Tomas Jermalavičius: müristamisest ja risti ettelöömisest

Leedu president Dalia Grybauskaite. Foto: SCANPIX

Riigikaitse ja selle rahastamise praegune olukord on poliitiline läbikukkumine, kirjutabRahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tomas Jermalavičius maikuu Diplomaatias.

«Kuni välku ei löö, leedulane risti ette ei löö.» Sellise vene vanasõna variatsiooniga võttis üks Leedu kaitsepoliitika plaanija kokku Leedu reageeringu Venemaa agressioonile Ukrainas. See on täiesti sobilik ütlemine, millesse on kätketud paljud Leedu riigikaitse praeguse seisukorra aspektid, samuti see, kuidas sellisesse seisukorda jõuti, kui geopoliitiline ilm Euroopas äkitselt ähvardavaks kiskus. See kajastab tahte puudumist mõistlikult investeerida julgeolekumeetmetesse täiesti ennustatava sündmuse (välgu) vastu, paljastab poliitilise eelistuse langemise sümboolse žesti (risti ettelöömise),  mitte tegelike sammude kasuks ning annab mõista, et enda vastutuse asemele seatakse kaitse otsimisel sügav usk kõrgematesse välistesse jõududesse (Jumalasse).

2014. aastale, mil 21. sajandi Euroopa julgeolekut hakkasid taas kummitama 19. sajandi tondid, astus Leedu riigikaitse juhtkond vastu mitmetiste tunnetega. Ühelt poolt oli ennast õigustanud strateegia, mis asetas rõhu NATO liikmesriikide solidaarsusele ja millega kaasnes riigikaitse kallutamine eelkõige «piirkonnaväliste» ekspeditsioonioperatsioonide suunas. Selle taga omakorda seisis eeldus, et kui kodukandis peaks olukord halvenema, astuvad liitlased Leedu kaitseks välja. NATO samme Balti riikide julgeoleku tugevdamisel nähti õigesti tehtud investeeringu ehk aastatepikkuse NATO juhitud rahvusvahelistel operatsioonidel osalemise väljateenitud tasuna. Teisest küljest on nüüd tegemist riigikaitsekorraldusega, mis vajab hädasti suurt tähelepanu, et vältida võimalikke läbipõrumisi kodumaal ning mitte anda põhjust kahelda valmisolekus kaitsta riiki ajal, mil liitlased on toonud selle kaitsele oma sõdurid ja seadnud nad seega potentsiaalselt ohtu.

Raha

Üks tähtsamaid teemasid, mis vältimatult esiplaanile trügib, on mõistagi raha. Liitlased ja Brüsseli ametnikud on ikka ja jälle sugenud Leedut kaitsekulutuste armetu taseme pärast. 2014. aastal selleks mõeldud vähem kui 0,8 protsendiga sisemajanduse kogutoodangust on Leedu kindlalt NATO kõige suuremate alakulutajate seas, ilmselgelt maailmajao üldse kõige turvalisemas paigas asuv Luksemburg investeerib riigikaitsesse Leedust vähem. Seda võis olla võimalik õigustada ajal, mil majandus vaakus hinge üleilmse finantskriisi taaga all, aga mitte ajal, mil majanduse taastumine on üks Euroopa võimsamaid. Seda võinuks ehk õigustada ka juhul, kui Venemaad peetaks endiselt naiivselt NATO partneriks, aga kindlasti mitte seisukorras, kus Venemaast on saanud oma naabreid ohustav paariariik. Selgelt otse eesliini riigi jaoks on niisugune olukord enam kui naeruväärne.

Paistab, et sellest on kõik aru saanud. Krimmi hõivamise järel toetas tervelt 64 protsenti inimestest kaitsekulutuste suurendamist, ehkki leidub erinevaid arvamusi, kui kiiresti see võimalik on. President Dalia Grybauskaitė, kes on ühtlasi relvajõudude ülemjuhataja, leidis endas äkitselt taas võime kallutada erakondi ühisele mõistmisele: suruti läbi uus – 1990. aastate lõpust küll juba kolmas – parlamendierakondade kokkulepe, mis kohustab jõudma 2020. aastaks kaitsekulutustega maagilise kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Peaminister Algirdas Butkevičius lubas isegi juba sel aastal eraldada relvajõududele täiendavalt 60 miljonit litti (üle 17 miljoni euro), mis peamiselt peaksid minema kiiresti vajatava varustuse hankimiseks.

See kõik kõlab kenasti, aga lubatagu siiski sellesse uude finantsentusiasmi hoogu skeptiliselt suhtuda. Mõned majandusteadlased väidavad, et Leedul on raske seatud kaitsekulutuste taset saavutada, kui ei muudeta märkimisväärselt maksupoliitikat ja -süsteemi: isegi ultraliberaalse Eestiga võrreldes jagab Leedu riigieelarve kaudu ümber väga väikese osa SKTst (ligikaudu veerandi), mistõttu kaks protsenti SKTst moodustaks eelarves palju suurema osa kui Eestis. Sestap on juba ette näha kokkupõrge teiste hädavajaduste ja prioriteetidega, eriti kui majandus- ja finantsolud peaksid taas ahtamaks muutuma. Pealegi ei ole tegu esimese sedalaadi poliitilise kokkuleppega, mistõttu ei ole kuigi suurt veendumust, et ka see ei jää järjekordseks sümboolseks «risti ettelöömiseks». Ja kas mitte isegi selle eesmärgi täitumise korral ei oleks riigikaitse aastaid kestnud alarahastamise järel eksistentsiaalse ohuga silmitsi seistes nood kaks protsenti 2020. aastaks liiga vähe ja liiga hilja? Küsida tuleb sedagi, kas kulutuste kasvamise korral osatakse neid targalt ära kasutada?

Relvad

Ei tasu imestada, et finantskokkuhoiu tingimustes kulutavad Leedu relvajõud ligemale 80 protsenti eelarvest isikkoosseisule. Väljaõppinud inimesed on vaieldamatult äärmiselt tähtsad ning neid tuleb alles hoida ka raskel ajal. Mõned ohvitserid on päris rõõmsad, et kokkuhoiurežiim ärgitas muudes valdkondades väga hoolikalt raha lugema. Kuid suuremas plaanis on see käinud sõjamasina materiaalosa arvelt: kui asi puudutab relvastust, varustust ja tagavarasid, on sõjaväel varuks vaid kõige hädavajalikum.

Nii näiteks läks kaitseministeerium kerjakott õieli ees otsima teiste ministeeriumide käest kasutamata ELi raha selleks, et asendada Nõukogude ajast pärit helikopterid Mi-8 uutega. Uued kopterid sobiksid eriti hästi otsingu- ja päästeülesannete täitmiseks, millised ülesanded pandi mõne aasta eest rumalast peast relvajõudude õlule. Samas oleks neid koptereid muidugi vaja ka NATO õhuturbemissiooni toetamiseks. Avalikkuses põhjustas see võimsa pahameeletormi. (Viimaks hangiti kolmest helikopterist kaks riigikaitseks mõeldud rahaga, aga kummalisel kombel ilma nõudmiseta kohandada neid viisil, mis võimaldaks õhusõidukeid kasutada ka sõjalisteks ülesanneteks.)

Ukraina kriis avaldab riigikaitseametnikele survet langetada kiiresti mõningaid otsuseid, millega kas või minimaalselt tasakaalustada aastaid kestnud hoolimatus. Mõistes, kui kesine on maapealne lühimaa-õhutõrjevõime (praegu tagavad selle USA päritolu Stingerid ja Rootsis valmistatud SAAB RBS 70 raketisüsteemid ning mõned vanad L-70 õhutõrjesuurtükid), tõttas kaitseministeerium välja kuulutama Poola päritolu kantavate õhutõrjesüsteemide Grom hanget. See võib aga kergesti takerduda mõlema poole valitsushangete bürokraatiavõrku, samuti võivad oma mõju avaldada kehvad poliitilised suhted Poolaga. Õhuseire puudulikkuse kõrvaldamiseks lisati praegu NATO kommunikatsiooni ja informatsiooni teenuste agentuuri hanke kaudu soetatavale kahele radarile veel kolmaski keskmaa-õhuseireradar.

Valitsuse juhiseid – see dokument määratleb riigikaitsesüsteemi arengu järgmiseks neljaks aastaks – on tõtakalt muudetud nii, et neis sisalduks nõue hankida nii 120 ja 81 mm miinipildujaid kui ka veel rohkem tankitõrjesüsteeme, millega suurendada riigikaitse alustala, jalaväebrigaadi Raudhunt (leedu k: Geležinis vilkas) tulejõudu.

Kuid üldiselt tuleb veel oodata, et saada selgust, kui hästi suurendatud summasid hangete ja moderniseerimise edendamiseks kasutatakse. Mõned asjatundjad on väitnud, et paljud varasemad suured kaitsehanked olid ekslikud. Nad mainivad Hunt-klassi miinitõrjelaevu, Flyvefisken-klassi valvelaevu, transpordilennukeid C-27J Spartan, SISU veomasinaid ja muudki varustust, mis ei andnud brigaadi tulejõule ja liikuvusele midagi juurde, ehkki samal ajal hindavad noodsamad kriitikud tunnustavalt tankitõrje raketisüsteemide Javelin hankimist, kogu brigaadi relvastamist HK G36 automaatidega ning HMMWV maasturite ostmist. Osaliselt on kriitika ebaõiglane: hankeotsused on langetatud teistsuguses strateegilises kontekstis ja võivad ka praegu teenida riiklikke huve. Näiteks on valvelaevad vägagi asjalikud astumaks vastu Venemaa sepitsustele eksklusiivses majandusvööndis (kus viimase aluseid on nähtud «suunamas» mereliiklust), SISU veoautodest on aga tublisti kasu liitlaste üksuste liigutamisel Leedus peetavate õppuste ajal (ehkki nende omadused ületavad kaugelt praegusi vajadusi). Siiski on kõik pidanud lausa jahmatavaks, et ajal, mil maaväel napib relvastust ja varustust, hakkas kaitseministeerium avalikkuses pinda ette valmistama õhuväe õppelennukite väljavahetamiseks: need oleksid tõepoolest kasuks õhutulejuhtide (kes suunavad lennukid vajalike maapealsete sihtmärkide peale) väljaõpetamisel, aga vaevalt võib seda pidada kiireloomuliseks vajaduseks praeguses kontekstis. Seda enam, et vastavat väljaõpet saaks sooritada ka NATO õhuturbelennukite kaasabil.

Mõtted, oskused ja struktuurid

Jätkuvad ägedad vaidlused riigikaitse arengusuuna üle rõhutavad üht lihtsat tõsiasja: puudub üldine üksmeel, kuidas sõjalise agressiooni korral peaks riiki kaitsma ja millised vahendid on selleks kõige sobilikumad. Peamised erimeelsused koonduvad küsimuste ümber, kui tõenäoline on otsene sõjaline rünnak ja millist laadi see võiks olla; kas NATOle jääb piisavalt ettevalmistusaega oma vägede kohaletoomiseks ning agressiooni ärahoidmiseks või tõrjumiseks; kui kaua peavad Leedu relvajõud ise hakkama saama, kui NATO vägede siirmine peaks viibima või kui seda takistab Venemaa relvajõudude tegevus, ja millistele operatsioonidele peaks sellisel juhul keskenduma jne. Venemaa mitmetahuline ja salakaval agressioon Ukrainas tõstatab lisaprobleemi: kuidas lõimida riigi enda ja liitlaste konventsionaalsed ja mittekonventsionaalsed sõjalised vahendid ning tsiviilkaitsemeetmed. Konsensuse puudumine on jätnud lahti võimaluse edasiseks vägikaikaveoks relvajõudude eri liikide vahel ning võib kaasa tuua kaheldava väärtusega poliitilisi projekte ja ressursside raiskamist.

Alates NATOga liitumisest kümne aasta eest on Leedu riigikaitse tuginenud arusaamale, et otsest sõjalist ohtu ei eksisteeri, mistõttu arengus on seatud rõhk nõndanimetatud piirkonnavälistele ekspeditsioonioperatsioonidele ning lõimumisele alliansi kollektiivse kaitse süsteemiga. Praktikas on see tähendanud näiteks järgmist:

●       tarvidust üksuste ja sõjaväelaste järele, kel oleksid ekspeditsioonioperatsioonide oskused (kriisiohje, stabiliseerimine, vastupanutõrje) ning keda saaks siirata, lahinguvõimelisena säilitada ja kaitsta kaugetes sõjakolletes, näiteks Iraagis või Afganistanis;

●       ajateenistuskohustuse osatähtsuse kahanemist isikkoosseisu täiendamise vahendina, mis viis lõpuks ajateenistuse kaotamiseni 2008. aastal;

●       suurenevat toetumist NATO plaanijatele sõjaväe arendamisel, mis tähendas muu hulgas nende seisukoha omaksvõtmist, et NATOl puudub vajadus veel tõsisema soomusjõu järele, küll aga on vaja arendada lahingutoetuse ja lahinguteeninduse elemente ning erivägesid;

●       territoriaalkaitse enam-vähem täielikku kaotamist. Vabatahtlikust riigikaitseväest (Eesti kaitseliidu analoog, leedu k: Krašto apsaugos savanorių pajėgos, KASP) sai maaväe osa, mis pidi andma oma panuse rahvusvahelistes operatsioonides, abistama tsiviilvõime ja aitama kindlustada vastuvõtva riigi toetust liitlasvägedele. Üle 10 000 inimese ulatunud vägi (ehkki see arv oli suuresti nominaalne) kahanes 5200 mehe peale ning alles jäi ainult kuus territoriaalüksust;

●       erioperatsioonide väe rajamist eraldi väeliigina maa-, õhu- ja mereväe kõrval, mille eesmärk oli arendada mittekonventsionaalse sõjapidamise oskusi.

Enesestmõistetavalt on paljud Leedu kaitsepoliitika, -strateegia ja -doktriini kesksed põhimõtted sattunud praegu terava tähelepanu alla. Juba Venemaa-Gruusia sõja järel hakkas süvenema mure, kuidas luua suur mobilisatsioonireserv, mida varem ei peetud vajalikukski. See tõi kaasa sõjaliste põhiväljaõppekursuste taastamise nende meeste ja naiste tarbeks, kes soovisid endistviisi täita oma põhiseaduslikku õigust ja kohustust kaitsta kodumaad. Ühtlasi sai sellest värbamisvahend, millega täiendati kaadrikaitseväge, kus oli tekkinud sõjaväelaste nappus pärast kiirustatud üleminekut täielikult vabatahtlikule teenistusele, aga mõistagi ka vahend, millega täiendada kaitseväe valmisolekureservi. Ukraina kriisi valgusel puhkeb arutelu ajateenistuskohustuse taaskehtestamise üle kahtlemata uue hooga.

Teiselt poolt pakub vabatahtlikult riigikaitses osalemise ind, mida Ukraina sündmused on tublisti õhutanud, võimaluse taaselustada territoriaalkaitse struktuurid, mis oleksid äärmiselt vajalikud «roheliste mehikestega» toimetulemisel. Varjusurmas olnud Laskurliit ja KASP on saanud kõigist ühiskonnaklassidest rohkelt uusi liikmeid, kes üritavad olemasolevates struktuurides oma tahtele kodumaad kaitsta väljundit leida. Kuid paistab, et kumbki organisatsioon ei ole olnud kuigi hästi niisuguseks olukorraks valmis ning riigikaitse kõrgem juhtkond ei ole seni nähtavaid samme astunud, et muundada see entusiasm uut laadi kogu ühiskonda haaravaks territoriaalkaitseks. Samal ajal ei ole avalikkusel päris selge, mida peaks sõjalise kriisi või mobilisatsiooni korral ette võtma ja kuidas nad saaksid anda oma panuse riigikaitsesse, kui Leedut peaks rünnatama.

Teine suur võimalus seisneb relvajõudude üldise Afganistani operatsioonil hangitud kogemuse ärakasutamises. Kuigi ekspeditsioonioperatsioone ja kodumaa kaitset on sageli esitatud täiesti erinevate sõjaliste ülesannetena, on see tegelikult väär arusaam. Välismaal omandatud sõjalisi oskusi saab sama hästi ära kasutada kodumaa kaitsmisel. Leedu sõjaväejuhid mõtlevad praegu pingsalt nii selle peale, kuidas säilitada koostegutsemisvõime liitlastega, kui ka selle peale, kuidas alal hoida sellised oskused nagu õhuväe ja maapealse toetuse koostöö, mis omandati ja mida viimistleti Afganistanis, aga mis on väga tähtis ka sõjalise kriisi korral Baltikumis, kus liitlaste õhujõude on vaja suunata konkreetsete maapealsete objektide peale. Afganistanis omandatu tulemusel kuulub arusaamine «inimmaastiku» tundmise, infooperatsioonide oskusliku teostamise ning elanike «südame ja mõistuse» võitmise vajalikkusest kindlalt Leedu sõjaväekultuuri ja on tohutult vajalik ka konflikti korral Venemaalt lähtuvate varjatud ohtude tuvastamisel ja neutraliseerimisel.

Vahest suurima võimaluse pakub erioperatsioonide vägi – see Leedu relvajõudude osa, mis arenes ja küpses just Afganistani kogemuse najal. Väeliik, mille esindajad on väga hea väljaõppega mittekonventsionaalse sõjapidamise, eriluure ja terroritõrje alal, tipptasemel varustusega ning paindliku ja sitke eetosega, mis tugineb tugevasti metsavendade pärandile, kujutab endast praegu Leedu sõjaväe kroonijuveeli. Veelgi olulisem on see, et just erioperatsioonide vägi sobib ideaalselt vastu astuma niisugustele avalikele ja varjatud agressiooni vormidele, mida Venemaa on kasutanud Ukrainas. Seepärast pole üllatav, et valitsuse uuendatud juhistes on erioperatsioonide väe arendamine kõrgeima prioriteediga ülesanne (võib ainult imestada, miks see ei olnud nii juba dokumendi varasemates versioonides).

Tõeline väljakutse on aga koondada ühte kõik, mis on väärtuslikku sõjaväes, positiivne avalik meelestatus ning soodne areng NATO seisukohtades Ukraina kriisi tõttu, samuti elavnenud püüded täita ilmselged võimelüngad võimalikult ühtse kontseptuaalse ja doktriinse tervikuga. Selle juures peaks esile kerkima Leedu 2010. aasta sõjalise doktriini ülevaatamine, mille puhul sõjavägi arutaks professionaalselt vajalikke muudatusi, selgitaks ühiskonnale ja poliitilisele eliidile «võimalikkuse kunsti» ning haaraks võimalikult palju osapooli diskussiooni, mida on vaja ette võtta vastu seismaks Venemaa uuele sõjapidamise viisile. Paraku tõkestab seda relvajõudude bürokraatiataak, mis sunnib ka parimate ideedega sõjaväelasi oma mõtete avalikku esitamisse suhtuma ettevaatlikult.

Poliitika

Sellest hoolimata sõjavägi sisemiselt arutab oma võimalusi. Poliitiline eliit pole samal ajal harjunud riigikaitse üle arutama. Alates 2000. aasta parlamendivalimiste kampaaniast, mil kahe protsendi taotluse vaidlustas tõsiselt partei, mida tollal juhtis praegune Seimi riikliku julgeoleku ja kaitsekomisjoni esimees Artūras Paulauskas, ei ole riigikaitse kordagi olnud küsimus, mis oleks vähimalgi määral otsustanud valimistulemust. Et üldsus on ka parimal juhul olnud riigikaitse suhtes ükskõikne (ehkki relvajõud on küsitlustes alati pälvinud suure usalduse), on ka poliitiline eliit arvanud, et parem on sellest mitte kõnelda või kõnelda vaid suusoojaks. Igas võimalikus mõttes ja võtmes on riigikaitse Leedu poliitiliste teemade hulgast ära kadunud.

See ei ole tähendanud ainult poliitilist karistamatusetunnet kaitsekulutuste kärpimisel. Valitseva poliitilise eliidi seas võib täheldada vapustavat vaimunõtrust riigikaitse strateegilistes küsimustes, tugeva juhtrolli puudumist, halvavat otsustamisvõimetust ja hukatuslikku strateegilist kommunikatsiooni. Venemaa-Gruusia sõja järel kulus valitsusaparaadil aastaid, enne kui valmis uue riikliku julgeolekustrateegia kavand, mis peegeldas uut geopoliitilist tegelikkust, kusjuures ükski poliitik ei liigutanud lillegi protsessi kiirendamiseks. Praegusel peaministril pole isegi riikliku julgeoleku ja kaitseküsimuste nõunikku ning ta on nüüdse kriisi ajal astunud aina ühest piinlikust ämbrist teise (näiteks öeldes, et Leedu võiks vajaduse korral osta õhutõrjesüsteemi Patriot ja et selleks leidub praeguses kaitse-eelarves piisavalt vahendeid). Kaitseminister on olnud nüüdse kriisi ajal aina muretu, sõnades vahetevahel, et pole sellist sõjalist ohtu, mille pärast peaks muretsema, või et liitlaste kohaloleku määravad NATO juhtorganid (nagu poleks Leedul selles osas sõnaõigust). President oskas käimasoleva riigipea valimiskampaania ajal ühes maakonnas vanema naisterahva küsimusele vastates «kinnitada», et põhiseadus ei luba NATO baase Leedu territooriumil, mis ei vasta sugugi viidatud paragrahvi mõttele ega ilmuta ka just suurt riigimehelikkust. Enneolematu Euroopa julgeolekukriisi ajal ei ole ta vaevunud isegi kokku kutsuma riigikaitsenõukogu, põhjendades seda sellega, et ei usalda üht selle liiget, Seimi spiikrit Loreta Graužinienėt, kes kuulub Venemaaga kahtlaseid sidemeid omavasse erakonda. Seepärast valitseb strateegilises kommunikatsioonis segadus, eri parteid ja asutused paiskavad avalikkuse, liitlaste ja Venemaa ette koordineerimatuid ja vastukäivaid avaldusi selle kohta, kui tõsiselt võtab Leedu Venemaa ohtu, kui innukalt taotletakse NATO jõudude kohalolekut või mida võetakse ette relvajõudude tugevdamiseks.

Leedul on hädasti ja kiiresti vaja nii ümber mõtestada kaitsestrateegia ja üle vaadata sõjaline doktriin kui ka hakata lõpuks pidama riigikaitset väga tõsiseks, lausa eksistentsiaalseks probleemiks, mida see pole olnud alates liitumisest NATO ja ELiga 2004. aastal. Samuti läheb tarvis poliitilist eliiti, kes mõistaks riigikaitset, suudaks seda targalt juhtida ja oleks valmis avalikku arvamust suunama, mitte ainult selle järel jooksma. Leedul peaks hästi meeles olema, et 1940. aasta okupatsioon oli poliitiline läbikukkumine. Riigikaitse ja selle rahastamise praegune olukord on samamoodi poliitiline läbikukkumine, millest võib aga saada sõjaline, kui lubadused probleeme lahendada jäetakse taas täitmata. Nii kõnekäänuline kui ka otsene «risti ettelöömine, kui välku lööb» on sama hea kui valgete lippude vabriku rajamine ajal, mil vaja on kaitsta riigi iseseisvust, suveräniteeti ja territoriaalset terviklikkust või abistada hätta sattunud liitlasi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane