FOTO: Urmas Nemvalts

Õige sõnum õigel ajal mängib avalikus debatis suurt rolli.

Asjaolu, et Eestis on viimasel ajal olnud järjest enam avalikkuse tähelepanu pälvivaid meeleavaldusi, võiks esimese hooga pidada ühiskondliku rahuolematuse märgiks, kuid tegelikult tuleks selles pigem näha demokraatia ja kodanikuühiskonna arengutaset. Oleme viimasel ajal peale valimistega kaasas käinud poliitiliste kampaaniate näinud-kuulnud tänavakriitikat riigi ja omavalitsuste, aga ka näiteks erapanga aadressil (protest Swedbanki vastu Haapsalus). Tartu Ülikooli klassikaliste teaduskondade kaitseks tõusnud laine internetis on võtmas virtuaalse meeleavalduse vormi. Eesti kodanik on järjest aktiivsem.

On loomulik, et mida rohkem meeleavaldusi, seda paremini eralduvad ka terad sõkaldest. Nagu iga avalik esinemine, kõne, artikkel vms, nii on ka meeleavalduse puhul kriteeriumid, mis teevad selle usaldusväärseks ja seeläbi tõsiseltvõetavaks. Demokraatlik ühiskond suudab neid eristada ja hinnata, seeläbi kujuneb ka suhtumine meeleavaldusel esitatud mõtetesse ja ideedesse. Eesti põhiseadus väärtustab kogunemisvabadust ühe põhiõigusena ja seda eraldi paragrahvis, et kaitsta õigusriigis vajalikku pluralismi.

Meeleavalduse teeb edukaks teema ja ideede ühiskondlik kandvus. Kogunemine, mis korraldatakse peaasjalikult odava populistliku tähelepanu saamiseks (mis sageli teenib üksikisiku või mingi väikese huvigrupi huve), ei saavuta sageli laia kõlapinda, vähemasti mitte kestlikku. Korratus meeleavaldusel, selle väljumine kontrolli alt, muutumine vägivaldseks paljastab tihtipeale ka sõnumi sisulist nõrkust. Kehvasti korraldatud meeleavaldused devalveerivad meeleavalduse tähendust avaliku arvamuse kujunemisel.

Meeleavaldus võib olla ka lihtsalt avalikus debatis kõlama jäänud seisukohtade võimendamine. Samas on meeleavaldus nähtavam kui huvigrupi seisukoha ärakuulamine kuskil komisjonis – kahtlemata on igas meeleavalduses teatud annus meeleheidet.

Täna kella 11–12 kogunevad Toompeale puuetega inimesed, omastehooldajad ja nende esindusorganisatsioonid, et avaldada oma seisukohti töövõimereformi küsimuses ja juhtida tähelepanu puudujääkidele riigi sotsiaalpoliitikas.

Kõnealune meeleavaldus on mitmes mõttes hea näide. Esiteks on sellega ühinenud märkimisväärne hulk asjasse puutuvaid isikuid ja ühendusi, teiseks on kogunemisel kindel sõnum ja kolmandaks, lisaks kriitikale esitavad kokkutulnud ka oma positiivse programmi. See tagabki kokkuvõttes meedia ja avalikkuse tähelepanu ning osavõtlikkuse, andes lootust, et meeleavaldusel esitatud seisukohad ära kuulatakse ja neid tõsiselt võetakse.