Viimane ühispilt Camp Bastionis pärast lipu langetamist.

FOTO: Jaanus Koov

9. mail kell 9 langetati Lõuna-Afganistanis Camp Bastionis viimast korda Eesti lipp ja üksteist aastat sõda sai Eesti jaoks läbi. Hüvastijätuks vaatame tagasi neljale korrale, mil Postimees Eesti missioonil Camp Bastionis külas käis.

Naistepäev 2009. Finnairi lennuk maandub New Delhis ning veel enne kui reisijail lubatakse rihmad lahti klõpsata, teatab stjuardess: «Kõigil, kes lendavad edasi Kabuli, palutakse tulla ukse juurde.» Meie jätkulennule tõttavat nelikut, kellest kolm on teel Afganistani esimest korda, saadavad kaasreisijate siiralt hämmastunud pilgud.

Kui käsi südamele panna, pean tunnistama, et tol hetkel ei tundnud ma ei sügavat huvi Afganistani vastu ega erilist tungi sinna minna. Aga mind huvitas NATO ja NATOt omakorda huvitas tol hetkel kõige rohkem tema suur abimissioon. Kogu mu referentsgrupp – need väärikate väljaannete palgal olevad valged keskealised mehed, kes istusid NATO ministrite kohtumiste pressialadel paremal, vasakul, ees ja taga – oli seal juba käinud, enamasti mitu korda.

Veidi ehk kartsin ka, aga põhiliselt olin häiritud mõttest, et pean veetma nädala kartulivõturiietes ja ööbima ebamugavates tingimustes.

See oli välisminister Urmas Paeti visiit. Hästi planeeritud ja turvatud visiidi saatmine kriisiriigis pole mingi ajakirjaniku kangelastegu – kui ise lollusi ei tee, on millegi halva juhtumine sama tõenäoline kui halb õnn ükskõik kus mujal. Keegi ei taha Talibanile kinkida lääne ­VIPi surma. See turvasirm laieneb automaatselt tema entourage’ile.

Tahtsin näha NATO baaside Afganistani ja seda ma ka nägin. Kõigepealt KAIA-l ehk Kabuli rahvusvahelisel lennuväljal, mis tol perioodil oli omal äärmuslikul moel üsna õitsev koht. Poed ja baarid, restoranid ja juuksurisalongid, milles töötanud kärtskollaste juustega usbekitarid mõne inimese väitel ka muid teenuseid osutasid. Mitmekordse turvaperimeetriga ala, kus lääne militaarkogukond end päris mõnusalt sisse oli seadnud.

Päike paistis ja lausa filmiliku emotsiooni lisas Dire Straitsi «Brothers in Arms», mis kõlas ühe lennukit ootava Prantsuse sõduri sülearvutist KAIA suurima kõrtsi ees.

Kui Lõuna-Afganistanis peamiselt brittide ja ameeriklaste hoole all olevates sõjaväebaasides kehtis juba toona kuiv seadus, siis põhjas domineerisid liberaalsema alkoholipoliitikaga mandrieurooplased. Alkoholimüük KAIA-l algas küll alles õhtul ja vormikandjaile kehtis kahe õlle reegel – ühes kohas võis võtta kõige rohkem kaks jooki –, aga baare oli päris mitu.

Loodan väga, et keegi teeb elust toonasel KAIA-l kunagi «M*A*S*H»-tüüpi filmi. Kuid pean rõhutama, et samamoodi nagu legendaarses Korea sõja filmis, hõljus ka KAIA kohal kõigest hoolimata draama hõng.

Otse Kabulis teeninud Eesti õhuväelaste konteinerkontori kõrval asus koht, kus hoiti provintsidest toodud liitlassõdurite surnukehi enne lipuga kirstus repatrieerimist. 2009. aastal langes 521 NATO sõdurit, nende seas neli eestlast. Lipud, mis tõmmati poolde masti iga kord, kui mõni liitlasriik võitleja kaotas, püsisid selles nukras seisus enamiku aega.

Minu suutmatus end pealaest jalatallani praktilisse kartulivõturiietusse panna maksis kätte, kui maandusime ööpimeduses Helmandis Camp Bastioni baasis. Ka khakivärvi kingade kontsad murduvad, kui pooluimasena, kiiver peas, kuulivest seljas ja raske seljakott käe otsas, sõjaväe transpordilennukist jämedale killustikule hüpata.

Briti sõjaväepoest asenduseks ostetud hallide tossudega käin jooksmas siiani. Aga need said soetatud juba Lash­kar Gah’s asunud suurte lillepeenardega baasis, kus asus toona nii Helmandi väekoondise kui ka Eesti kontingendi juhtimiskeskus.

Seal nägime esimest korda Afganistanis teenivaid Eesti sõdureid. See oli Estcoy-7. Nad tulid baasi otse operatsioonilt, väsinud ja hallide nägudega, ning nii mõnedki neist pehmelt öeldes ei ilmutanud vaimustust, kui telekolleeg saabumist filmima asus.

Hiljem ütles keegi britt, et eestlased sattusid just tol korral «põllul» silmitsi klassikalise lääne sõdurite jaoks ülikeeruka olukorraga – nende pihta tulistasid lapsed. Tollest Estcoy-7 operatsioonist võib Youtube’ist leida viieosalise videoseriaali «Taking the fight to the Taliban». Autoriks NATO TV toonane operaator Josh Fortune – endine Briti dessantväelane, kes 2012. aastal kirjutas oma kogemusest raamatu «Three Years at War».

Kuigi ma 2009. aasta 8. märtsil lootsin, et ühest korrast piisab, läksin Afganistani täiesti vabatahtlikult veel kolm korda. Ja iga kord avanes tuntavalt erinev pilt.

Nägin, kui kiiresti ilmusid päikeselisest sinitaevast välja hävitajad, kui tolleks hetkeks juba kolm meest kaotanud Estcoy-8 patrullbaasile Pimon otsustas peale tungida kaks relvastatud Talibani võitlejat. Jahmusin, kui avastasin, et lätlaste teenistuspaigaks olnud Faryabi provintsis Loode-Afganistanis ei kandnud ka baasist väljas keegi kiivrit ega kuulivesti. Võin kinnitada, et Kandahari baas nägigi välja täpselt selline nagu Kanada seriaalis «Välihaigla».

Teravaimalt lõikas sõja olemus mulle hinge viimasel korral mullu suvel, kui olin kaasas kaitseminister Urmas Reinsalu visiidil. Lennukirikke tõttu sattusime Camp Bastioni asemel hoopiski Kandahari. Sealt edasi Helmandisse pääsemiseks ootasime lõõskava (u 40 kraadi) päikese käes mitu tundi edasipääsuvõimalust meditsiinilennul.

Mingil hetkel ütles keegi, et väljasõitu lükatakse edasi, sest on selgusetu, kas transporditav patsient elaks lennu üle. Kui lennuk lõpuks tuli, viidi selle keskossa kõigepealt kolm väga raskelt vigastatud sõdurit. Abitult rusutud ilmel surus Eesti delegatsioon end riidest toolidesse lennuki seina ääres.

Ma ei näinud kaht eespool lebavat haavatut, aga kõige uksepoolsemat, 20ndate eluaastate alguses tumedapäist kahvatu näoga ameeriklast piieldes tabasin end juurdlemas, kas ta on teadvusel või mitte. Vastuse sain, kui mägede kohal lennuk raputama hakkas ja mehe kardiogrammi kõver kõvasti teravamaid tippe joonistama hakkas.


Eestlased Afganistanis

•    2002. aasta suvel saatis Eesti Afganistani ISAFi operatsioonil osalema päästeameti eridemineerijad.

•    2003. aasta kevadel läksid Afganistani kaitseväe eridemineerijad.

•    2008. aastal saatis Eesti Afganistani esimese täissuuruses jalaväekompanii Estcoy-6.

•    9. mail 2014 langetas Eesti jalaväekompanii Estcoy-17 Eesti lipu Lõuna-Afganistanis Camp Bastioni sõjaväebaasis.

•    11 aastat kestnud missioonil langes üheksa ja sai haavata 103 Eesti kaitseväelast.