Rainis Karro

FOTO: Erakogu

Jalgpall taltsutab järgmiseks kuuks miljoneid fänne, kirjutab Jalgpallifännist tudeng ja endine spordireporter Rainis Karro Postimehe arvamusportaalis.

«Muidugi,» ütles rebane. «Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas ja mina olen sinu jaoks ainuke maailmas...»
«Nüüd ma hakkan aru saama,» ütles väike prints. «On üks lill... Ta on mu vist taltsutanud...»
«Võimalik,» ütles rebane. «Maa peal võib igasuguseid asju näha...»

Tõepoolest, maailmas võib igasuguseid asju näha. Lähitulevikku vaadates, võime kõik jälgida kuu aega kestvat jalgpallihullust. Neljapäevast kuni 13. juuli õhtuni on jalgpallifännide, vutisõprade või lihtsalt spordihuviliste pilgud pööratud kohvi- ja sambamaale Brasiiliasse. Pilk on telekasse naelutatud nii kindlalt, et vist isegi pannilabidaga kangutades ei saaks huvilisi ekraani küljest eemaldada. Aga mis on see jõud, mis ajab karu mesitarusse ja spordihuvilised (sealhulgas minu) telerite külge?

Vastust on ülal tekstis juba olemas – need inimesed, kes asjast huvituvad, on jalgpalli enda jaoks taltsutanud. Või on siis jalgpall nemad taltsutanud. Nad on sellele (kes rohkem, kes vähem) aega pühendanud, leidnud midagi paeluvat, midagi emotsioone tekitavat. Midagi, mis läheb neile korda ja paneb jalgu trampima, plaksutama, mis otsustavamatel hetkedel toob silma kurbuse- või õnnepisara. Ajaga kujunevad välja omad lemmikud ja nii haarabki jalgpall masse – leiad endale meelepärase meeskonna või sümpaatse mängija, vaatad paari mängu. Siis tahaks juba näha, milline on meeskonna edasine käekäik. Mida kaugemale turniiri(de)ga jõutakse, seda rohkem on huvi. Seda rohkem on meeskond individuaalsest vaatevinklist taltsutatud või siis arusaadavamalt öelduna – omasem. Pole vajadust laskuda debatti, kas jalgpall on sportide sport või kas vuti vaatamine on mõistlik ajakasutus. Piisab sellest, et neil, kellel on asja vastu huvi, on juba vähemalt nädala jagu enne MMi avalööki ärevusevärinad hinges.

Jalgpalli suurvõistlustest võib mõelda kui heale sõbrale küllaminekust – iga kahe aasta tagant saad väga huvitava ja meeldiva inimesega kokku. Jah, ta on ilmselt vahepeal habet kasvatanud, juuksuris käinud ja võib-olla kolinud. Kindlasti on ta vahepeal lugenud mõne huvitava raamatu või kogenud midagi uut. Ja see hoiabki asjas värskust – laias plaanis on nii sõber kui ka jalgpalliturniir ju olemuselt üsna püsivad. Seevastu põnevust hoiavad need samad väikesed muutused, mis vahepeal on toimunud. Olgu selleks jalgpalliturniiril riigid, kes varem suurvõistlustele pole jõudnud, või siis uued mängijad, kes veel kaks MM-tsüklit tagasi põhikoolipinke kulutasid. Mõte jääb samaks, detailid muutuvad ja see hoiabki nii armsat sõpra kui ka taltsutatud jalgpalliturniiri ikka ja jälle huvitavana. Enamasti on inimestel oma «ajalugu» nii hea sõbra kui ka jalgpalliturniiridega.

Rebase sõnadel on muidugi ka teine pool – enne taltsutamist on ju väike prints kõigest üks saja tuhande teise poisi hulgast. Nii ei leiagi kõik endale jalgpallist seda emotsiooni või närvikõdi, mida sooviks. Sellisel juhul võib ju minna, otsida ja leida miski muu, mis rohkem huvi pakub. Vägisi taltsutamine on teatavasti vangistamine. Sellisel juhul saab lähtuda mõttest – kes soovib, võib nautida, kes ei soovi, lasku teistel nautida.

Jalgpallifännide armee on suur ja järgmine kuu aega on nende (või siis pigem meie) pidupäev. Loodetavasti ei pane kõrvalseisjad pahaks, kui jalgpall mõne fänni selleks kuuks liialt ära taltsutab. Meeldivat kaasaelamist kõigile kaastaltsutatutele!

«Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel kasvab vaid üksainus, siis on tal sellest küllalt, et tähte vaadates õnnelik olla.» Ta mõtleb: «Seal kuskil on ka minu lill...» Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid kõik tähed. Kas see ei olegi tähtis?»