Peep Sooman: majanduslangus on konkurentsivõime ärauhtumise sümptom

Peep Sooman Foto: Erakogu

Majanduslanguse suurus pole kuigi ootamatu. Müüt Eestist kui avatud, läbi­paistva ja tõhusa ettevõtlus­kliimaga riigist on möödanik, kirjutab Eesti Kinnisvara­firmade Liidu juhatuse esimees Peep Sooman.

Kui vilgas majandustegevus mõnes kvartalis ka pisut hoogu maha võtab, pole see suures plaanis iseenesest veel põhjus hüsteeriaks. SKT arvestus käib juba nii, et seda mõjutavad ka mitmed tegeliku majandusaktiivsusega sisuliselt mitte seotud muutujad – näiteks soe talv.

Ent kui meie ühiskonna majandusaktiivsus väheneb ligemale kahe protsendi võrra, on tegu millegi märksa enama kui lihtsalt statistilise võbelusega. Kui majanduse kokkutõmbumine esimeses kvartalis 1,9 protsendi võrra ei tundu teab mis suur arv, siis meenutuseks: jutt on summast, mis on võrreldav veerandiga Eesti aastastest kaitsekulutustest. Nii suur summa on meie ühisest heaolust haihtunud.  

Kui säärase languse põhjusi otsides viime jutu soojale talvele, oleme oma sihiku juba alguses väga viltu seadnud – siis võiks «analüüsi» lisada ka rahvusvahelise imperialismi ja Merkuuri-Saturni vastastikmõju. Kuid kõik need näitajad – talveilmast taevaste vägedeni – kehtivad ka Läti ja Leedu puhul, kes näitasid ometi täitsa korralikku majanduskasvu.

Ma ütlen otsekoheselt välja paljude ettevõtjate nägemuse: Eesti ettevõtluskliima on halb. Pealtnäha ootamatu majanduslangusse tagasi vajumine on üks paljudest sümptomitest.

Me oleme kaks aastakümmet hellitanud müüti Eestist kui avatud, läbipaistva ja tõhusa ettevõtluskliimaga riigist. Ning karm, kuid lihtne tõde on, et see on möödanik.

Suurema osa taasiseseisvumisjärgsest ajast pole me olnud kuigi jõukas ühiskond, kuid me oleme olnud konkurentsivõimeline. Me oleme investeeringute meelitamisel ja majandusaktiivsuse stimuleerimisel edukalt konkureerinud oma saatusekaaslastega ja ka edukate naabritega. Ettevõtjad on just viimastel aastatel suure murega jälginud, kuidas suure narratiivi silme eest kaotanud poliitiline eliit meie konkurentsivõimet kivi kivi haaval laiali tassib.

Majanduslanguse suurus pole kuigi ootamatu. Eesti ettevõtjad adusid probleemi ammu, kuid külma dušina mõjusid erinevatel foorumitel kõlanud infokillud, et rahvusvahelised konsultatsioonifirmad ei soovita enam Balti piirkonda laienevatele ettevõtetele mitte Tallinna, vaid Riiat.

Kus siis valesti hakkas minema?

Lihtsalt öeldes unustati ära, et konkurentsivõime – väga lihtsalt öeldes argumendid, miks investeerida ja luua töökohti Eestisse ja mitte mujale – pole issandast antud, vaid see on võistlus, kus esirinnas püsimise nimel tuleb iga päev tegutseda. Edetabel «Doing Business 2014» kinnitab Eesti konkurentsivõime aeglast, kuid järjekindlat vähenemist, samal ajal kui Leedu on meist kaugel ees ja Läti kohe möödumas. Maailma riikide konkurentsivõime uuringus on Eesti näiteks kvalifitseeritud tööjõu saadavuse pingereas Euroopa viimane!

Meie kunagist väljapaistvust õõnestavad eeskätt poliitilised sammud, kus ainsaks kriteeriumiks on üheaastane riigieelarveperiood. Üleüldine ja mõtlematu arvete deklareerimise kohustus üksi oleks ehk jabur, kuid ei peletaks veel potentsiaalseid investoreid Eestist Lätti. Kuid näiteid, kus üksikprobleemi (enamasti jooksva aasta eelarveprobleemi) lahendamiseks on tehtud põhimõttelisi ja töökohtade looja jaoks ebaõiglasi muudatusi, on igal aastal tulnud mitu.

Kui tegelikkus on see, et valimiste lähenedes antud lubaduste tõttu hakkab eelarve tulude pool pigistama, loob rahandusminister avalikkusele näilisuse, kus kõik ettevõtjad on maksupetturid ja sulid, mis ei jäta muud lahendust kui kehtestada eraldi maks firmadele, kes teevad oma tööd autodega. Või lastakse põhja töötajate ja tööandjate ühiselt loodud solidaarne töötuskindlustuse süsteem, riigistatakse koos mustadeks päevadeks kogutud raha, kunagisest sotsiaalpartnerluse musternäidisest jäetakse alles vaid nimi, kaotatakse kindlustusmakse igasugune seos majandusolukorraga ning kogutakse töötuskindlustusmakse näol sisuliselt varjatud tulumaksu.

Töötajate tervisekäitumise soodustamine ei pruugi samuti tunduda maailma kõige olulisema teemana, aga iga investor uurib enne otsuse tegemist põhjalikult tööjõustatistikat, mille järgi oleme me üks üsna haige ja vilets tööjõud. Haiguspäevade ehk tööandja jaoks tuulde lastud raha hulk on otseses seoses töötaja tervisekäitumisega. Mõistmaks, et panustamine töötaja tervisesse on investeering, mis kokkuvõttes parendab nii ühiskonna tervisenäitajaid kui ka tootlikkust ja elujärge, ei pea ju olema Mensa klubi liige. Ometi maksustatakse seda Eestis mitte kui investeeringut, vaid kui mingit varjatud palgalisa.

Eesti tegi 1990ndatel panuse oma avatusele ja odavale tööjõule ning see valik on meid kaks aastakümmet hästi teeninud. Kuid praegu pole Eesti Euroopast vaadates enam odava tööjõuga riik. Seda ei väida ainult ettevõtjad, vaid näiteks ka OECD: üks Eesti konkurentsivõime raskemaid probleeme on kõrged tööjõumaksud. See tähendab, et töökohtade loomine Eestisse on kallis. Odava töö nimel me sisuliselt enam ei võistle, aga kallite töökohtade nimel võistleb omavahel kogu maailm, ning on mõistetud, et töötamise maksustamine ei too edu.

Ka oleks Eesti tööandjatel pakkuda palju ja kallist tööd, kuid meil pole lihtsalt inimesi selle töö tegemiseks. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit on avalikult öelnud, et Eesti IT-ettevõtted suudaks peaaegu kohe pakkuda tööd tuhatkonnale uuele inimesele ning selle kümnendi jooksul veel 7000-le; ka teisi sektoreid, eeskätt eksportivaid, kummitab kibe töökäte puudus. Lõhe tööturu vajaduste ja haridusasutuste pakutava vahel on küll vähenenud ja riik on siin näidanud palju head tahet, kuid meil on ikka veel pikk tee käia. Koolide ja majanduse üksteisest möödarääkimisel on ühiskonnale väga konkreetne hind – mitte ainult ebaotstarbekalt kulutatud hariduseelarve näol, vaid ka saamata jäänud jõukusena, mida võiks ühiskonnale teenida need insenerid, programmeerijad, biotehnoloogid, automatiseerijad ja muud ametimehed, keda me vajame, kuid keda meil pole.

Kokkuvõtteks: konkurentsivõime ei ole nagu kartulikuhi, et võtad aga häda korral kuhjast ühe ja suurt midagi ei juhtu. Konkurentsivõimeline ühiskond on nagu kellavärk – koosneb samuti väga paljudest detailidest, mis peavad läbimõeldult koos töötama. Ja kust ei saa ühe eelarveaasta esteetika huvides detaile pintsettidega välja võtta lootuses, et ehk midagi ei juhtu. Kui esimesel korral ehk ei juhtugi, siis varsti küll, ning see on nüüdseks Eestiga juhtunud.

Kvartaalne majanduslangus ei ole mingi asi iseeneses. Järgmine kvartal võib olla plussis, võib olla miinuses, ma ei tea. Kuid langusse vajumine on Eesti konkurentsivõime vaikse, kuid järjepideva lahustumise üks sümptom. Ning arvestades languse suurust, peaks see olema ka häirekell. Aasta pärast on tulemas parlamendivalimised. Ühiskond peab olema nõudlik ning mitte laskma ühelgi poliitilisel jõul Toompeale kulgeda ilma põhjaliku selgituseta, milles näevad nemad Eesti tuleviku konkurentsivõime alustalasid. Kui abi on vaja, pöörduge ettevõtjate poole – meil on sellest oma nägemus olemas, me jagame mõtteid alati suurima heameelega!