Kooliajaloo uurija: Eesti hariduses korratakse varasemaid vigu

Lembit Andresen Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kohati tundub, et Eesti kooli ajalugu tuntakse vähe ja seepärast korratakse juba varem tehtud vigu, ütles Eesti kooli ajalugu uurinud Lembit Andresen Õpetajate Lehele antud intervjuus. Teda usutles Meeli Parijõgi.

Ilmselt pole inimest, kes tunneks Eesti kooli ajalugu Tallinna ülikooli emeriitprofessorist Lembit Andresenist paremini. «Uus on unustatud vana,» kinnitab Andresen. «Mees- ja naisõpetajaid peaks olema koolis võrdselt. Miks ei võiks kohalikud omavalitsused praegugi saata noormehi õpetajaks õppima?»

Legendaarne õppejõud on aastakümnete jooksul õpetanud pedagoogikaajalugu ligi 11 000 tudengile. Üliõpilastele on ta meelde jäänud karismaatilise ja nõudlikuna. Andreseni eksamitel põrumisest räägitakse legende. Näiteks: tuleb tudeng Andreseni eksamilt. Kukkus kaheksandat korda läbi. Ohkab: «Kolmandal korral oleks peaaegu õnnestunud!»

Hiljuti tähistas Tallinna ülikool Andreseni 85. sünnipäeva tema avaliku loenguga «Koos hariduse vankrit vedamas». «Kohati tundub, et Eesti kooli ajalugu tuntakse vähe ja seepärast korratakse juba varem tehtud vigu,» sõnab Andresen hiljem vestluses Eesti hariduselu kohta. Kuulakem härra professori tähelepanekuid!

Härra professor, kuidas te lugema õppisite?

Võisin olla 5−6-aastane. Haige ema saadeti sanatooriumi ja mina läksin tädi juurde, kes leidis, et mul on aeg lugema õppida. Kodus oli muidugi aabitsaid, tähti ma tundsin. Tädi võttis «Kalevipoja»: «Õpid selle lehekülje lugema, siis saad õue.» Kui ema kolme kuu pärast tagasi tuli, oli mul lugemine selge. Sarnast meetodit olen mõnikord üliõpilastele soovitanud. Üliõpilane läheb ju vahel mugavaks.

Millised väärtushinnangud saite kodust kaasa?

Esimene asi oli kellatundmine. Kunda alevis fikseeris tol ajal uhke toru (vabrikuvile – M. P.) hommikul kell seitse töölemineku, lõuna ajal lõunaletuleku ja õhtul kell neli vabaks laskmise. See jäi verre. Vanematelt tuli sõnapidamine. Ja millest oleks pidanud alustama – väga suur töökus. Tööliste naised ei käinud ükski tööl, välja arvatud lesknaised. See ei tähendanud, et naine kodus istus! Seal olid omad suured tegemised ja laste kasvatamised. Meil oli lehm ja teisigi pudulojuseid. Nii et suvi oli mul täidetud heinategemisega.

Kui erinev oli teie lapsepõlve kool Kundas praegusest koolist?

Kool kujutas tollel ajal mitte ajaviidet, vaid töötegemist. Olen seda hiljem rõhutanud: õppimine ei pea kerge olema. Kui õppimine on kerge, siis on see meelelahutus. Tööd teeme ju täie jõuga. Õpetajad oskasid nähtavasti anda õigeid ülesandeid. Kool ei tundunud mulle raske, aga polnud ka kerge.

Kunda oli tollal alev. Kooliseaduse järgi võis kohalik võim alustada kooliga kaks nädalat varem. Esimene klass algaski kaks nädalat varem. Vanemad tõid lapsed kooli alguses kaheks-kolmeks tunniks. Põhiline oli uute käitumisreeglitega harjumine. Vahetunnis tuli ju jalutada. Enam ei tohtinud joosta. Oli vaja teada, millal seista, kuidas välja paluda.

Tähtis moment oli istumajätmine. Esimeses klassis oli 46 või 47 õpilast, neist jäi 7−8 istuma. Seda polnud palju, teisest klassist tuli sama palju juurde. Kuuendasse klassi jõudes jäi väga vähe neid, kes olid iga aasta edasi läinud. Tollel ajal oli põhimõte, et nõrgemad jäeti maha ja töötati edasi nendega, kes olid selleks võimelised.

Kodulootundidele pöörati suurt tähelepanu. Selleks andis põhjust juba ümbruskond: Kunda jõe ürgorg, Hiiemägi, Kunda mõis, Lammasmägi – Kunda kultuurile nime andnud asulakoht, Kronkskallas … Ja nagu ma ka loengus rääkisin, Kunda küla muistse järve kaldal. Seal näidati õpilastele, kus Jüri Parijõgi elab. Kodulugu ja ekskursioonid olid hinnatud. Pole kahtlust, et kodulooline aines äratas minus ajaloohuvi.

Millised on eredamad mälestused kooliajast Kundas?

Eredamaid elamusi oli üleriiklik vanaraua kogumine allveelaeva muretsemiseks Inglismaalt. Kui tõid rohkem, ma ei mäleta kui mitusada kilo, said ka rinnamärgi. Üks mu klassivend, Meinhard Tamm, sai. Koolimajas elanud õpetaja tuli iga õpilase puhul välja, kaalus koguse ära. Lastele oli see vahva ülesanne ja poisid võtsid sellest kõvasti osa. See ei olnud kunstlik patriotism. Meenub, kuidas pühitseti Eesti Vabariigi aastapäeva. Lõuna ajal peeti suures saalis aktusi, kuhu kutsuti Vabadussõjast osavõtnuid. Mõnel oli rist rinnas. Kuna oli tööaeg, ei saanud töölised sinna tulla, minu Vabadussõjas käinud isa nende seas. Aga tähtis oli põhimõte.

Õppeaasta nael oli muidugi jõulupuu. Sinna tuldi koos vanematega. Pidu peeti rahvamajas, mis oli kooliga sama katuse all. Ettevalmistused hakkasid küllap paar kuud varem. Iga klass valmistas ettekandeid. Siis oli ülevaatus – mis sobis, mis mitte.

Mida õppisite oma esimeselt klassijuhatajalt?

Anni Tambik lõpetas Rakvere õpetajate seminari. Kui mina läksin esimesse klassi, oli ta nimi juba Anni Aam. Tagantjärele tundub, et ta oli sündinud õpetaja. Ta oli väga hea kõneleja, pidas veel minu pulmas kõne. Seminari võeti teatud kontrolliga – kuidas on jutustamisoskus, joonistamisoskus, lauluoskus … Temal olid kõik õpetaja omadused. Kõige tähtsam – lapsed said aru, et ta armastab neid.

Hea õpetaja omadustest saabki rääkida Anni Aami näitel. Kindlasti iseloomustas teda sõnapidamine. Kui ta midagi ütles, siis see oli täitmiseks. Kindlasti oli ta eeskujuks. Kõige parem nõuanne ongi eeskuju. Aga kõige tähtsam, lapsed tunnevad intuitiivselt armastuse ära. Ei mäleta, et oleksin Anni Aami ajal nurgas seisnud. Kolmandas klassis paaril korral pandi tahvli kõrvale nurka. Ega ma pruukinudki süüdi olla. Võimalik, et pinginaaber hakkas rääkima. Ma polnud paipoiss, aga olin väga distsiplineeritud.

Teil on range õppejõu kuulsus. Kas teil on eeskujuks oma õpetajad?

Iga amet nõuab ametirolli sisse elamist. Rangeid naisõpetajaid on mul olnud, aga mees ei pea range olema. Küsimus on selles, kuidas õpetajat nähakse. Mida pehmema iseloomuga inimene, seda enam peab ta koolis pingutama. Pehme iseloom on mehe nõrkus. Neid iseloomujooni ei tohi esile tõsta. Minu rangus on natuke folkloor. Minu puhul peaks olema esikohal järjekindlus. Mind võiks nimetada nõudlikuks õpetajaks.

Õpetaja eesmärk on õpilase võimeid arendada. Aga võimeid arendada saab järjepidevalt tööd tehes. Olen üliõpilastele selgitanud: kes last austab, see nõuab. Kel on ükskõik, see ei nõua. Tema käib oma aega, ei ütleks, et täis istumas, aga on neidki õpetajaid, kes istuvad klassis. Minu õpetajad ja minu põlvkond ei istunud klassis kunagi, kui just päevikusse ei kirjutanud.

Miks teie eksamitel legendaarselt sageli läbi kukuti?

Kaheksa korda läbi kukutamise jutt pole võimalik, aga kolm korda juhtus küll. Tudeng ütles: «Materjal on väga suur. Kas ma tohin eksamit kolmes osas teha?» Minule oli see suur lisatöö, aga lasin seda teha. Kunagi ei saatnud üliõpilast tagasi: «Te kukkusite läbi», vaid: «Teil on veel vajaka.» On kõnekäänd: professor teab, kui palju üliõpilane peab teadma. Noor õppejõud küsib nii palju, kui ise teab.

Üliõpilased tulevad mõnigi kord eksamile proovima, professorit üle kavaldama, mis on väga pentsik. Siis tuleb näidata oma pedagoogilisi oskusi. Vastavalt üliõpilasele tuleb olla kord rangem, kord leebem, vahel isegi rahustada.

Eksam võis lihtsalt pooleli jääda. Kord oli eksam jaanilaupäeval, kell oli juba 11 õhtul. Ütlesin paarile üliõpilasele, et tulgu homme tagasi. Üks neist arvas, et kukkus läbi. Teadsin, et ta on «hea» ja «väga hea» vahel. Metoodika järgi küsisin talt pärast kõige raskema kategooria küsimuse. Kui ta ukse taga matriklit vaatas, siis karjatas: jumal, mul on viis!

Kas «väga hea» oli teie eksamil hinne, mille üle tunti suurt uhkust?

Kui õppematerjal, mille alla kuulub ettenähtud kirjandus, oli väga hästi omandatud, siis sai maksimumhinde. Üks daam rääkis mu juubelil, et pidi lugema minu eksamiks ühe raamatu läbi. Ta tuli eksamile ja kõik oli nagu peast pühitud. Rääkis mulle selle ära ja oli endast päris väljas. Ma olevat talle öelnud, et jalutagu ja tulgu tagasi. Kui ta tagasi tuli, rääkisime natuke juttu. Tüdruk sai hea hinde. Ta oli oma aega natuke valesti kulutanud. Selle raamatu peale oleks pidanud vähem aega raiskama. Ma olen ise ka seda viga teinud.

Kas üliõpilased on aegade jooksul tööharjumuselt muutunud?

Jaa, kindlasti. Minu põlvkond ilma tööta eksamile ei läinud. Proovima ei mindud. Oli küll teada, kelle juures mismoodi läbi sai. Nõrgemad üliõpilased kasutasid seda ära. Aga aasta-aastalt, ja see polnud veel kõrgkooli, vaid keskkooli peegeldus, taheti kergema vaevaga läbi saada. Minuga ei tingitud. Mõni julgem pakkus: «Pange rahuldav, olen rahuldavaga rahul.» Ütlesin: «Ei, te olete võimeline enamaks.» Järgmiseks korraks õpiti asi ära. Mõnikord küsisin, kas hea või väga hea. – «Ikka tahaks maksimumi». – «Siis õpite ära.» – «Pange hea.» – «Ei, nüüd on jutt räägitud.»

Muide, lugesin, et Saksamaale on jõudnud sama asi: tööline tahab kergema vaevaga rohkem palka. Tahetakse kergema vaevaga läbi saada. Ei maksa üldistada, see on minu isiklik tähelepanek, aga siit tekkiski võib-olla läbikukutamise müüt, et minu nõudmised jäid samaks. Mina muuseas lõpetasin ülikooli cum laude.

Eksam oli tõeline eksam, üliõpilased avasid ennast. Kaks tüdrukut rääkisid minust isegi anekdoodi. Üliõpilastele jäi mulje, et pinnin tüdrukuid rohkem. Meenutasin neile seepeale vanasõna: naine on maja lukk. (Rääkisin natuke perekonnast.) Ja teiseks, et naised on päästnud Eesti kooli ilmasõja ajal.

Teie eksamitest räägitakse palju lugusid. Milline neist teile esimesena meenub?

Üks anekdootlik lugu. Eksamiks oli vaja lugeda Rousseau «Émile’i». Nagu selgus, oli neid eksemplare pedagoogikaülikooli raamatukogus vähe. Tuleb üliõpilane eksamile. (Osakond ei ole tähtis, aga filoloogid need ei olnud.) Annab eksami ära, saab hea hinde. Tal langeb nagu kivi südamelt ja tahab minuga rääkida. Ütleb: «Härra professor, küll teie eksamist oli kasu! Nüüd ma tean, kus asub rahvusraamatukogu. Käisin seal «Émile’i» lugemas.»

Millised olid Eesti kooli parimad ajad?

Kolmekümnendad. Nimelt siis hakkas kujunema oma, Eesti pedagoogiline filosoofia Käisi näol. Ilmus Käisi raamat «Isetegevus ja individuaalne tööviis». Põhimõte oli, et õpetada tuleb tegevuse abil. Olid Käisi vaatlused, ilmavaatlused, ekskursioonid ja Käisi suvekursused. Oma osa oli Eesti õpetajate liidul ja ajakirjal Kasvatus, hiljem Eesti Kool.

Ilmuma hakkas Õpetajate Leht, mille panid käima Julius Elango, Nigol Andresen (Lembit Andreseni lell – M. P.) ja teised. Võeti pangalaenu, garantiid ja veksleid ja tehti asi ära. Lehte oli vaja. Kasvatus oli õpetajate liidu häälekandja, aga Õpetajate Leht oli absoluutselt vaba, ei allunud kellelgi.

Üks parimaid õpikuid oli Jüri Parijõe «Möödunud ajad jutustavad». Ajalugu algas neljandas klassis. Ootasin seda suure huviga. Tuli neljas klass, tuli nõukogude kord. Tuli uus, tõlgitud, nõukogude ajalooõpik, vihikute kaupa. See algas Kiievi Vene vürstiriigiga. Milline pettumus! Tagantjärgi vaatasin, et Nigol Andresen pani seda toimetama Jüri Parijõe, et see oleks vähegi Eesti õpilastele vastuvõetav. Keeleliselt … Küllap Nigol tundis teda juba Kunda päevilt.

Millised ajad on Eesti hariduses praegu?

Eesti haridus läks üsna ühte teed 1950. aastateni. Juba 1940-ndatel tulid ideoloogilised muudatused, mis puudutasid ajalugu ja ühiskonnaõpetust, kuid kontseptuaalsed, metoodilised küsimused kehtisid 8. pleenumini. 1956. aastast hakkasid segaduste ajajärgud. Vene seitsmeklassiline kool meie kuueklassilise asemel nõudis eri ainete õpetajate ettevalmistamist. See mõjutas pedagoogilist instituuti … 1950. aastatest peale ei saanud üks reform Eestis veel lõppeda, kui teine juba algas. See kestab senimaani. Kohati tundub, et tuntakse vähe Eesti kooli ajalugu ja korratakse vigu, mida on juba varem tehtud. Kolleeg rääkis distsipliinist: kas ei peaks tegema poistekoole, poisteklasse? Rohkem meesõpetajaid? See on ju proovitud asi. Olen ise poistegümnaasiumis õppinud ja õpetanud 21. keskkoolis poisteklasse. Uus on unustatud vana. Paljud asjad on uuel tasandil, need pole väärt üks ühele ülevõtmist.

Gümnaasiumireform on hädavajalik. Kui Eesti Vabariik võttis üle tsaariaegse gümnaasiumivõrgu, oli Eestis 68 gümnaasiumi. Seda oli parasjagu või natuke vähem.

Mida te Eesti hariduses esimese asjana muudaksite?

Kõik algab õpetajast. Esiteks, tasakaalu tuleb viia meeste ja naiste vahekord. Teiseks annaksin teoreetikutele ülesande Eesti oludele kohase kasvatusteooria väljatöötamiseks ja selle alusel tuleks viia teooria praktikasse. Õpetajate ettevalmistuses tuleks mõelda teooria ja praktika vahekorrale. See on paigast ära.

Kui palju peaks koolis meesõpetajaid olema?

Ideaalis naistega pooleks nagu perekonnas. See on ju üks pere, koolipere. Naisõiguslased võitlevad naiste õiguste eest, aga kui mehi on piisavalt, siis see ju kergendab naisõpetaja tööd.

Kuidas meesõpetajaid kooli juurde tuua?

Vallad on juba rajamisest peale, 19. sajandi keskpaigast saadik hoolitsenud oma koolide eest. Ehitanud koolimajad ja muretsenud koolmeistrid. Kui koolmeistrit ei olnud, saatis vald oma kulul poisi seminari õppima. Ainuke tingimus oli, et ta pidi kuus aastat vallas töötama. Siis olid võlad tasa. Miks ei võiks kohalikud omavalitsused praegugi saata noormehi õpetajaks õppima, kasutades kogemust, mis ajaloos on juba olnud?

Muide, Eesti ajal sai Tallinna õpetajate seminaris õppija abiraha, mida maksid riik ja omavalitsus. Siingi oli ainuke kriteerium – tuli minna kooli tööle. Seminari võeti noormehi ja neide võrdselt. Näiteks 1923. aastal oli seminari tahtjaid 120, vastu võeti 40: 21 poissi ja 19 tüdrukut. Poisse oli kandideerijate seas kindlasti vähem, aga kohad said reguleeritud.

Kas peaks siis meesõpetajatele kvoodid kehtestama?

Naisõiguslased ei laseks seda teha. Ja polegi vaja. Miks vallad ei saada oma stipendiaate õppima? See kõik on tehtav. Saamatust on üksjagu. Seda on alati olnud. Rääkisin loenguski, et aastatel 1925–1928 oli meil viis haridusministrit. Ega see ole uus asi.

Milline võiks olla õpetaja palk?

Esimene märge õpetaja palga kohta on 19. sajandi keskelt. Seal seisis kirjas: õpetaja palk peaks olema hea sulase palga suurune. Aga sulane tegi suvel päikesetõusust päikeseloojanguni tööd.

Rahast ei hakka midagi peale. Väetist anna sellele, mis kasvab. Raha anna sellele, kes teeb hirmsat tööd ja tahab mujale minna. See sõna on ära õpitud: «vääriline» tasu. Eesti ajal sai minu isa, sepp, 80 krooni kuus, õpetaja 150, ta tegi ka rasket tööd.

Kas õpetajaks õpitakse või sünnitakse?

Õpetajaamet nõuab nagu iga amet teatud eeldusi. Kindlasti peavad lisaks ainetundmisele olema õpetajaoskused. Õpetajal peab olema hea hääl, seminaris nõuti musikaalsust. Musikaalsus tähendab rütmitaju. Klassis on väga tähtis tunni rütm. Vajalik on ka joonistamisoskus, tahvlikasutamisoskus.

Oluline on klassi nägemine, mida nimetatakse jaotatud tähelepanuks. Ma olen muide vana väravavaht. Näen tervet väljakut. Sama lugu on klassis. Hirmus, kui õpetaja jookseb klassis ringi ja kahtlustab kedagi. Oli üks viiene poiss ja tema pinginaaber, kes pani viimases pingis kahe vahele raamatu. Ütlesin, et nüüd saate kahepeale hinde. Hinne on viis. Jagage, kuidas tahate. – «Õpetaja, pange mulle kaks,» ütles nõrgem.

Neid võimeid on veel, mis peavad olema kaasasündinud. Näiteks õpetaja käekiri peab olema ilus. Nägemine peaks korras olema. See ei loe, kui prille kannab. Kui minu õpetajal Nikolai Nurmel hakkasid matemaatikatunnis prillid välkuma, siis oli tõsi taga. Jäi mulje, et prillid pildusid sädemeid.

Kui palju on õpetajal psühholoogivõimeid tarvis?

Naisõpetajal on tavaliselt hea intuitsioon ja enamasti ta ei eksi. Aga tingimata on vajalikud vastavad teadmised, näiteks mina olen õppinud lapsepsühholoogiat, laste tervishoidu, kaasa arvatud esmaabi, mis on õpetajale kohustuslik.

Kuidas olete jõudnud nii palju kirjatööd teha?

See on täielik pühendumus oma ainele. Kahte asja korraga ei tee. Perekonnaelu on seatud nii, et seda juhib abikaasa. See on andnud võimaluse maksimaalselt aega kasutada. Ka tänu õppetöö korraldusele pedagoogikaülikoolis sain täielikult pühenduda.

Mis on Eesti kooli tugevus?

Eesti kooli tugevus on tema õpetaja. Meil on õpetajaid dünastiate kaupa. Teatud aegadeni on eesti rahval olnud hariduse ja õpetaja ees suur aukartus. Talupoeg saatis ühe poja kooli. Aukartus ei ole minu õõnes sõna, vaid seda kinnitab meie pikk haridusajalugu. Ma ei hakka rääkima, kuidas pärast Põhjasõda, kui kirikuõpetajad on plehku pannud, tuleb köster-kooliõpetaja ja paneb kõigepealt kooli käima. Lapsed peavad ju õppima.