Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas.

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Ahto Lobjakas ennustab, et näeme Euroopa Parlamendis nüüd nn suurt koalitsiooni. Kuid see saab olema ajutine.

Valimistulemused on ennekõike vastus küsimusele. Valimistulemuste tõlgendaja suurim väljakutse on välja nuputada, milline oli küsimus. Valimistulemustest süvitsi aru saada soovija peab aga nägema vastustest kaugemale, seda eriti Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis – mis mõõdavad poliitikute populaarsust selleks, et nad siit ära saata.

Euroopa Liidu kogupikkuses ja -laiuses tuleb kõige suuremat küsimust vältimatult otsida kriisist. Tänaseks poliitiliseks, majanduslikuks ja sotsiaalseks kriisiks kasvanud võlakriisi päästiku tõmbas Kreeka vähem kui aasta pärast eelmisi europarlamendi valimisi 2009. aastal. Täpsemalt vajutasid päästikule investorid, kel tekkisid kiirelt äärmiselt raskekujulised kahtlused Ateena võime suhtes oma võlgadega toime tulla. Edasine on lähiajalugu.

Paljudel on meeles, et otsustavad hetked, mil Kreeka ähvardas ELi abipaketi referendumile panna ja eurotsoon vaakus noatera peal, tiksusid ajalooks vaid kaks ja pool aastat tagasi, sügisel 2011? Vahepeal on kaljuserval peale Kreeka ära käinud ja sealt tagasi toodud Portugal, Iirimaa, Hispaania ja Itaalia. Küll märgatavalt kõhnunuina.

ELi valijate kombineeritud vastus kriisiküsimusele oli traumaatiline. Märgatavalt tõusis toetus nii poliitilise spektri paremale kui vasakule servale kogu maailmajao lõikes. Suurim seaduspärasus osutab, et parem äär tõusis peamiselt neis riikides, mis võlakriisis vähem kannatas, aga kaotajaid finantseerima pidas.

Vasak äär pääses selgelt juhtima üksnes Kreekas, aga nihe vasakule on tuntav mujalgi kriisiriikides. Poliitilise spektri parem serv Euroopa põhjapoolsetes osades, Skandinaavia kaasa arvatud, otsib distantsi vastutustundetuse ja muude kujuteldavate või reaalsete ohtudega, mida nähakse lõunas. Vasem serv kurdab omakorda solidaarsuse naeruväärse nappuse üle olukorras, kus noorte tööpuudus Hispaanias ja Kreekas ületab 50 protsenti. Viimane oli ka riik, kus oma apoteoosi saavutas vasakäärmuslus Syriza valimisvõidu näol.

Mõlemad ääred süüdistavad omakorda Brüsselit – see on lühike kokkuvõte Euroopa vastusest kriisiküsimusele. Sellele vastusele otsivad nüüd omakorda vasturohtu Euroopa hilisajaloo integratsiooni valvurid ja status quo kaitsjad. See ei ole neil kerge.

Prantsusmaal leidis aset massiivne rupture – ehk aja liigestest lahti minek –, kui meie EKRE-laadne, kuid ajaloolise süvisega ja intellektuaalselt tõsiseltvõetav Rahvusrinne võttis esikoha 25 protsendiga häältest. Front National tahab Prantsusmaa lahkumist eurotsoonist ja Schengenist ja nõuab nüüd riiklikke parlamendivalimisi.

See osutab, et tegemist ei olnud üksnes protestiga Euroopa registris, Prantsusmaa on selleks liiga suur riik. Marine Le Peni liikumise võit oli ka protest sotsialistide ja president Francois Hollande’i vastu – kes vaevalt kaks aastat tagasi võitis omakorda valimised protestilainel eelkäija Nicolas Sarkozy vastu.

Vähemalt sama suur šokk tabas poliitilist süsteemi Suurbritannias, kus esimest korda uueaegses ajaloos ei võitnud valimisi ei konservatiivid ega Tööpartei. Võitis need valimised parempoolne protestiliikumine nimega Ühendatud Kuningriigi Iseseisvuspartei ehk UKIP. Ka UKIP loodab pühapäevase edu konverteerida riigisiseseks võimulepääsuks. EList tahab UKIP lahkuda, kuid püüab vältida teda varem kimbutanud rassistlikke või lahmivalt immigrantidevastaseid alatoone. Seetõttu on UKIPi juht Nigel Farage juba välistanud samasse fraktsiooni mineku Front Nationaliga.

Protesti peavoolu-ELi vastu suurtes riikides tasakaalustab Saksamaa, kus kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid võtsid kahe peale 60 protsenti häältest. Saksamaa rajalpüsimine visandab ka ülejäänud ELi stabiilsusstrateegia piirjooned: europarlamendis moodustavad senise ajaloo ja arengu kaitsjad ilmselt nn suure koalitsiooni, milles valimised võitnud parempoolne Rahvapartei matab ühiste hüvede nimel sõjakirve Euroopa sotsialistidega.

Sotsialistlike ja konservatiivsete selgade kokkupanek europarlamendis saab kaitsestrateegina siiski olla vaid ajutine lahendus. Mure on tõsine: esmakordselt viimase 60 aasta jooksul on «pagemisjooned» Euroopa pettumustvalmistavast normaalsusest suunatud mitte tulevikku, vaid tagasi minevikku. Laenan mõiste Deleuze’ilt ja Guattarilt, kes sellega tähistavad surveid, mis murravad servadel ja südames vaikselt iga stabiilsust. Seni on ELi stabiilsus kriisidest elatunud, läbi kriiside edasi liikunud. Nüüd, tundub, on tulemas tagasilöök.

Püüame sellesse Euroopa küsimuste ja vastuste Paabelisse kujutleda Eestit. Mis oli küsimus, millele pühapäeva õhtul vastuse saime? Kindlasti polnud see «Kes võitis esinumbrite debati?» (Lauristin, Ansip oli kauge kolmas-neljas). See küsimus polnud ka «Milline Euroopa Parlamendi fraktsioon on Eestis populaarseim?» – sest vastus ALDE (st ELi liberaalid) kolme kohaga (Reform pluss Kesk) on poliitiliselt groteskne.

Üks vastus on, et Reformierakonna võit oli stabiilsuse võit Eestis. Aga siingi matavad «pagemisjooned» selge vastuse enda alla. Reform sai esikoha, aga parteidest oli ta üksi tugev. Keskerakond sai oma elu šoki, sotsid oleks Lauristinita kaotanud, IRL peab tänama veteranist Kelamit pildile saamise eest. Isegi reformierakondlaste enda tulemusse süstib ebaselgust siseopositsionäär Kaja Kallase suur toetus.

Küsimus, kuivõrd stabiilne on Eesti Euroopa taustal, ei saanud seega selget vastust. Seda enam siis, kui toome võrrandisse Indrek Tarandi, kes rohkem kui ükski parteidest sümboliseerib täna opositsiooni. Sellel tasandil saadab Eesti europarlamenti korraga kaks antiteetilist tendentsi. Ühelt poolt ühemehe-erakonnana Tarandi, kelle poliitilise korruptsiooni ja ringkäenduse vastane platvorm olnuks tuttavlik suures osas ülejäänud Euroopast. Teiseks kasinuspoliitika ristiisa ja parteisõdur Andrus Ansipi. Meie omad, Eesti moodi mõõdukad äärmuslased.