Raul Rebane

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Meediaekspert Raul Rebane leiab, et Venemaa president Vladimir Putin on oma tegudega selgitanud meile paremini kui keegi teine olulise ja ebaolulise vahet. Illusioonid kadusid ja me saime teada, kes on meie sõbrad.

Viimased paar kuud on meid paljudes olulistes asjades õpetanud rohkem kui paljud varasemad aastad kokku. Kui Jaroslav Hašeki 103 aastat tagasi tehtud partei nime natukene ringi teha, siis tõdeme, et «rahuliku arengu aeg seaduse raamides» on mõneks ajaks läbi. Selle eest oleme tänu võlgu isiklikult Venemaa presidendile Vladimir Putinile ja temaga kaasas käivatele isikutele. Temaga kaasas käivatele isikutele ka Eestis.

Vaatame neid teeneid lähemalt.

Esiteks, illusioonid kadusid. Isegi rumalad said pärast Krimmi ja Ukrainat aru, et siin ei ole tegemist mingi improviseeritud aktsiooniga, vaid süsteemse «vene maade kokkukorjamise» strateegiaga. Paljude ida pool elavate inimeste teadvuses kuulume ka meie nende kokkukorjatavate maade hulka. Ja ongi konflikt – nemad tahavad, meie ei taha.

Kui kuulata Putini «televisiooniarmeed», nagu kutsutakse tema propagandiste eesotsas Dmitri Kisseljoviga, siis saame endast ja oma sõpradest teada asju, millest varem aimugi polnud. Selgub, et enamik Vene piirist lääne pool elavaid inimesi on fašistid, natsionalistid, natsid jne jne, meie muidugi ka. Me keeldume olemast ja jälle on konflikt. Praegu on raske ette kujutada olukorda, kuidas see laheneks. Nemad paluvad vabandust või meie tunnistame ennast fašistideks? Kumbki variant ei ole tõenäoline.

Järjest rohkem leiab kinnitust legendaarse diplomaadi George Kennani seisukoht, et agressiivse impeeriumi kõrval saad olla ainult kas konfliktis, vasall või allaneelatud. Seega on meil praegu veel täitsa hea aeg, aga mõistlik oleks oma vaim ette valmistada pikaajaliseks Väga Külmaks Sõjaks.

Teiseks, riigikaitse tähendus kasvas. Veel jaanuaris oli meil erakondi, huvigruppe ja isikuid, kes oleksid olnud nõus kaitse-eelarvet kiiresti vähendama Läti ja Leedu tasemele, sest ohtu ju ei ole. Venemaa on küll suur, aga taltsas karu. Nende eksimus oli majesteetlik, aga enamiku puhul oli see õnneks lihtsalt rumalus, mitte tahtlik kahjustamine.

Praegu on teema vastupidi, me peame esitama küsimuse, millest oleme nõus loobuma, et riigikaitset tugevdada. Ohtude bukett on palju muutunud, seda tõestasid Venemaa «Krimmi manöövrid» selgesti ja see eeldab ka kaitsetegevuses uut tüüpi meetodite, tehnikate ja inimeste kasutuselevõttu. Sisuliselt iga jõustruktuur alates kaitsejõududest ja lõpetades kapoga vajab kiirendatud arengu programmi. See maksab.

Kolmandaks, saime teada tõelised sõbrad. Nad olid selged küll ka varem, aga kriisi ajal tulevad nad hästi välja. Praegu maksab NATOs ja Euroopa Liidus olek puhast julgeolekukulda, ilma nendeta oleks väga hõre tunne. Ameerika tugevad sõnumid on viimastel nädalatel teinud ta Vene propaganda uskumatult agressiivse rünnaku objektiks ja leppimist pole näha. Kindlasti oli Putinile üllatus Saksamaa (Angela Merkeli) selge seisukoht ja hulga teiste riikide tugev positsioon.

Keeruline aeg otsustamiseks on praegu Soomel. Oma üliintervjuus kiitis Putin kõvasti Soomet, teisi kiidetavaid riike ei tulegi ette. 15. aprillil Soome TVs olnud mitmetunnine «Vene õhtu» oli midagi uskumatut, seal räägiti, nagu midagi poleks juhtunud, majandussuhete arendamisest Venemaaga, viisavabadusest, palkmajade müügi võimalustest, aga demokraatliku riigi väärtustest juttu ei olnud. «Mehed teiselt planeedilt», kui sporditermineid kasutada, oleks saatele olnud parem pealkiri. Samal ajal on hulk Soome tipp-poliitikuid eesotsas presidendiga tauninud Venemaa käitumist

Eestil on selle kohta ainult üks küsimus: kui hätta jääme, kas Soome tuleb appi? See on muidugi Soome otsustada, aga meie võiksime oma ajaloolist sõprust kinnitada selge sõnumiga, et kui Soomel häda käes, siis meie aitame. See on muidugi ainult kodaniku arvamus, aga see-eest siiras.

Neljandaks, Putin tegi valimised väga lihtsaks. Siit edasi päris tükk aega, europarlamendi ja riigikogu valimistel kindlasti, otsustatakse valdav enamik häältest ainult kahe küsimusega.

1. Kas toetad Krimmi annekteerimist (osal «taasühendamist» või «vabastamist») Venemaa poolt?

2. Kas tahad, et Edgar Savisaar oleks järgmine peaminister?

Vastuste peal on suurimad eriarvamused ja suurimad häälte jagunemised. Kes annab kõige suuremad garantiid, et need ohud ei kordu või ei teostu, saab tõenäoliselt kõige rohkem hääli. Loomulikult üritatakse enne valimisi rääkida sajal muul teemal, aga ilmselt erilise eduta. Oleme praegu nagu põlvevaluline, kes on saanud löögi kubemesse. Põlvevalu ei pane enam tähelegi, kinnitan.

Üks pluss võib praeguse olukorra kaasandena veel tulla, vähemalt on lootus. Kuna taevaserval on tumedad pilved, siis peaks see distsiplineerima enamikku erakondi tegelema sisuliste teemadega ja ka ajakirjandust suhtuma kogu demokraatlikku protsessi piisava respektiga, ehk äkki tulevad ühed korralikud valimised.

Uus europarlament selgitatakse ju kohe ja siin tuleb küll ühele paradoksile tähelepanu juhtida. Kõige tugevamad hääled on neil, kes valima ei tule, ehk just nemad otsustavad lõpptulemuse! Järelduse teeb igaüks ise.

Eelnev jutt peaks veenma, et Putini teened meile on suured, ta on paremini kui keegi teine selgitanud meile olulise ja ebaolulise vahet. Ma loodan muidugi, et keegi seda juttu liiga üksüheselt ei võta ja Toompeale bareljeefi ei hakka panema, aga hinges võiksime teda tänada küll. Ta viis meid meie enda peegli ette.