Aga see ongi skandinaavia krimikirjanduse eripära: äng rõhub ühtemoodi nii detektiivi, tunnistajaid kui ka kurjategijat. See on kahtlemata mõjusam Agatha Christie tegelaste käitumisest, kes peavad, kuigi veidi rusutult, kokteilipidu vaid mõni tund pärast pereliikme tapmist.
Jo Nesbø on eesti keeles hästi tuntud. Meil on temalt varem ilmunud hulk krimiromaane, viimati «Päästja», «Lumememm» ja nüüd «Soomussüda». Lugude ühine tegelane on detektiiv Harry Hole, kes pendeldab geniaalsuse ja allakäigu vahel. Põhjuseks on muidugimõista armastus ja pohmell. Parafraseerides Lev Tolstoid, võiks öelda, et armastus on kõigil ühesugune, pohmell aga igaühel erinev.
Kuid minevik on olemas, see on ammendamatu nagu varaait ja segamini nagu kolikamber. Alati ja igaühel. Ja kellel pole, see on kahtlane isik. Seda meeles hoides on võimalik kirjanikuga üsna edukalt võidu joosta. Kirjanik jätab endale küll väikese edumaa, kuid tähelepanelikule lugejale on see pool lõbust – vihjeid on küllaga.
Jo Nesbø puhul on teine pool lõbust vähetuntud või lausa välja mõeldud, aga loo kulgu oluliselt komplitseerivad asjaolud. Kas keegi on kuulnud Leopoldi õunast? Aga metzneri tõugu koerast? Või sklerodermiast?
Ning muu maailm võib hinnata mehe naeratust ja häid maneere. Põhjamaades on nende tähendus vastupidine: valge naeratus varjab musti mõtted, elegantsed maneerid kurje kavatsusi ja abivalmidus saamahimu. See piirkondlik eripära reedab kurjategija juba enne lõppu, kuid kirjanik laseb sel juhtuda, et detektiivi valikute raskus mõrvalahenduse varju ei jääks.
Ilmunud 2008, eesti keeles 2014
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
