Usalduslikud liitlassuhted partnerriikidega, tegeliku koostöö haare teiste liberaalsete demokraatlike maadega on parim tagatis, et 1940. aasta stsenaarium enam ei korduks, kirjutab peaminister Taavi Rõivas (Reformierakond).
Uus reaalsus: ei iial enam üksi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis tunneme vabaduse väärtust, suurem osa meie elanikest mäletab veel okupatsiooni painet, mäletab oma riigist ilma olekut. Seepärast on riigi julgeoleku tagamine olnud meie jaoks enesestmõistetav. Pole saladus, et ühinesime eurotsooni, NATO, Euroopa Liidu, OECD jt rahvusvaheliste organisatsioonidega paljuski just julgeoleku suurendamise nimel, Eesti iseseisvuse ja majandusliku heaolu kestmise nimel.
Usalduslikud liitlassuhted partnerriikidega, tegeliku koostöö haare teiste liberaalsete demokraatlike maadega on parim tagatis, et 1940. aasta stsenaariumid enam ei korduks.
Kõigi valitsuste tehtud töö tulemusena oleme jõudnud reaalselt uude välispoliitilisse olukorda, kus võime kinnitada, et Eesti ei ole enam mitte kunagi üksi. Eesti julgeolek on tõepoolest kindlam kui iial varem. Samas on viimaste kuude sündmused tõestanud, et töö Eesti ja Euroopa julgeoleku tagamiseks ei ole lõppenud. Valitsus ja kaitsevägi tegutsevad jätkuvalt selle nimel.
Eesti riik on kindel kodu Eestimaa elanikele ning Eesti riik on usaldusväärne ja solidaarne partner oma liitlastele. Aastate jooksul oleme suutnud näidata, et Eesti lisandumine NATOsse on organisatsiooni nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt tugevdanud. Selle tõestuseks on näiteks Taani endise välisministri Uffe Elleman Jenseni sõnad hiljutisel Lennart Meri konverentsil: «Eesti on oma panuse ja usaldusväärse liitlase käitumisega nii Euroopa Liidus kui ka NATOs selgelt arvestusväärne partner, kelle sõnal on kaalu.» Vestlesin Uffega tema sõbra nime kandval konverentsil pikalt ja olen kindel, et ta mõtles iga Eesti kiituseks öeldud sõna tõsiselt. Selline usaldus koguneb pika aja jooksul ja nõuab pidevat tööd.
Ma tänan südamest kõiki, kes on aidanud Eesti riigikaitset tugevdada. Nii rahvusvahelistel missioonidel ohtu trotsivaid elukutselisi sõjaväelasi kui ka lapselastele Eesti-armastust edasi andvaid vanavanemaid. Nii ühiskonna heaolu suurendavaid ettevõtjaid kui kindlustunnet kasvatavate riiklike otsuste langetajaid. Tänan ka meie liitlasi, kes ütlevad, et Eesti kaitsmine on ka nende asi, ning kes seda oma tegudega välja näitavad.
Kuigi USA langevarjurite kompanii ja Taani kuninglike õhujõudude F-16 hävituslennukite Eestisse jõudmine on otseselt seotud Venemaa viimase aja agressiivsusega, ei oleks liitlaste üksuste kiire suunamine olnud võimalik, kui me poleks paljude aastate jooksul teinud suuri pingutusi liitlastega koos tegutsemise võime suurendamiseks või investeerinud Ämari lennubaasi uuendamisse.
NATO liikmesriigid on võtnud endale kohustuse investeerida sõjalisse kaitsesse kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Selle aasta seisuga teeb seda tegelikult, st panustab kaks protsenti SKTst või rohkem sõjalisse kaitsesse, 28 liikmesmaast vaid neli, Eesti nende hulgas. Samas on viiel riigil see näitaja koguni alla ühe protsendi. Eestlastel on komme austada iga riigi suveräänseid otsuseid ning mitte tikkuda teistele nõu andma, aga siinkohal tuleb teha erand. Ühiselt sõlmitud kokkulepetest kinnipidamine on meie kõigi ühine huvi. Eesti võtab oma kohustusi väga tõsiselt ning patt oleks solvuda, kui eeldame sama ka teistelt.
«Kaks protsenti» ei ole loosung ega abstraktne arv. See on tase, mis võimaldab tagada riigi sõjalise kaitse korraldamise ja selle arendamise. Eesti tegutses kokkulepitud taseme saavutamise nimel ka äsjase sügava majanduslanguse ajal. Mäletame hästi, et sellel oli toona vastaseid rohkem kui toetajaid, kuid seda uhkemad võime nüüd olla oma sihikindluse üle. 2012. aastast on Eesti kaitsekulutused kokkulepitud tasemel.
Ühegi riigi kaitset ei ole võimalik vajaduse kerkides valmis ehitada üleöö. Sellepärast peame jätkama ka oma kaitsevõime pidevat ja stabiilset arendamist.
On hea näha, et viimaste sündmuste valguses on mitmed seni väikeste kaitsekuludega NATO Euroopa liitlased rääkinud vajadusest suurendada investeeringuid julgeolekusse ning seadnud selleks ka kindlad tähtajad. On lootust, et lõpuks omati saame näha Euroopa riikide kaitsekulude viimaste aastate langustrendi pöördumist.
Ilmselt on selle taga «äratus», mis on saabunud viimastel aastatel Venemaa käitumist jälgides. See on avanud paljude silmad. Praeguseks peaks olema kõigile üheselt selge, et 2008. aastal Gruusias ja praegu Ukrainas toimuv polnud juhus ja me oleme tunnistajaks olukorrale, kus üks suurriik peab lubatavaks sõjalise jõu kasutamist oma naaberriikides.
Kõige selle taustal on äärmiselt oluliseks tõusnud Põhja-Atlandi leping. Ja tuleb tänada Eesti varasemaid valitsusi, kelle töö tagajärjel sai Eestist kümne aasta eest selle lepingu organisatsiooni täisliige. Kindel on, et NATO tervikuna on tänapäeva maailmas kõige tugevam ja võimsam poliitilis-sõjaline allianss.
NATO riikide läbiproovitud ja edukalt töötavale sõjalisele koostegutsemisvõimele pole kellelgi maailmas midagi võrdväärset vastu panna.
Samas on tähtis mõista riigikaitset laiemalt kui üksnes otsest sõjalist kaitset. Toimiv riigikaitse tähendab eri valdkondade koordineeritud pingutust. Hiljuti valitsuse heakskiidu saanud nn laiapõhjalise riigikaitse arengukaval on seetõttu riiklike arendusdokumentide hulgas eriline roll – see määrab paljudes valdkondades riigikaitsepanuse tulevikusuuna. Kui mitmed Venemaaga piirnevad regioonid võivad pärast Ukrainas lahvatanud sündmusi peljata nn roheliste mehikeste stsenaariumi kordumist oma territooriumil, siis Eestis pole see tänu hästi toimivatele julgeolekuasutustele lihtsalt võimalik. Tõsi, üks selline katse tegelikult tehti, aga juba päris ammu, 1924. aasta 1. detsembril, ja tolgi korral mäletatavasti tulutult.
Julgeoleku seisukohast on oluline ka majanduskasv, üldine heaolu ning riigi korras rahandus. Ühelt poolt tähendab meie jõukuse kasv seda, et meil on absoluutarvudes võimalik rohkem panustada riigi kaitseks vajalikku varustusse, väljaõppesse, taristusse jne. Teisalt on ühiskonna heaolu – suuremad palgad ja pensionid, parem sotsiaalne kaitse – ja sidususe kasv juba iseenesest julgeolekut loovad arengud, mis saadavad tugevaid sõnumeid ka riigipiiri taha.
Kui Eesti majanduslik edu jõuab kõigi eestimaalasteni, on meie ühine julgeolek kindel.