Eilne online-väitlus Euroopa Liidu maksupoliitika üle oli mõlema väitleja (Kadri Simson, Keskerakond ning Kaja Kallas, Reformierakond) poolt sisuline ja hästi argumenteeritud, selle tulemus sõltub aga suuresti lugeja maailmavaatest, kirjutab debati kohtunik Margo Loor.
Eilses online-väitluses EL maksupoliitika üle asus Kadri Simson kaitsma seisukohta, et EL peaks liikuma ühtse maksu- ja sotsiaalpoliitika suunas. Peamise põhjusena leidis Simson, et maailmas on konkurentsivõimelisem ühtsem Euroopa, kus liikmesriikide vahelise maksukonkurentsi ärajäämisel oleks vähem sisepingeid ning ühtse sotsiaalpoliitika tulemusel ühtlustatud, euroopalik heaolutase.
Kaja Kallase vastus sellele oli, et Euroopa vanade liikmesriikide heaolumudel oli ehitatud laenurahale ning pole sellisena jätkusuutlik. Globaalses konkurentsivõimes pani ta põhirõhu majanduse arengule ning asus seisukohale, et maksupoliitika ühtlustamine muudaks EL majandust jäigemaks, maksusüsteemi haldamise bürokraatlikumas ning pigem kasvataks sisepingeid. Liiatigi ei aitaks see kuidagi kaasa majanduskasvule Euroopas.
Sisepingete osas pakkusid mõlemad ka tõestusmaterjali, kuid Kadri Simsoni tõestusmaterjal oli pigem tagasivaatav 2004. aastasse, samas kui Kallase näited puudutasid rohkem tänase päeva liikmesriikide vaheliste pingete allikaid, kus rikkamates liikmesriikides on järjest keerulisem valijaid veenda, et nad peaksid enda kanda võtma vaesemate liikmesriikide kulutusi. Seega sisepingete küsimuses jäin pigem uskuma Kaja Kallast, et ühtlustatud maksu- ja sotsiaalpoliitika, mis tooks kaasa ümberjagamist rikkamast Euroopast vaesema osa suunas, pigem tekitaks täiendavaid pingeid kui aitaks neid lahendada.
Ühtse maksusüsteemi haldamise komplekssuse ja sellega seotud kulude juurde kumbki väitleja debatis detailsemalt ei läinud, nii et selles küsimuses, kuigi see printsiibis kipub rääkima ühtlustamise vastu, ei ole väitluse pinnalt võimalik otsustada.
Küll käis arutelu maksudest kõrvalehoidmise peatamise üle, aga siin jäid seisukohad pigem väiteliseks ja ka Kadri Simsoni poolt sisse toodud Google’i Suurbritannia maksude maksmata jätmise näite pinnalt ei selgunud, kas ühtne maksupoliitika ELis oleks seda olukorda muutnud paremuse suunas ja jätnud rohkem maksuraha Euroopasse või oleks hoopis motiveerinud Google'it viima oma olulisemaid kontoreid Euroopast välja.
Kadri Simsoni teises seisukohas, et ühine rahapoliitika on tugev vaid ühise maksupoliitika korral, kahtles Kaja Kallas senistele eurotsooni numbritele tuginedes. Kallase vastuseisukoht oli, et suuremate või väiksemate komistustega on eurotsoon siiani toiminud ka ühtse maksupoliitikata, vähemalt mis puudustab otseseid makse, ning Maastrichti kriteeriumite järgimisel ja jõustamisel toimiks see ka edasi ja täiendavaid ühtseid maksumäärasid pole vaja. Simsonilt sellele enam tugevat vastust ei tulnud.
Kaja Kallase selgeks tugevuseks väitluses oli Eesti majanduse perspektiivi pakkumine. Nimelt vaatas ta küsimust selliselt, et kas Eesti seisukohast peaks ELil olema ühtne maksupoliitika või ei ning näitas erinevate argumentidega, et Eesti huvides see kindlasti ei oleks. Näiteks oli huvitav seisukoht see, et EL sisene maksukonkurents võimaldab tuua väljastpoolt ELi tulevaid investeeringuid ka EL ääremaadele, näiteks siis Eestisse. Ühetaoliste maksude korral liiguks aga kõik investeeringud EL keskustesse.
Samas oli Simsonil arvestatav vastuseisukoht, mis puudutas tööjõu lahkumist Eestist. Nimelt leidis ta, et probleem tööjõu liikumisest vaesematest liikmesriikidest rikkamatesse võiks saada leevendust ühtse maksu- ja sotsiaalpoliitika korral. Kuidas täpselt, jäi küll lahtiseks ehk et kas ühtne sotsiaalpoliitika takistab tööjõu lahkumist või aitab hüvitada lahkumisest tulenevaid kahjusid vaesematele piirkondadele. Pigem tundus, et Simson rääkis siiski kahjude hüvitamisest, mis tööjõu liikumist kõrgemate palkadega piirkondesse nähtusena ei peataks, kuna ühtlustuvad sotsiaalhüvitised, mitte palgad.
Väitlust kokku võttes võib öelda, et Kaja Kallas kaitses kindlasti tõhusamalt seda, et Eesti perspektiivist vaadates tooks ühtne EL maksupoliitika kaasa rohkem kahjusid kui hüvesid, kuigi Simsoni seisukoht sellest, et pensionid ja muud hüvitised tõuseks, on ilmselt ka tõene.
Mis puudutab Euroopat, siis jäi asi oluliselt rohkem õhku. Kadri Simsoni argumendid selle kohta, et liikmesriikide vaheline konkureerimine suunab tähelepanu sisemistele vastuoludele ning ei võimalda Euroopal tervikuna väljapoole maksimaalselt mõjus olla, olid kaalukad. Kui ta oleks sellele lisanud veel seisukoha, et kõrge ja ühtne heaolu tase ongi Euroopa konkurentsieelis maailmas, oleks see veel väitlust tema kasuks liigutanud. Väitluses Simson seda positsiooni siiski välja ei toonud, isegi kui see tema argumentide taustal oli aimatav.
Kaja Kallas vastas üldise majandusteoreetilise seisukohaga, et majandusvabadused tagavad jõukuse ja edu, aga Euroopa Liidu pinnalt ta seda edasi ei analüüsinud. Sama üldine oli väide, et üleeuroopalised maksuraamid oleks liiga jäigad ning kägistaks majandust. Tugeva töö tegi ta just selles osas, et Suurbritannia näitel seada väga suure küsimärgi alla EL rikkamate liikmesriikide valmisolek ühtseks maksupoliitikaks.
Väitluse väikeseks komistuskiviks sai see, et veidi läbisegi räägiti Eesti ja Euroopa huvidest ning ka see, et ühtse maksupoliitika osas polnud alati selge, kas peetakse silmas ühtseid maksumäärasid või ühtseid miinimum maksumäärasid. Sellest olenemata oli tegemist sisuka ja argumenteeritud väitlusega, mille tulemus sõltub suuresti lugeja maailmavaatest.
Kui lugeja usub, et ühtsem sh ühtsema heolutasemega Euroopa on väärtuslik eesmärk ja et liikmesriikidevahelist konkurentsi, nii maksude, sotsiaalsete hüvede kui tööjõu osas, tuleb piirata, seda isegi olenemata üksikute liikmesriikide huvide kahjustamisest, siis kõnetavad teda rohkem Simsoni argumendid. Liberalistliku maailmavaatega lugejat, keda ei häiri tööjõu lahkumine Eestist, kelle jaoks konkurents on alati edasiviiv väärtus ning kes on nõus iseotsustamisõiguse nimel ohverdama kõrgema ühise heaolu taseme, veenavad kindlasti rohkem Kallase seisukohad.
