest Läänemere piirkonnas

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Diplomaatia

Alates käesolevast, järjekorras 130/131. ajakirjanumbrist, ilmub Diplomaatia lugejate ette uues kuues. Kõige silmatorkavam ja olulisem muutus – nüüdsest ilmub Diplomaatia värvitrükis. Aga põhjaliku uuenduse on läbi teinud kogu kujundus tervikuna, tippdisainerite Kristjan Mändmaa ning Piia Ruberi käe all valminud makett muudab ajakirja lehekülgedel ilmuvate tekstide sisu vormiliselt hõlpsamini hoomatavamaks.

Diplomaatia avaartikliks on president Toomas Hendrik Ilvese artikkel «Põhja-Euroopa julgeolek pärast Helsingi lõppakti läbikukkumist». «Täna näeme taas, et rahvusvahelised kokkulepped enam ei kehti. Krimmi Anschluss, see, mis Ukrainas praegu toimub, ja juba see, mis juhtus Gruusias 2008. aastal, näitab, et Helsingi 1975. aasta lõppakt, mille kohaselt ei saa riigipiire jõuga muuta, enam ei kehti. Praegugi peame Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümber mõtestama, sest üks osalistest on kokkuleppest taganenud,» kirjutab president Ilves. «Lootkem, et Euroopa ei reageeri Helsingi lõppakti läbikukkumisele Stockholmi sündroomiga.»

Diplomaat Jaap Ora analüüsib Ukraina kriisi valguses transatlantilisi suhteid. Poliitika vallas on oluline tõhustada välispoliitika koordinatsiooni Euroopa Liidu ja USA vahel, Eesti-sugustele riikidele sobib oma olemuselt ühendaja roll transatlantilistes suhetes – meie oleme transatlantilist ruumi alati näinud tervikuna, nendib autor.

Analüütik Richard Weitz kirjutab Venemaa «energiadiplomaatiast» ning selle võimalikust mõjust Euroopale, USA-le ning transatlantilistele suhetele. Venemaa «energiarelv» võib halvemal juhul lüüa kiilu Ühendriikide ja Euroopa strateegilisse partnerlusse, leiab autor. «Kui NATO tähtsamad liikmed sõltuvad aina enam Venemaa impordist, on Hiina-Venemaa strateegilisel partnerlusel potentsiaal just energia alal destabiliseerida või vähemalt ähvardada destabiliseerida Euroopa majandust,“ sõna Weitz. „Niisugustes tingimustes on USA tähtsamatel partneritel, näiteks Saksamaal või Prantsusmaal, poliitiliselt ja strateegiliselt keeruline toetada USA sellist välispoliitikat, mis läheb vastuollu Moskva huvidega.»

Ajaloolane ja poliitik Mart Nutt käsitleb oma artiklis bütsantsliku poliitika olemust ja toimemehhanisme. Kõige nähtavam tegevus, mille järgi eksimatult tunneb ära bütsantsliku diplomaatia, on teiste süüdistamine selles, mida ise tehakse või kavatsetakse teha, kirjutab Nutt.

ICDSi teadur Erik Männik kirjutab Ukraina kriisi sõjalistest eripäradest, teine ICDSi töötaja Kaarel Kaas aga kaardistab Venemaa sõjalisi võimekusi Läänemere piirkonnas.

Politoloog Mariliis Mets tutvustab oma artiklis Prantsusmaa Aafrika-poliitika taustu ja olemist, ajaloolane Erkki Bahovski arvustab aga Margaret MacMillani raamatut «The War that Ended Peace. How Europe Abandoned Peace for the First World War.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles