Kui rahvusriik loovutab Euroopa Liidule ühishuvide kaitset puudutava otsustusõiguse, pole see suveräänsuse loovutamine. See on suveräänsuse ühendamine, kirjutab Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas.
Siim Kallas: vabaduse ja kurjuse vahel
4. mai 2014, 18:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kujutada Euroopat? Kuidas kirjeldada Euroopat? Eriti pärast rohkem kui kümmet aastat elu Brüsselis, elu Euroopa keskuses?
Palju ilusaid maastikke.
Palju ilusaid linnu.
Palju rahvusi.
Palju huvitavaid inimesi.
Palju rikkust.
Palju ajalugu.
Palju kultuuri.
Nõukogude ideoloogiline kontroll valis kodanikele kättesaadavaid raamatuid ja filme hoolikalt. Kindlasti pidid kõik teosed tõestama nõukogude maailma üleolekut läänemaailmast. Balzaci romaanid kinnitasid saabuva sotsialistliku revolutsiooni paratamatust. Spioonifilmid olid hoopis lihtsad ja selged. Aga pilk, mis otsis, leidis ka midagi muud. Leidis virvenduse vabadusest. Neist lääne tegelastest, kes muretult tänavakohvikus lehte lugesid ja kohvi jõid, õhkus midagi muud, midagi teistsugust. Olid inimesed, kes reisisid vabalt, olid ajakirjanikud, kes kaitsesid õigust vabalt mõtteid avaldada, olid poliitikud, kes võistlesid üksteisega vabadel valimistel. Olid ärimehed, kes toimetasid vabas turumajanduses. Kõike seda nägi pilk, mis vaatas spioonifilme, aga otsis virvendust vabadusest.
Nüüd on vabadus vallutanud kogu Euroopa. Vabadus on Euroopa sünnitatud. Siin on sündinud vabaduse ideaalid, ideoloogia, teooria ja praktika.
Euroopa on sünnitanud ka pööraselt palju kurjust. 20. sajandil sünnitas Euroopa kaks kõige kurjemat riiki maailma ajaloos. Verduni lahingus Esimeses maailmasõjas tapeti 749 000 noort meest. Kolmekümneaastases sõjas hukkus kolmandik Euroopa elanikkonnast. Tapeti usklikke ja usuvastaseid, aadlikke ja mitteaadlikke, linnaelanikke ja maarahvast, kommuniste ja antikommuniste, rikkaid ja vaeseid.
Aatomirelv leiutati küll Ameerikas, aga leiutajad olid Euroopa päritolu teadlased. Õnneks ei ole Euroopal pistmist aatomirelva kasutamisega. Aga palju ei puudunud. Sakslased arendasid ju samuti aatomipommi, ainult et ei jõudnud õigeks ajaks valmis. Mihhail Romm näitab oma suurepärases filmis «Tavaline fašism» aatomipommi plahvatust ja küsib: «Kas kujutate ette, et nad [hitlerlased] oleksid hetkegi kõhelnud, kui neil oleks see pomm olnud?»
Võitlus vabaduse ja kurjuse vahel – kord ägedam, kord varjatum –, nii oleme oma tänasesse Euroopasse jõudnud.
Kust tuleb kurjus, vastuseis vabadusele? Põhjuseid on palju. Ajalooline kibestumine, ajalooline ebaõiglus, varanduslik ebavõrdsus, rahvustevaheline vihkamine, hirm, hirm, hirm. Hirm, et vabadus toob ebakindluse ja ettearvamatuse, võtab heaolu, toob minu kodu lähedale võõrad, kes mulle ei meeldi. Vabaduse vastaste taga on sageli majandushuvid, poliitiline võimuvõitlus. Kuigi just vastupidi – vabadus annab lõpuks kindlustunde, viib hirmu, tagab ausa majandamise.
1995. aastal olin Eesti välisminister ja toonase eesistuja Hispaania välisministrile Xavier Solanale äsja üle andnud Eesti Vabariigi sooviavalduse liituda Euroopa Liiduga. Olles ühes lennujaamas, saime ootamatu teate, et Saksamaa kantsler Helmut Kohl oli otsustanud soovitada, et Euroopa Liit võiks kõigepealt laieneda Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari liitumisega. Teised peaksid ootama.
Paiskasime võitlusse kõik võimalikud jõud. Helistasime, kohtusime, veensime. Suutsime ennast kandidaatriikide hulka pressida. Alguses (1997. aastal) oli meid kuus, 1999. aastal otsustati, et liitub kümme riiki. Just nii 2004. aastal tehtigi. Oleks äärmiselt huvitav analüüsida, mis oleks saanud, kui Eestit ja teisi Balti riike ei oleks 2004. aastal Euroopa Liitu vastu võetud. Seda eriti täna, Gruusias ja Ukrainas toimunu valguses.
Kas väljaspool ELi oleks elu lihtsam?
Ma väidan, et kui me poleks ennast 1990ndate lõpus Euroopa Liidu kandidaatriikide hulka pressinud ja poleks läbirääkimiste käigus teinud kiiresti ära hiigeltöö (tänu ametnikele, ettevõtjatele, suurele hulgale spetsialistidele, juristidele), et tagada valmisolek liitumiseks, poleks me Euroopa Liitu saanud võib-olla praegugi veel.
Üks autor jaotas 2013. aastal uued liikmesmaad kolmeks: Ida-Euroopa (Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia), Balkanimaad ja (mitte Baltimaad, vaid) endise Nõukogude Liidu maad. Ei ole raske aru saada, kes oleks liitumisest kõige kaugemal, kui nimetatud sooviksid ELi liikmeks saada alles praegu.
Ühes artiklis oli juhtlause, mida laialt tsiteeriti. Euroopale peab julgema ei öelda. Euroopale ju põhiliselt ei öeldaksegi! Kus need on, kes Euroopale jah ütlevad? Neid peaaegu ei olegi. Nobeli rahupreemiate komitee on suur erand.
«Ei»-leer on suur ja võimas ja kasvab üha. Front National ja Melenchon Prantsusmaal, Geert Wilders Hollandis, UKIP Suurbritannias, Jobbik Ungaris, Ataka Bulgaarias, Perussuomalaiset Soomes ja veel ja veel. Nimekiri pikeneb.
Siiamaani pole mainitud poliitilised jõud küll võimule saanud. Aga muret teeb, et peavooluerakonnad – konservatiivid, sotsiaaldemokraadid ja liberaalid – peavad üha kasulikumaks mitte «ei»-parteist eristuda, vaid vastupidi, «ei»-poliitikaga ühineda. Äärmuslastega lipitsetakse, nende kõneviisi võetakse üle. Ikka selleks, et inimhulkadele meeldida. Kerenski mehkeldas 1917. aastal Venemaal bolševikega, tõugates mõõdukad jõud eemale. Siiamaani, peaaegu sada aastat hiljem, pole ei Venemaa ega osaliselt ka Euroopa üle saanud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni tagajärgedest.
Rahvusriikide vabatahtlikult moodustatud Euroopa Liit, millega Eesti liitus kümme aastat tagasi, peab loomulikult olema tugev liit. Ta peab suutma jõuliselt käsitleda probleeme, mida liikmesriigid on otsustanud ühiselt lahendada. Kui keegi tahab sellest liidust lahku lüüa (mis on väga lihtne), saab põhjus olla ainult selles, et Euroopa Liit ei ole piisavalt tugev ühiste huvide kaitsmiseks. Selleks et ühiseid huvisid tõhusalt kaitsta, peavad rahvusriigid andma selle liidu pädevusse, seda piisavalt rahastama ja otsuste täitmisel Euroopa asutustele alluma.
Asjades, mis pole Euroopa Liidu pädevuses, peab liikmesriikidel olema maksimaalne vabadus ajada paindlikult sellist poliitikat, mida tema rahvas õigeks peab ja mida tema valitsus ellu viib.
Kordan oma veendumust. See pole kaotatud suveräänsus. See pole isegi mitte jagatud suveräänsus. See on ühendatud suveräänsus.