Jüri Vendik: Moskva väikeste sammude taktika

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Sõltumata sellest, kuidas areneb nüüd, pärast presidendivalimisi olukord Kagu-Ukrainas ning mis rolli parasjagu etendab Moskva, ei tohi teised Venemaa naabrid Krimmi küsimust ära unustada ega oma õppetunde õppimata jätta, kirjutab Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik (Maloverjan).

oskva avalduste järgi otsustades on üks Ukraina presidendivalimiste tagajärgedest see, et Venemaa Euroopa-poolsetel naabritel tuleb endisest veel visamalt võidelda oma vana Euroopa liitlastega selle eest, et kogu Ukraina loo õppetunnid ei jääks Euroopal ära õppimata.

Moskva mängib praegu välispoliitilist mängu, mida ei saa nimetada isegi salakavalaks, sest see pole ei salajane ega kaval. Nagu Hodža Nasreddin, kes rääkis naabrile, et esiteks ta ei laenanud talt pada, teiseks aga oli laenatud pada algusest peale katki, üritab Moskva näidata maailmale, et ta tõmbub Ukrainast tagasi, ent samas pole ta üldse Kagu-Ukraina «rahva ülestõusuga» seotud ning ta ei ole lubatud edasisi sanktsioone ära teeninud.

See mäng algas juba enne 12. mai «Donetski rahvavabariigi» ja «Luganski rahvavabariigi» iseseisvusreferendumit, kui Venemaa president Putin palus seda avalikult edasi lükata. «Föderaliseerimise pooldajad» aga keeldusid seda tegemast, justkui oleksid nad Moskvast täiesti sõltumatud Ukraina rahva esindajad.

Vahetult enne valimisi, 24. mail ütles president Putin ühtäkki: «Me suhtume austusega ükskõik millisesse Ukraina rahva valikusse.» Päris huvitav pööre oli: enne seda olid kolme kuu jooksul Kiievis võimu haaranud fašistid (tuleb tuttav ette, eks) ning nende välja kuulutatud valimised 100 protsenti ebaseaduslikud, sest seaduslik president on ju täitsa elus, ainult et temast mitteolenevatel põhjustel peab parasjagu viibima Venemaal, mitte Kiievis.

Nüüd aga seisab sellesama presidendi, Viktor Janukovõtši nimel esmaspäeval Vene pressile saadetud avalduses: «Ma austan meie rahva sel raskel ajal tehtud valikut.»

Nagu samast suust kõlab ka välisminister Sergei Lavrovi samuti valimisjärgsel päeval tehtud avaldus jällegi sellest, et Venemaa «austab» Ukraina presidendivalimiste tulemusi.

Seejuures seati kõikides neis avaldustes üks ja sama eeltingimus: et Ukraina uus võim lõpetaks sõjalise operatsiooni «oma rahva» vastu ning viiks oma väed Donetski ja Luganski oblastist välja. Seda nõudmist kommenteerida pole vist erilist mõtet.

Teoreetiliselt arutledes võib ütelda, et Venemaal oleks tema ressursside juures üsna lihtne piir Ukrainaga oma territooriumilt tulevate «vabatahtlike» jaoks sulgeda ning anda separatistidest märatsejatele selgelt märku: lõpetage ära. Aga see on muidugi puhas teooria. Selle asemel jätkub sõnamäng.

See mäng on liiga lihtsameelne, et ükski terve mõistusega inimene seda usuks, kuid see ei olegi mõeldud päris normaalsetele inimestele. See on mõeldud ennekõike vana Euroopa poliitikutele, kes ootavadki ettekäänet, et saaks kaamerate ees kergendatult ohata: no näete, sanktsioonidega ähvardus on mõjunud! Rahu majas! Let’s make business as usual.

Märku just sellisest ootusest annavad üsna mitmed tõsiasjad, aga muuseas ka esmaspäevane Brüsseli avaldus. Härrad Barroso ja Van Rompuy avaldavad heameelt Ukraina valimiste toimumise üle, aga ka Moskva ülalmainitud avalduste pärast, mida nad peavad Venemaa valmisolekuks pidada rahumeelseid läbirääkimisi uue presidendiga.

«No business as usual anymore» – «ei enam asjaajamist, nagu poleks midagi juhtunud» – seda ütles teadagi Venemaa kohta kuus aastat tagasi, Gruusia sõja ajal, tollane Briti välisminister David Miliband.

Järgnenud aastate jooksul on see väljend muutunud Inglismaal, Venemaal ja mujal sarkastiliseks ütluseks, tähistamaks lääneriikide suutmatust ja soovimatust Moskvale vajadusel tõsist survet avaldada.

Me ei saa välistada, et Ukraina, sh uue presidendi Petro Porošenko, Venemaa võimude ja teiste osapoolte vahel käivad salajased läbirääkimised. Oleks isegi veider, kui selliseid läbirääkimisi poleks olnud. Nii või naa ei saa me Venemaa kavatsuste kohta midagi kindla peale öelda.

Kuid sõltumata sellest, mis toimub Ukrainas ja selle ümber, ei tohi teised Venemaa naabrid oma koduülesandeid tegemata jätta vaid sellepärast, et Putini ja Lavrovi kõnepruuk on äkki mõnevõrra leplikumaks muutunud.

See väline rahumeelsus võib olla osa standardsest tšekistide, natside ja paljude muude nendetaoliste sellide taktikast. Üks Venemaa dissidentidest võttis selle kokku nii: «Algul on liiga vara, ja siis on liiga hilja.» See tähendab, algul tundub aktiivne vastupanu mõttetuna: okei, väikene vabaduste piiramine korra nimel, miks mitte. Ja siis tuleb paus, ja siis järgmine samm, mis tundub jällegi tühiasjana...

See taktika toimis suurepäraselt Vene sisepoliitikas viimase 14 aasta jooksul. Algul oli NTV laialiajamine, mis oli ju puristide seisukohalt nagunii selgelt kallutatud ja kohati isegi valelik, ainult et «õige» poole kasuks. Siis tuli Hodorkovski saaga – ja tema oli  jällegi meie, puristide jaoks liiga kahtlase taustaga tegelane... Ja nüüd arutatakse Venemaal tõsimeeli näiteks Facebooki ja Twitteri blokeerimise võimalust ja võimule ebameeldivate blogijate trellide taha pistmist, muudest «suveräänse demokraatia» mõnudest rääkimata.

Välispoliitikas on lood keerulisemad, kuid üldine mudel võib küll olla umbes sama. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupatsioon läks ju läbi. Business as usual. Nüüd võib Moskval tekkida tunne, et Kagu-Ukraina sündmuste varjus sai ta Krimmi küsimuse päevakorrast vaikselt maha tõmmata.

Seega on põhjust oodata, et mõne aasta pärast, siis kui on jälle «business as usual», kuulutavad ühtäkki «nördinud rahumeelsed elanikud» ühtses sõjaväevormis ja viimase peal Vene käsirelvadega välja näiteks Daugavpilsi – vabandust, Dvinski – rahvavabariigi. Seejärel puhkeb mäss näiteks Narvas. Vabandust, Rugodivis. Ja enne kui Eesti, Läti ja NATO on üllatusest toibunud, saab Dvinski vabariigist «rahva tahte rahumeelse väljenduse» tagajärjel Venemaa osa.

See on muidugi halva nalja piiril fantastiline stsenaarium, aga... Aga Venemaal arutlevad üsna paljud geopoliitika harrastajad üsna tõsimeeli, et kas NATO tuleb appi, kui Venemaa peaks (mehikeste abil) Eestit või Lätit ründama. Ja vastus on üldjuhul «ei tule». Ja Marx on meile õpetanud, et teooria muutub materiaalseks jõuks, kui ta vallutab juhmid rahvahulgad.

Sõnaga, kõik mõistlikud ideed ja plaanid nii riigikaitse kui ka info vallas (Golos Jevropõ), mida on viimase kolme kuu jooksul Krimmi sündmuste ajel mõlgutatud, peavad teoks saama. Seda sõltumata sellest, kas Venemaa tõmbub vahepeal tõepoolest tagasi või mitte.

Ja kui rahuarmastavad liitlased Berliinist, Pariisist, Roomast jne tulevad jälle seletama, et näete, Venemaa on jälle muutunud, teeme bisnist nagu ikka, siis peavad Venemaa naabrid – Balti riigid ja Poola – seda kõike tegema koos nendega, kes neid paremini mõistavad: USAga, võibolla Suurbritanniaga, võibolla Norraga, Taaniga jne.

Ääremärkus. See praegune Moskva mäng sõdivate Kagu-Ukraina separatistide tunnustamise-mittetunnustamise ja toetamise-mittetoetamise ümber võiks olla õppetunniks ka mõnede Baltikumi «elukutseliste venelaste» jaoks:

Moskva on teid alati lihtsalt ära kasutanud ning müüb iga kell maha.

Mitte et see midagi põhimõtteliselt muudaks, lihtsalt – tasub meeles pidada.