Paloma Krõõt Tupay: massilise sisserände tont

Paloma Krõõt Tupay
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Kaalukausil pole midagi vähem olulist kui sinu hääl. See loeb. Seda teab ka iga kandidaat. Samas on meil õigus küsida, mis ühe või teise poliitiku väljaütlemise taga tegelikult seisab. Võtan alguseks ühe valimisaja retoorika lemmikutest: sisserände küsimuse. Teema kirglikkusele alust andvad sotsioloogilised põhjused jäägu siinkohal kõrvale. Küsimuste puhul soovitan lugejal pöörduda suvalise tänaval kõndiva inimese poole ning küsida tema käest, mida too sisserändest arvab. Võib kindel olla, et vastajal on esiteks selles küsimuses kindel seisukoht ning teiseks söandab ta seda teiega väga emotsionaalselt jagada. (Emotsioonid on sarnased olenemata sellest, millises maailma paigas see küsimus esitada.) Sellest piisab, et mõista, miks meie poliitikud selle teema valimiste ajal – erinevalt valitsemise ajast – meeleldi üles võtavad.

Mõni aeg tagasi oli popp väita, et isegi Angela Merkel olevat arvamusel, et multikulti on surnud. Praeguseks on üldiselt teada, et see õnnetu kontekstist rebitud lause ei tähendanud muidugi seda, et liidukantsler oleks asunud seisukohale, et Saksamaal peaks skandeerima «Deutschland den Deutschen» (ek Saksamaa sakslastele. Saksa parempoolsete radikaalide levinud loosung).

Seekordsel valimiste hooajal on Eestis korduvalt kõlanud lubadus, et poliitik/kandidaat x/y ei toeta massilist sisserännet. Küsiksin: mida endast üldse kujutab massiline sisseränne? Kuidas või kes seda toetab?

Uurides massilise sisserände mõiste kasutust igapäevapoliitikas, leiame Eesti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse viienda paragrahvi kolmandast lõikest järgmise definitsiooni: «Massiline sisseränne on suure arvu konkreetsest riigist või geograafiliselt alalt pärit välismaalaste omaalgatuslik või evakueerimiskavas ettenähtud saabumine.» Valitsuse 25. aprilli 2013. a korraldus nr 208 mõistab põgenike massilise sisserände all «suure arvu teisest riigist pärit välismaalaste omaalgatuslikku saabumist riiki, mille tulemusel on osaliselt või täielikult halvatud olukorra lahendamise eest vastutavate asutuste igapäevatöö ning mis võib põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses (muu hulgas häired avaliku korra tagamise toimimises)».

Massilist sisserännet peavad meie seadusandjad seega mitte vähem ohtlikuks kui ulatuslikk tulekahju, kiirgushädaolukorda või massilisi rahutusi. Massilisest sisserändest räägib meedia Süüria põgenike puhul. Sellest lähtuvalt on massilise sisserände mittetoetamine sama otstarbekas kui maavärinate mitte heaks kiitmine Eesti territooriumil. Küsimus võib olla üksnes selles, kuidas toetada poliitikat, mis tagaks valmisoleku selliseks hädaolukorraks.

Sama mõistlik on hirmutada n arvu immigrantidega, keda Euroopa Liidu käsul kohe Eestisse suunama hakatakse. Nii vägev kui EL ka ei oleks – ka tema võimuses ei ole langetada otsust, kus ja kunas mõnel katastroofil või sõjal on lubatud aset leida. Ilma meie osaluseta ei luba ELi poliitilised mängureeglid otsustada ka ELi lõunapiiridele randunud põgenike suunamist Eestisse.

Samas pole mõtet salata, et Eesti riigi ja inimeste jaoks on sisserändega seotud küsimused olulised. On selge vajadus leida lahendusi, mis seaks aluse vastutustundlikule ja jätkusuutlikule poliitikale. Lihtne on väita, et me ei toeta massilist sisserännet (ega maavärinaid ega halba ilma). Palju raskem aga on anda vastus küsimusele, milline peaks siis meie sisserände poliitika järgmise 20 aasta jooksul välja nägema. Valijana sooviksin seda teada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles