Donetski elanik Aleksandr Polkvoi kirjutab elust surevas linnas, kust inimesed põgenevad ja mis kunagi pole enam see, mis ta oli.
Aleksandr Polkvoi: kiri neile, kes ei ela Donetskis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mu armsad, te ei oska ettegi kujutada, kui kole ja hirmus on pealt vaadata, kuidas sureb sinu linn. Donetsk ei saa enam kunagi olema selline, nagu ma seda mäletan. Te ei näe seda enam kunagi endisena.
Väliselt paistab ta ikka veel õitsev kevadine linn: küllaga rohelust, mängivad lapsed, avatud ustega toidupoed, kõikjal lilled, avarad ja uhked tänavad, minu akna taga toksitakse tenniseväljakul palli. Ta näeb välja nagu inimene, kes põeb surmahaigust ega tea veel, et peagi hinge heidab.
Ta on peaaegu samasugune nagu varem. Peaaegu – sest juba on ilmunud mädapaised: teesulud, betoontõkked liivakottidega, automaatidega relvastatud inimesed. Sest masinate arv tänavatel on vähenenud mitu korda. Nädalavahetusel pole näha peaaegu ühtegi masinat, see-eest valitseb hirmutav, ängistav vaikus.
Ta sureb. Pärast kella kümmet õhtul ei tööta enam ükski kauplus ega apteek, tänaval pole ühtegi inimest, masinatest jäävad alles ainult taksod. Kõik kohvikud, kõik muud asutused on suletud.
Et käia pärast kella kümmet maha pool kilomeetrit ja sõber koju saata, võtame mõlemad passid kaasa ja ikka ei tunne end hästi, valitseb ju komandanditund. Et käia pärast kella kümmet maha kilomeeter kesklinnas – just kesklinnas ma elan –, peab olema kas täiesti meeleheitel või purupurjus, sest ma kannan kohvris kaasas kitarri ja jumal ise teab, mis võib relvaga inimesele pähe karata. Jah, ma tunnen õudu, et ma kardan käia ringi oma linnas.
Selja tagant läheneva veoauto hääl toob nüüd hoopis meelde läheneva kopteri hääle. Pööran ringi. Näen veoautot, mõnikord aga sõjaväekolonni. Laskude puhul ent kihutavad hoovis mängivad lapsed koju, samamoodi hirmunud emade ja vanaemade juurde. Aga nad harjuvad.
Kõik jutud peale selle, millal algab linnas sõda, käivad ainult kahest asjast: kuhu kavatsed sõita ja millal. Küsimus ärasõidust jaguneb kaheks: kuhu sõita, kui algab sõda, ja kuhu sõita elama, sest siin enam elada ei saa. Mõni tahab sõita päris linna lähedale, mõnda külakesse, kus ei tulistata või ei hakata tulistama. Kus veel pole sõda. Teised räägivad: sõidan Lutskisse, Zaporižžjasse, Hersoni, Lvivi, Dnepri taha, Venemaale. Nad räägivad ärasõidust igaveseks.
Kes see ikka tahab ära sõita, aga kõik saavad aru, et ära sõita on vaja, sest linn on hukule määratud. Keegi ei usu heasse ega kiiresse lõppu. Ei usu ka mina.
Ei sõda, ei rahu, vaid juhmistav üüratu pinge, ärevus, äng, millegi halva, kohutava ootus. Nii võib elada nädala, teisegi, aga mitte rohkem, sest rohkem ei suuda teha nägu, et midagi erilist ei toimugi, sest vaja on edasi elada, sest siin enam edasi elada ei saa.
Ettevõtted sulgevad uksi, ja ma ei räägi isegi tööstusettevõtetest, metallurgiatehastest ja kaevandustest. Ma räägin ehitustest, väikeäridest, pudupoodidest, kohvikutest, meelelahutusasutustest. Ärielul on Donbassis ja Donetskis pikaks ajaks kriips peal. Kes suudab, saadab töötajad pikaajalisele, septembrini kestvale puhkusele. Kohtume pärast sõda. Kes suudab, evakueerib töötajad teistesse linnadesse, samusesse Zaporižžjasse, Poltavasse, Krõvõi Rigi, Odessasse, Kiievisse. Kuid selliseid on vähe. Enamik lihtsalt paneb uksed kinni või valmistub seda tegema.
Kes on saanud, on juba ära sõitnud. Mõned on saatnud pere Donetskist minema. Paljud valmistuvad ära sõitma. Kes jäävad, need lihtsalt ei suuda lahkuda või pole neil kuhugi sõita või ei tunne nad enam huvi. Või siis ootavad ja usuvad, et ehk ikka kõik ei lähegi nii halvasti. Ei lähegi nii halvasti, kui juba on.
Raha saab inimestel varsti otsa ja juurde teenida pole seda kuskil. Muide, mulle tundub, et pankadel lõpeb siin raha veel varem kui inimestel. Sest olgu tulemus milline tahes, pangad ei suuda ega tahagi enam töötada, tulgu siis sõda või suutku mõni tuhat relvastatud inimest kehtestada oma täieliku võimu kahe oblasti üle, kus elab praegu seitse miljonit inimest. Kui ei ole panku, ei ole ka palka, pensionit, majandust. Ja nii see läheb. Küsimus polegi õieti enam selles, kuidas teenida, vaid kuidas ellu jääda. Jah, mu sõbrad, mõelge selle peale!
Keegi ei usu, et inimesed, kes siin elavad, on kellelegi vajalikud. Inimesed on kõrvale heidetud, Donetsk on puur, türm, kust praegu veel saab välja murda, kui maha jätta kõik, korter, vara, töö, tulevikulootused ja -plaanid – kui ainult murda välja, sest kõige olulisem on ellu jääda.
Kõik saavad aru, et see jääb nii pikaks ajaks. Et läheb väga halvasti. Väga halvasti. Ja et paljud surevad. Nagu sureb ka linn.
Meie tulevik on tapetud. Seda on loobitud Molotovi kokteilidega, tulistatud mittesurmavatest relvadest ja Kalašnikovidest ja liikursuurtükkidest Nona, lämmatatud vihkamisega Vene ja Ukraina televisioonis. Me oleme tilluke täpike väikesemõõtkavalisel kaardil, kus eri maade suured onud liigutavad hasarti minnes oma nuppe, teevad käike. Nende jaoks oleme meie, kes me siin elame, pelk statistika. Nagu on ka statistika meie surm, olgu see juba käes või veel ees.
Mulle toob pisarad silma solvumine, ebaõiglus, purustatud tulevik, valu oma lapse pärast, keda ma pean päästma, kindlasti päästma, niipea kui midagi lahti läheb – ja hirm, et ma ei suuda seda teha.
Hoidke rahu. Te ei oska isegi ette kujutada, kui tähtis see on – kõige tähtsam. Hoidke rahu seal, kus te elate, ärge laske puhkeda sõjal, sest sõda tähendab surma, ja see ei käi kinos, vaid praegu ja siin. Hoidke rahu oma kodus. Meie enda oma ei suutnud hoida.
Tekst on algselt avaldatud Facebookis. Postimehes ilmub see autori loal.
Tõlkinud Marek Laane.