Mihkel Kunnus

FOTO: Erakogu

Veidi üle kuu tagasi pidas vastne peaminister Taavi Rõivas ametisse astumise kõne, millest ehk enim kommentaare pälvis väike kokkuvõte tema põlvkonna elutundest. Selleks põlvkonnaks on «iseseisvas Eestis täiskasvanuks saanud eestimaalaste põlvkond» (kuulun sinna minagi).

Kõnekas on «eestlase» asendumine «eestimaalasega», aga juhiks veel kord tähelepanu järgmisele, veelgi sümptomaatilisemale aspektile. Tsiteerin: «Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.»

See on igati kena sõnastus. Paradoks on aga esiteks selles, et see «lootus paremale homsele» on ühe suurima narratiivi – progressimüüdi – lühim sõnastus. Teiseks, see usutunnistus on demokraatlikust valitsemisviisist lahutamatu. Kolmandaks, see on lootusetult aegunud. Selgitan täpsemalt.

Tarmo Jüristo võtab oma kommentaari Rõivase kõnele kokku: «Mina ei taha loota, et mu lapsed kasvavad turvalises keskkonnas ja et mu tervise eest kantakse hoolt, ma ei taha loota, et mu töö on vajalik ning et mu vanaduspõlv on väärikas. Need on asjad, milles ma tahan – kui nüüd hetkeks Reformierakonna enda varasemat retoorikat kasutada – kindel olla.» (Sirp, 27.03.2014). Jälle väga kena sõnastus ja psühholoogiliselt kahtlemata adekvaatne.

Kui aga pöörduda kõige autoriteetsemate tulevikukirjeldajate poole, nende poole, kes kasutavad kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada (kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne), siis leiab kindluseotsija õige sünge galerii, mustade tulevikustsenaariumite viiskümmend musta varjundit. Helgemad neist kinnitavad pelgalt pensionisüsteemi, heaoluriigi, rahvuse, tarbimisühiskonna jms lõppu, mastaapsemad ennustavad kadu klimaatilisele stabiilsusele, tööstustsivilisatsioonile, inimese ökonišile jms.

Ilmekas on seegi, et kui president – müts maha tema aususe ees! – julges kasutada sellist väljendit nagu «kestlik kahanemine» ning osutada paljulapselisusele kui igandile, siis tõusis õige kõva protest. Arusaadav, oli ju riigipea julgenud liialt kalduda lootuse unelaulust kõledate prognooside valda.

Häda on ju selles, et demokraatlike valimiskampaaniate kesksed hüüdlaused ei saagi olla midagi muud kui erinevad lubadused paremast tulevikust. Võib küll irvitada selle üle, kui idiootne on lubadus viia Eesti viie rikkaima riigi hulka, aga kelle idiootsuse üle siin õigupoolest irvitatakse? See oli võitjaerakonna loosung, eks.

Meeletus on unistada sellisest valimiskampaaniast, kus konkureerivad ausalt teaduslike prognooside raames püsivad vaesumis-, viletus- ja kahanemisstsenaariumid, kiidetakse just oma demograafilist WC-potti jne. Poliitikud ei pea olema ega olegi ekstrarumalad ja küünilised, teadlasi mitte kuulavad ignorandid, aga nad peavad ka võimule saama ja tee võimule käib ikka parema tuleviku jutlustamise kaudu.

Lootus paremale tulevikule on demokraatliku valimiskampaania struktuurne omadus, millest ei pääse keegi. Nii võib siis öelda, et praegustes majanduslikes, julgeolekulistes, ökoloogilistes, demograafilistes jne oludes on demokraatiasse teatud ebaadekvaatsus ja düsfunktsionaalsus sisse programmeeritud. Sellega ei taha ma kuidagi õigustada karmi käe ihalust või muud säärast! (Ka vaikiva ajastu taassündi lähiajal on ennustatud.) Pigem lausa vastupidi – edaspidi tuleb igaühel käituda maksimaalselt nii, nagu riiki polekski. Sõnastasin selle prognoosi soovitusena, sest nii paistab ilmekamalt välja, kui võimatu oleks mõnel poliitikul seda kõnepuldist välja hüüda. Samuti ei tähenda see «soovitus» üleskutset individualistlikule heroismile, vaid jälle pigem vastupidist riigist sõltumatule kogukondlikkusele ja vastastikusele abile.

Selliseid lokaalseid karke üha väetimaks muutuvale keskvõimule on nii praktikas kui ka ideeüsas, näiteks priitahtlikud pritsimehed ja idee pensionäride kommuunidest.  

Sellest, et paljudes kohtades on poliitikud pigem abitud töllid kui moraalilt värdjad (muidugi mitte kõigis kohtades!), on paljud aru saanud ning ise tegutsema hakanud. Kuuke tagasi kutsus üks pankur mind kohtumisele ja tutvustas oma plaani, kuidas tõsta iivet (oli palganud oma raha eest sotsioloogi, teinud arvutused, plaanid jne). Ka tema pidas paremaks erakondlikest struktuuridest vähemalt esialgu mööda minna ja teha lobitööd parem muudel tasanditel, kaasates lihtsalt võimalikult palju ühiskondlikult aktiivseid inimesi.

Möödunud nädalavahetusel korraldas raamatu «Globaalpohmelus» autor Kaupo Vipp Sõrve turismitalus mõttetalgud «TuleVAeg». Ka Kaupo Vipp lähtus äratundmisest, et poliitikud ei saa rääkida halbadest stsenaariumitest ja et erakonnad sõidavad rööbastel ning kodanikualgatused suubuvad jääkeldritesse (siin presidendile häbimärk aumärgi kõrvale!), ning kohale kutsutud seltskonnas oli ainult üks endine erakonnapoliitik ja seegi demokraatliku edutuseni teadlaslik (Toomas Trapido).

Nõustun, et küllap on vaja modifitseerida ka võimuvahetuse mehhanisme, aga muu hulgas tuleb ka võimu hajutada, detsentraliseerida, lokaliseerida. Kujund­likult: kohalikus kaupluses peab saama müüa kohalikku toodangut maksuvabalt nagu linnas turul, kohalik kool võib ise otsustada, kellelt osta toiduaineid koolisööklasse jne (juhuslikud uitnäited). Lokaalsed kogukonnad peavad osa riigi funktsioone enda õlule võtma – see ei ole midagi meeldivat, aga pikemas perspektiivis siiski halbadest valikutest kõige vähem halb.

Praegu on sellest isegi suhteliselt hea rääkida, sest geopoliitiline olukord on inimeste teadlikkust suurendanud. Möödunud aasta viimases Akadeemias kirjutas Kaido Kama: «Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal «tagala» – sugulased, kelle käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast põgeneda – just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel vaja muretseda. Pigem vastupidi – nende käest sai ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad ka maainimesed endale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga – inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.»

Maamajapidamistes pole paljusid linnamugavusi, maal on raske leida tööd, väikeste talude toodang on paratamatult kallim jne, ometi on iseseisvalt elujõulistel maakogukondadel voorusi, mis muutuvad ülioluliseks, kui va tõmbekeskustest saavad tõukekeskused. Elujõuline maaelu ja hajaasustus on kallis ja ebaefektiivne, aga ühtlasi parim kindlustus mitme üha tõenäolisema stsenaariumi korral, millest saavad rääkida ainult teadlased, aga mitte poliitikud.

Ideesid käidi edasiseks aruteluks välja palju, näiteks tagalakindlustusmaksed linnainimestelt maainimestele, et need hoiaks kohaliku toidutootmise elus (no milleks mulle pensionisammas panka?!), kuni kriisiplaanideni ja kogukondlikkuse juurutamise kavadeni. Räägiti ka kodanikupalgast – selle suur voorus on see, et kuigi see kiirendab ühiskonna vaesumist, teeb ta seda arvatavasti ühiskondlikku frustratsiooni leevendades. Ja toreda vaesumise stsenaariume läheb praegu väga vaja!

Kui veel ennustada, siis võib öelda, et tulevik on punase-rohelisekirju. See aga ei pruugi sugugi tähendada edu sotsiaaldemokraatidele ja rohelistele, pigem isegi vastupidi. Need erakonnad võivad hajuda ja kaduda, sest iga vähegi mõtlev poliitiline võim peab nende funktsioone üle võtma. Ka praegune koalitsioon on tunnistanud, et see on rohelisim olnutest, ning isegi majandusanalüütik Peeter Koppel – mees, kes on teinud sotsialismivihkamisest meetodi – on kirjutanud: «Rikaste riikide klubisse kuuluvate OECD riikide keskmine päevapalk oli 2010. aastal 135 dollarit, arenevate Aasia riikide linnastunud osades 12 dollarit ja agraarpiirkondades 1–2 dollarit. Ei ole põhjust arvata, et arenev maailm jõuab lihtsalt rikaste klubile järele. Suund on tasakaalustumisele ning aastaks 2025 on julgemad projitseerinud tasakaalupunktiks 60 dollarit (tänase ostujõu alusel, nominaalselt võib see number olla mis iganes).» (EE, 6.12.2012)

Mööda on saamas odaval energial undav tarbijalik individualismiajastu, mis asetas kesksele kohale inimese, üksikisiku oma tahtmiste ja õigustega. Kesksele kohale asetub ökoloogia, keskkond ja kogukond. See ei ole tore ega mugav, ka mulle on armsad kõik linnamugavused, aga paratamatuses on parim oma saatust armastada.