FOTO: Urmas Nemvalts

Nädalad pingekruvimist ja vaidlusi on selleks korraks seljataga, poliitikutele valija kohtuotsus kätte antud. Tulemus võib meeldida või mitte, kuid tõenäoliselt peegeldab see üsna adekvaatselt Eesti poliitika hetkeseisu.

Võitja Reformierakond suutis pärast ebakindlust ja segadusi teostada tipus põlvkonnavahetuse ning pakkuda valijale Euroopasse saatmiseks usutavad kandidaadid. Ekspeaminister Andrus Ansipi seadmine viimasel hetkel nimekirja etteotsa osutus edukaks käiguks, kogemus ülemkogudelt Brüsselis teenis häältena dividende. Kellele Ansip ei meeldinud, sai toetada isepäisena mõjuvat Kaja Kallast. Keskpärane lugu on vaid see, et oskuslikest manöövritest võib lõpuks kasu lõigata hoopiski kaugelt pisema mandaadiga Igor Gräzin.

Keskerakond saadab venekeelse valija toel Brüsselisse vastuoluliseks peetud Yana Toomi, kelle ootamatult kopsakas häältesaak peegeldab ilmselgelt partei tänast nägu ja liikumissuunda. Tsentristide valimisreklaam «Tere Edgar!», kus kõik maakonnad Keskerakonna esimehele rõõmsalt tere tulemast hõikasid, osutus samas blufiks. Müüt Savisaarest võitmatu häältemagnetina purunes väljaspool Lasnamäe koduseinu kildudeks. Keskerakonna eesti valija lubas Jüri Ratase ja Kadri Simsoni saagiks küll viisakad, ent siiski B-kategooria numbrid. Status quo püsimise kohale erakonnas tõusis hulk uusi küsimärke.

IRL ja sotsid tegid oodatud tulemuse ning kumbki saadab Brüsselisse ühe esindaja. IRLi puhul on tegu selgelt kogu meeskonna tehtud tulemusega, mis kergitas esinumber Tunne Kelami ainsaks Eesti poliitikuks, kes on kolm korda järjest europarlamenti valitud. Sotside Marju Lauristin oma tohutu kogemusepagasiga on Eesti saadikute sekka kahtluseta asjalik ja tõsine valik.

Indrek Tarandi fenomeni selgitamisel võib aga hõlpsalt hätta jääda, kui mitte lugeda tema jõuks lihtsalt 2009. aasta raketi sööstuhoost säilinud inertsi. Aga midagi selles on: peaaegu nullkampaania pealt taas toetus, mis vaid napilt jääb alla IRLi ja SDE tulemusele. Indrek Tarand on niisiis omanimeline erakond, mis pakub Eesti valija jaoks Euroopa suurtest poliitperedest eemalseisvat, ent samas ikkagi küllalt peavoolule lähedast ja ohutut alternatiivi. Keegi teine «Tarandit teha» ei suutnud. Tanel Talve üle 10 000 ja Silver Meikari üle 6000 hääle on hea saavutus, ent mandaadist veel kümnete tuhandete toetajate kaugusel.

Eesti oli eurovalimistel nende riikide seas, kus üldpildis toetati riigi valitsust, pooldati poliitika põhivoolu ja tõrjuti igas mõttes äärmusi. See on hea aluspõhi, mille pealt riigijuhid saavad võimaluse tegutseda hapravõitu majandusseisu tugevdamiseks. Vähem kui aasta pärast on valija käes juba Eesti poliitika juhtkang – riigikogu valimised.