Tõnis Saarts

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Valimistulemus peegeldab tellimust uue poliitilise jõu järele – praegu lähevad need hääled Indrek Tarandile, kirjutab Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts.

Eurovalimiste järel on õhus palju küsimusi alates Reformierakonna ootamatust suuredust ja Yana Toomi tähelennust. Palju vähem on tekitanud aga elevust Indrek Tarandi muljetavaldav kordusetendus ja IRLi tagasihoidlik esinemine. Need üllatused on Eesti poliitika süvaprotsesse vaadates isegi kaalukama tähendusega, sest sunnivad esitama kahte intrigeerivat küsimust: mis on ikkagi Tarandi fenomeni taga ja miks neil valimistel Vene-ohu kaart ei toiminud, või kui toimiski, siis loodetust palju tagasihoidlikumalt?

Tarand on tõesti omaette Eesti poliitika imelaps. Ta asendab praegu ainuisikuliselt tervet erakonda: establishment’i-vastast, suurerakondade-kriitilist, kergelt populistliku kallakuga parteid, mis tänu parlamendierakondade laotud kõrgetele barjääridele ei ole Eestis seni kuidagi tuult tiibadesse saanud.

Taas hääletasid tema poolt need valijad, kellele tundus vastumeelne valida Euroopa Parlamenti mõni partei ning kellele imponeerib Tarandi suurerakondi tögav stiil. Uut erakonda on Eestis üritatud luua juba mitu head aastat, kuid erilist edu pole neil ettevõtmistel olnud.

On suur erinevus, kas valimistel kandideerib üks populaarne üksikisik või terve erakond. Viimane vajab eduks tugevat meeskonda, erakonnaorganisatsiooni, soliidset kampaaniaeelarvet, vaba ideoloogilist nišši jne. Lisaks sellele on olla üks kuue hulgast hoopis teine tera, kui olla üks 101st (pean silmas seda, kui Tarand kandideerinuks üksikkandidaadina riigikokku).

Kas Tarand võiks nüüd kohe asutada oma erakonna või liikumise ning järgmistel riigikogu valimistel ilma teha? Üldiselt on senine kogemus näidanud, et n-ö ühe-mehe-erakonnad kipuvad Eestis ebaõnnestuma. Et olla erakonnana edukas, peaks Tarand panema kokku üsna tugeva ja usaldusväärse meeskonna, kellel oleks ka mingi laiem visioon kui lihtsalt suurpatside-kriitiline sõnum.

Siit aga tulenebki Tarandi suurim nõrkus: enamik lugupeetud ühiskonnategelasi, keda rahvas sooviks selle uue poliitilise jõu eesotsas näha, ei taha temast midagi kuuldagi. Võimalik, et tänu oma ekstsentrilisusele ja konfliktsusele jääbki Tarand Eesti poliitikas edukaks üksikmängijaks, kes ilmselt vaevalt suudab kokku panna terve erakonna funktsioneerimiseks vajalikku töövõimelist tiimi.

Ometi peaks Tarandi häälesaak parlamendierakondi ärevaks tegema – kaalukas osa valijaskonnast on neile näidanud punast tuld ning jutud sellest, et Eesti parteimaastik ongi valmis ning uutele tulijatele ruumi pole, on osutunud enneaegseks. Sotsiaalne tellimus uue poliitilise jõu järele on täiesti olemas.

Eelneva põhjal on aga kahtlane, kas selle käilakujuks saab ikkagi Indrek Tarand ja et see sünnib juba tulevasteks riigikogu valimisteks. Kõlagu see küüniliselt, kuid suurerakonnad tegid õigesti, kui omal ajal ei aktsepteerinud Rahvakogu ettepanekuid muuta uute jõudude tulek rahastamisreeglite lõdvendamise ja valimiskünnise langetamisega lihtsamaks. Oht luurabki ukse taga.

Teine oluline küsimus puudutab IRLi nii kahvatut esinemist. Kampaania alguses paistis, et Vene-oht ja julgeolekupoliitika kujuneb nende valimiste põhiteemaks ning IRL teeb nende najal rekordtulemuse. Nii aga paraku ei läinud.

Ei saa öelda, et n-ö Vene-kaart üldse ei toiminud – toimis küll, sest kuigi Andrus Ansipi ülihea tulemuse juures mängis põhirolli tema isiklik prestiiž, siis ilmselt valis osa valijaid ta ikkagi vastukaaluks Savisaare-ohule. Paistab, et paljude nn eestimeelsete valijate jaoks on «kilp ja mõõk» Savisaare ja Vene-ohu vastu endiselt Ansip, mitte IRL. Yana Toomi edu demonstreeris, et rahvuspõhine vastandumine töötas ka teises leeris, tuues venekeelsed valijad valimiskastide juurde.

Ennekõike aga näitab ­IRLi ebaõnnestunud pokkerimäng Vene-kaardiga seda, et europarlamendi valimised on endiselt peaasjalikult isikuvalimised. Parteid on ka varem püüdnud neist teha teemapõhiseid valimisi, kus edu loodetaks saavutada kunstlikele vastandustele ülesehitatud konfliktide ja erakondadele sobivate probleemide püstitamisega.

Kõik need katsed on ebaõnnestunud ja lõpuks võidab erakond, kellel on kõige tugevam kandidaatide galerii. Siin ilmneski oravapartei eelis IRLi ees. Reformierakonna nimekirjas oli kandidaate igale maitsele: kellele ei meeldinud Ansip, sai valida antiansiplikku Kaja Kallast.

IRLil oli aga pakkuda üsna ühenäolisi ja pigem keskmise kaliibriga kandidaate: kõik olid sama ägedad Venemaa- ja Savisaare-vastased nagu Tunne Kelamgi ning valijatele Kaja Kallasest kaugelt vähem võluvad. Julgeoleku- ja Vene-teema ei töötanud neil valimistel ilmselt ka sel põhjusel, et nägi kuidagi vana ja luitunud välja – me oleme Savisaare- ja Vene-ohuga tegelenud kõik viimased valimised.

Erakonnad ei suutnud sellele lisada ühtegi uut värvitooni ning Ukraina sündmuste «tipphetkede» läbisaamine ning suubumine «uude normaalsusesse» (rutiinsed uudised kodusõjast, mis enam tuliseid emotsioone üles ei kütnud) ei tekitanud valijates tunnet, et isamaa on ohus. Ilmselt sellest ka üsna tagasihoidlik valimisaktiivsus – mobiliseeriv konflikt puudus.

Lõpetuseks veel üks tähelepanek: need valimised näitasid, et Eestis on täiesti võimalik korraldada soliidseid ja sisulisi valimiskampaaniaid, rohkete asjalike debattidega, ilma geriljatehnikate ja meelelahutuslikkuseta.