Jüri Vendik: sõjas ei tasu kõiki teateid uisapäisa tõena võtta

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vendik
Jüri Vendik Foto: Erakogu

Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik kirjutab, et Kagu-Ukrainas peetava sõjategevuse tingimustes ei tohiks lisaks Vene propagandale puhta kullana võtta ka sõltumatute allikate poolt kinnitamata Ukraina-poolseid teateid. Ka Ukraina eesmärk on infosõjas vastast desinformeerida ja demoraliseerida.

Viimaste kuude jooksul on palju räägitud Venemaa ohjeldamatust propagandast, mille objektiks ja peamiseks ohvriks on Ukraina. See on tõsi ka praegu, kuid see pole enam kogu tõde.

Olukord on tasapisi muutunud. Kagu-Ukrainas algas päris sõda, ja sellega paralleelselt peetav infosõda ei ole enam ühepoolne.

Üks selle osapooltest võib muidugi olla sümpaatne, kaastunnet ja toetust vääriv, sest ta on agressiooni ohver ja üritab ennast kaitsta. Kuid meie, kõrvaltvaatajad, peame endale aru andma, et tõelise sõja tingimustes see osapool enam kohati ei saa, kohati aga ei pea ei võimalikuks ega vajalikuks olla aus ja avatud. Seda tuleb arvesse võtta nii ajakirjanikel kui ka lugejatel-vaatajatel.

Ei taha muidugi väita, et «mõlemad on ühed värdjad kõik» või et «tõde on vahepeal». Ei ole, muidugi mõista.

Asi on lihtsalt selles, et Eesti meedia teab küll, et Vene väljaandeid ei tasu päris infoallikateks pidada, kuid ei ole vist veel aru saanud, et ka Ukraina teateid – isegi ametlikke – sõjakäigust ei tohiks enam uisapäisa, fakte kontrollimata lehte või eetrisse panna. Need ei pruugi enam selles uues olukorras tõsi olla – lihtsalt sellepärast, et Ukraina peab samuti infosõda ning üritab muu hulgas vastast, st separatiste, desinformeerida ja demoraliseerida. Ning koos sellega desinformeerib paraku ka maailma üldsust.

Välistoimetused edastavad aga Ukrainast tulnud uudiseid endiselt peaaegu muutmata kujul. Ei taha siinkohal kellegi poole näpuga näidata. Näiteid on paraku palju.

Samas vaidlevad muidugi välistoimetajad vastu, et neil ei ole ei tööjõudu ega aega kõike nii põhjalikult kontrollida, nagu see on kombeks mõnes suures ja rikkas rahvusvahelises firmas. Arusaadav, kuid küsimus on oma lugejaskonna adekvaatses informeerimises, pealegi tihti piisaks ehk lihtsast, kuid tähtsast lausest: «Sõltumatud allikad pole informatsiooni kinnitanud.»

Kui Moskva väidab, et tema ei ole Kagu-Ukraina sõjaga kohe mitte mingil moel seotud, ei tohi ükski teemaga tegelev adekvaatne ajakirjanik seda muidugi uskuda.

Aga samas, kui näiteks Ukraina kaitseministeerium teatab ühel päeval kümnest hävitatud separatistide veokite ja sõjatehnika kolonnist, mis tulid väidetavalt üle piiri Venemaalt, ja järgmisel päeval veel kolmest, esitamata ühtegi fotot ega videot, ei tasu kohe ka seda ilmselt uskuda. Ukraina kaitseministeerium võib n-ö liialdada, seda mitmel põhjusel: soov vastast demoraliseerida, soov «oma» poole vaimu üleval hoida, kohapealsete või staabis teenivate ohvitseride soov paista tublimad, kui nad tegelikult on jne. Ja ühtegi usaldusväärset pilti ei ole meile ju näidatud.

Kui «rahvavabariikide» liidrid, Slovjanskis tegutsev välikomandör Strelkov-Girkin või Komsomolskaja Pravda töötajad ja nende järel ka ametlik Moskva väidavad, et Ukraina armee pommitab – justkui niisama, puhta lõbu pärast – rahulikke linnasid, siis seda muidugi tuleb, nagu vene keeles öeldakse, «jagada sajaga».

Samas aga, kui Ukraina väidab korraga, et üldse seda ei tee, et separatistid tulistavad näiteks Slovjanskis ise elumaju, et siis armeed selles süüdistada, ning et nad lasevad meelega elumajadest ja lasteaedadest, et vastaste tuld nende peale meelitada, siis ka sellesse tuleb muidugi suhtuda pehmelt öeldes ettevaatlikult.

Ukraina loodavatel kaitsejõududel ei ole ei oskusi ega varustust, et mingeid unelmate kirurgilisi operatsioone korraldada. Nende ainsateks eelisteks arvuka ja hästi relvastatud vaenlase ees on lennuvägi ja raskerelvastus ning selles olukorras on tsiviil­ohvrid kahjuks vältimatud. Nad üritavad küll neid mitmel puhul minimeerida, muidu oleksid nad Slovjanski juba maatasa teinud, nagu venelased Groznõi, kuid tsiviilohvreid täielikult vältida pole võimalik. Ning sõdurid muutuvad ajapikku vältimatult tigedamaks ja halastamatumaks.

Kogu maailm peale Venemaa ja Kagu-Ukraina elanike teab, et Ukraina poolel ei sõdi mingid «fašistid», sellest pole vaja pikemalt rääkida.

Aga ka kogu Ukraina meedias kasutusele võetud sõna «terroristid» ei kõlba kvaliteetsesse lehte. Mõned separatistidest on küll samas ka terroristid – näiteks need, kes inimesi, sh OSCE vaatlejad röövisid, aga suur osa on lihtsalt idiootidest lumpen ja teine suur osa on muidu tavainimesed, kes usuvad kahjuks – Vene telepropaganda mõjul – siiralt, et kurjad fašistid-banderalased tulevad nende lapsi tapma, ja asusid enda meelest oma kodumaad kaitsma.

Kui «Donetski rahvavabariik» ja Moskva väidavad, et «ukraina karistussalklased» röövivad ja lasevad massiliselt maha nende kontrolli alla võetud linnade rahulikke elanikke, siis see on muidugi lihtsalt vale. Samas ei tasu arvata, et vaenulikus keskkonnas tegutsevad sõdurid muudkui aitavad vanureid üle tee ja päästavad kassipoegi ega tulista linnalahingu olukorras kõike, mis liigub.

Kõik välisvaatlejad, sealhulgas Eesti meedia ja lugejad, on nüüd Ukraina suhtes sattunud keerukasse olukorda: ei tea enam, keda ja mida uskuda. Vene meediaga ja ametlike allikatega on kõik ammu selge, aga ka Ukraina meedia on pea täies koosseisus «sõtta läinud». Isegi sellised enne suhteliselt usaldusväärsed netiväljaanded ja agentuurid nagu liga.net, unian.net või pravda.com.ua on nüüd infosõja üksused.

Saatigi on seda telekanalid, arvukad väiksemad väljaanded ja Dmitro Tõmtšuki inforesist.org, millest saab küll palju huvitavat informatsiooni, kuid kunagi ei tea, kelle poolt ja mis eesmärgiga on see lekitatud.

Mida saavad Eesti ajakirjandus ja lugejad – need muidugi, kes tahavad tõepoolest adekvaatset pilti omada ja edastada – selles olukorras teha? Ega väga palju saagi.

Ennekõike mitte uskuda a priori midagi, mis laekub sõdivatelt pooltelt. Võimalusel kontrollida ja igal juhul mitte kiirustades lehte-eetrisse panna. Kõige usaldusväärsemad allikad on ehk piirkonnas töötavate välisajakirjanike Twitterid. Kahjuks ei ole neid seal praegu kuigi palju ja separatistide poolel on üldse pea võimatu töötada, kuid ikkagi.

Ja heaks lisaks on muidugi kohalike elanike säutsud, teated Vene sotsiaalvõrgus Vkontakte, pildid ja stream’id.

Kui sündmus paistab väga tähtis olevat, allikas suhteliselt adekvaatne, kinnitust aga ei tule ega tule, siis vähemalt võiks teha tekstis märkuse, et «sõltumatud allikad pole seda kinnitanud». Nõnda on loodetavasti heal lugejal paremini meeles, et tegemist on erandliku sõjaolukorraga ja ei tasu ühest konkreetsest uudisest kaugeleulatuvaid järeldusi Facebookis ja kommentaariumides teha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles