Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika» Varrak 2014 470 lk

FOTO: Pm

Ootus on end ära tasunud, apteeker Melchiori sarja viies raamat annab eelnevatele silmad ette ja peaks kuuluma – ärgem olgem tagasihoidlikud, et mis nüüd meie, maarahvas, ka oskame – maailma krimiklassikasse. Samas lunastas Indrek Hargla vaid pooled eelmise raamatu kirjutamisega tehtud patud.

Pole vist eesti kirjanduse ajaloos varem olnud, et (progressiivsem?) osa rahvast muutub pärast raamatu – Melchior Wakenstede saaga neljanda osa – läbilugemist kannatamatuks. Et mis saab edasi? Tea, kas «Tõe ja õiguse» järge oodati samuti pikisilmi ning arutati omavahel, kuhu otsustab Tammsaare Andrese, Pearu ja Indreku saatuse käänata? Vaevalt. Aga Melhiori puhul nii juhtus.

Aasta tagasi, raamatuga «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja» oskas Hargla ennast pealtnäha nurka värvida. Temast polnud ilus rõõmsameelse ja sümpaatse Melchiori elu ära rikkuda – jah, autoril on ainuvõim, kuid miks oli vaja apteekri armas naine Keterlyn surnuks ja tema tütar kloostrisse kirjutada?

Kuna järg on sedavõrd tasemel ning Hargla suutis seina mööda nurgast välja ronida, saab ta veerandi oma pattudest andeks. Hea küll, poole, sest ta saatis tragi leskproua Melchiori lohutama ja kuritegude avastamisele appi, ning Melchior juunior, kes Saksamaal apteekriametit õppides Lübeckisse satub, tundub olevat päris asjalik sell. Aga pool pattudest jäi alles.

Niisiis Tallinn, Issanda aasta 1432. Dominiiklaste kloostrist leitakse unustatud Tallinna kroonika – Hargla usub, et Chronica Revaliensis on eksisteerinud ka päriselt –, mis paljastab hulga saladusi, mõne üsna räpase isegi tänapäeva mõistes. Kusjuures mängu tuuakse ka kurikuulsad templirüütlid. Samal ajal toimub linnas esmakordselt Püha ihu päeva näitemäng, mis lõpeb mitme mõrvaga. Mõistagi on Melchiori kohus asjasse selgus tuua, et kurjategijad õiglase karistuse saaks.

Taas tuleb tõdeda, et Mel­chiori raamatutes on patutegu vaid nael, mille otsa saab riputada hulga minevikulugusid, üks põnevam, teadmisi jagavam ja ajaloolisem kui teine. Hargla suudab iidsest Tallinnast luua sedavõrd usutava pildi, et ei teki vähimatki kahtlust – nii just oligi. Lugeja seisaks justkui keset keskaegset linna ning elu tema ümber keeb tavapärases rütmis.

Võib vaid arvata, kui palju tuli autoril arhiivides tuhnida, et kirjeldada eluolu seegis ning kloostrites, toonaste apteekrirohtude ja mürkide olemust, joogi- ja söögikultuuri aluseid, kooselureegleid, pidalitõbiste piinu, kiriku- ja usuelu ning kõike muud säärast. Müts maha!

Aga taas: mis edasi? Noor Melchior jäi Lübeckisse elu suurimat dilemmat lahendama, vana Melchiori tulevik näikse saavat raamatu viimases peatükis äärmiselt intrigeeriva suuna ning, muide, kuidas Melchio­ri tütrel kloostris läheb? Ootame vastuseid.