Maarja Vaino

FOTO: Mihkel Maripuu

Peaminister Taavi Rõivase ametisse astumise kõnes kerkis esile mõiste «suur narratiiv». See jõudis meedias koguni pealkirjadesse ja on viimastel päevadel olnud ka paari arvamusloo aineks.

Rõivas ütles järgmist: «Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.»

Mihkel Kunnus viitab vastuolule terminiga kaasneva väite ja sisu vahel (««lootus paremale homsele» on ühe suurima narratiivi – progressimüüdi – lühim sõnastus», vt Postimees, 11. mai 2014), kuid keskendub siis peamiselt muule. Alo Lõhmus (ERRi portaalis) lähtub «narratiivist» kui kirjandusterminist, kuid suubub siis pigem päevapoliitikasse. Seetõttu tundub mulle, et väljend «suur narratiiv» ja sellega kaasnev tähendusväli vajab veel süvenemist.  

Mõiste seondub ennekõike kirjanduse ja kirjandusteadusega, mis uurib narratoloogiat. Kõige lühemalt: narratiiv (ld narrāre ‘jutustama’) ehk lugu on fiktiivsete või reaalsete sündmuste kirjeldus. Samas ei ole loo jutustamine puhtalt kirjanduslik nähtus. Ka pildid, heliteosed jpm nähtused koosnevad lugudest. Õieti on vähe asju, millel oleks tähendust ilma loota. Ka inimene ise koosneb narratiivist; tema minapilt on seotud järjestikuste läbielamistega, mis on andnud talle mälestused, kogemused, kokkuvõttes isiksuse. Igal hommikul puhta lehena ärkav inimene, kes ei mäleta midagi eilsest, ei tunne oma lähedasi ega tea, kus ta elab, ei mõju just väga inimliku olendina. Inimesele on loomuomane asju omavahel seostada ning iseennast erinevate lugude külge «haakida». On ilmselge, et narratiivi kui sellist on vaja, me kõik elamegi selles juba pääsmatult.

Kuid mis on sellisel juhul «suur narratiiv»? Toetugem Vikipeediale: «Suur narratiiv ehk suur jutustus [---] on keskne mõiste Jean-François Lyotardi ühiskonnateoorias ja teadusfilosoofias. Jutustus on maailma mõistmise ja teadmiste edasiandmise peamine vahend. Jutustus teeb võimalikuks inimestevahelise kommunikatsiooni, jutustuste jagamisel põhineb kultuur ja traditsioon. Ühtlasi annab jutustus tähenduse isiklikule kogemusele ja loob indiviidi või rühma identiteedi. [---] Suure jutustuse põhjal hakatakse hindama kõiki tõdesid ja teadmisi, üleüldist õiglust, eetilisi ja esteetilisi otsustusi.»

Üldistavalt võiks öelda, et kui tavaline narratiiv on inimese mõõtu, siis suur narratiiv on kosmilisemat mõõtu. Suurte narratiividega tegelevad müüdid, religioon, ideoloogiad, kultuur tervikuna. Kui oma lugu annab inimesele tema identiteedi, siis suur narratiiv peaks andma identiteedi rahvale ja riigile. Igasugune rahvuslik identiteet eksisteeribki ainult ajaloolises, suure narratiivi dimensioonis.

Kui peaminister avaldab arvamust, et Eesti enam suurt narratiivi ei vaja, mõjub see kummastavalt. Mulle tundub, et dekonstruktsiooni rakendamine riiklikul tasandil võib lõppeda haledalt ja sealjuures tuua kaasa palju halba.

Eksperimenteerimine peaks olema reegliks pigem kunstivaldkondades. Avangard, mõttekonstruktsioonide lammutamine ja uutmoodi kokkupanemine ning teised intellektuaalsed, emotsionaalsed jms mängud on kunsti pärisosa. Osa neist eksperimentidest imbub n-ö peavoolu ning muudab tasapisi inimeste mõtlemist ja maailmatunnetust. Kui aga uuendusi on korraga liiga palju ning järjepidevus katkeb, tekib viga, mis on põnev intellektuaalsel tasandil, aga puhteluliselt väga ebamugav ja vahel isegi eluohtlik.

Midagi pole parata, aga riigid, rahvad ja nende kultuur vajavad eksisteerimiseks just suurt narratiivi. Ilma sellise järjepidevuseta murenetakse järk-järgult, sest muututakse vaimult nõrgaks. 50 aastat okupatsiooni ja ajupesu mõjusid eesti rahva vaimule juba niikuinii nõrgestavalt. Võõrideoloogia eesmärk oli nimelt eestlaste suure narratiivi lagundamine. Ja kahtlemata oli neil selles aastakümnete jooksul ka teatav edu. Millega muidu seletada tänaseski päevas levinud ennasthävitavat retoorikat, kui mitte sügavale hinge sisendatud alaväärsustundega, et oma riik ja rahvus on mingit pidi häbiväärsed nähtused. Ma ei tea ühtegi teist rahvast, kes pidevalt peaks vajalikuks arutada selle üle, kuidas õigustada oma rahvuskultuuri. Kes seaks selle eksisteerimise vajalikkuse ikka ja jälle küsimuse alla. Aeg-ajalt tundub, et kõikide teiste rahvaste ja nende kultuuride olemasolu on loomulik, eestlased on aga imelik konstrueeritud nähtus, Pätsi ja Meri fantaasiatoode, kes meeletu «enesekoloniseerimise» tulemusena on iseennast juukseidpidi kuskilt välja tõmmanud.

Taasiseseisvumine sattus meil postmodernismi kuldaega, mille lemmiktegevuseks oli teadagi suurte narratiivide lõhkumine. Nii et ega seegi rahvustunde tugevnemisele ning alaväärsuskompleksist ülesaamisele kaasa ei aidanud.

Kuidas saaks aga eneseväärikuse kasvule kaasa aidata mõte, et Eesti ei vajagi muud, kui lootust «paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada. See on Šveitsi, Põhjamaade, iga õnnestunud riigi narratiiv»?

Pealtnäha on mõte ju ilus, eeskujuriigid asuvad heaoluühiskonna tipus, mida iseloomustabki ennekõike lihtsalt hea elu.

Hea elu vastu ei ole kellelgi midagi. Probleemiks kujuneb asi siis, kui hea elu ongi peamine elamise kriteerium. Ilma kultuurilise kontekstita ning minevikku ja tulevikku suunduva suurema narratiivita. Sest mis on väike narratiiv? Pildike. Andrus Kivirähkil ilmus hiljuti raamat «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elus». Teos, mis on nagu suurest narratiivist loobumise manifestatsioon, on nähtavasti igati aja vaimu tabanud. Pildikesed saavad ruttu läbi ega vaja süvenemist. Kogu meie elus valitsev visuaalsus on suures osas üles ehitatud kiiresti vahelduvatele pildikestele.

Aga mis kaasneb suure narratiiviga? Vajadus tunda oma kultuuri(pagasit). Lihtsam on olla kõrvaltvaataja ja keskenduda pildikestele. Mida see kaasa toob?

Laskem kõneleda heaoluühiskonna tipus asetseva riigi, Norra filosoofil Lars F. H. Svendsenil: «Selle põhjal, et «sotsiaalsete platseebode» hulk on suurem kui kunagi enne, võime kinnitada, et igavus ei ole kunagi varem olnud nii levinud kui praegu. Sest mida rohkem on tähenduste asendajaid, seda rohkem peab olema ka tähendusi, mida asendada. Isikliku tähenduse puudumise korral peavad kõikvõimalikud lõbustused looma asenduse, asendustähenduse. [---] Ainult elamus on «huvitav». [---] «Huvitaval» on alati lühike säilivusaeg ja sel pole tegelikult muud funktsiooni, kui et teda igavuse eemalhoidmiseks tarbitaks.»

Ehk teiste sõnadega: kui inimese elu sisuks saab soojal küljealusel uusi huvitavaid elamuspildikesi nautida, kaob tema elust vaikselt tähendus. Tähendusteta tundub kõik tähtsusetu. Ja tähtsusetu võib kokkuvõttes ka olemata olla. Järeldus? Ainult Maslow’ püramiidi alumiste astmete (seks, söök, uni jne) vajaduste rahuldamine ei tohiks olla piisav. Ja kindlasti ei peaks see olema ka riigi eesmärgiks, muidu muutub riigi enda tähendus kuidagi tähtsusetuks. Ning varem või hiljem võtab kellegi teise suur narratiiv asja nii või teisiti üle.

Oletan, et Rõivas ei tahtnud väita, et rahvuslikku identiteeti ja järjepidevust pole vaja. Oli lihtsalt väike terminoloogiline segadus. Peaminister ei ole ju kirjandus­inimene. Üleüldse on tema positsioon selles loos pisut fiktiivne, sest rangelt võttes on Rõivas ju jutustaja. Igas loos on olemas ka jutustajahääl, mis ei ole päris autorihääl, aga ka tegelaste hääl mitte. Jutustajaid on lugudes õige mitmesuguseid. On selliseid, kes teavad ja ütlevad rohkem, kui tegelane teab, ja on jutustajaid, kes teavad vaid seda, mida tegelane teab. Ja siis on veel jutustajad, kes vaatlevad sündmustikku väljastpoolt, kõrvalt, ning esitavad lugu piltide jadana.  

Küsimuseks jääb loo autorlus.