Naftahoolik Venemaa - ühe sõltuvuse lugu

Foto: Corbis / Scanpix

Venemaa majandusminister Aleksei Uljukajev teatas möödunud nädalal, et riigi majandus kahanes selle aasta kolmel esimesel kuul eelmise aasta viimase kvartaliga võrrelduna pool protsenti. Ei usu, et majanduslanguse põhjuseks oli veebruari lõpus alustatud sõda Ukrainaga. Pigem vastupidi, sõja üheks põhjuseks võis olla Venemaa majanduse langustsükkel, mis algas juba kaks aastat tagasi, koos president Vladimir Putini kolmanda valitsemisperioodi algusega. Venemaa majandus langeb hoolimata sellest, et nafta hind on püsinud stabiilselt üsna kõrgel.

Venemaa majandus sõltub naftast ja gaasist. 2001. aastal moodustas naftatulu 34 protsenti Venemaa eksporditulust, 2011. aastal juba 52 protsenti, millele lisandus gaasimüügist saadud 12 protsenti. 2001. aastal andsid nafta ja gaas 20 protsenti riigi maksutulust, 2011. aastal juba 49 protsenti.

«Venemaal ei ole mitte ainult naftasõltuvus, temast on saanud nafta ori,» kirjutab Georgetowni ülikooli professor Thane Gustafson oma värskes Venemaa naftatööstust käsitlevas raamatus «Wheel of Fortune. The Battle for Oil and Power in Russia» («Õnnemäng. Võitlus nafta ja võimu pärast Venemaal»).

Venemaa ekspordib kaks kolmandikku seal toodetud naftast, aga tarbib ise peaaegu kaks kolmandikku toodetud gaasist, millest suurem osa müüakse siseturul kunstlikult madala hinnaga. See tähendab, et naftaekspordist teenib riik üle nelja korra rohkem kui gaasiekspordist.

Seega võib öelda, et naftal ja gaasil on Venemaal kummalgi oma roll: naftatulu eest makstakse arveid välismaal, gaas subsideerib sisemajandust.

USA energeetikaministeeriumi andmetel läheb 79 protsenti Venemaa naftast Euroopa riikidesse – eelkõige Saksamaale, Hollandisse ja Poola –, 18 protsenti Aasiasse ja ülejäänud Ameerikasse.

Kui lasta fantaasial lennata ja kujutleda, et lääneriigid kuulutaks Vene naftale embargo, võiks Putin kahetseda Mihhail Hodorkovski arreteerimist ja Jukose hävitamist. Kümme aastat vangis istunud oligarhi üks idee, mis Putinile närvidele käis, oli ju naftajuhtme ehitamine Hiinasse.

Viimased kaks aastakümmet elab Venemaa naftatööstus Nõukogude aja pärandist, aga see pärand hakkab tasapisi kuhtuma. Kohe kindlasti ei saa öelda, et Venemaal hakkab nafta otsa saama, ent otsa hakkab saama odav nafta.

Lisanafta leidmine ja pumpamine läheb üha kallimaks, mis tähendab kulude kasvu. Juhul kui nafta hind samal ajal ei kerki, tähendab see Venemaale marginaalide kahanemist.

Analüütikute prognooside kohaselt liiguvad asjad aga hoopis vastassuunas. Nafta pakkumine maailmas kasvab, nõudlus on vähemalt mõneks ajaks saavutanud tõenäolise haripunkti või vähemalt on kasv aeglustunud.

Selle asemel et lasta naftakompaniidel rahulikult areneda ja tööstust moderniseerida, on Venemaa võidelnud nende riigi kontrolli alla saamise või vähemalt suurima võimaliku maksutulu saamise nimel. Nüüd, kui maailma naftatööstuses toimub tehnoloogiline revolutsioon, on Venemaa naftakompaniid tehniliselt arengult konkurentidele alla jäämas.

95 protsenti maailma suurima naftatootja Saudi Araabia naftast toodab samuti riigile kuuluv Saudi Aramco, kus töökeel on inglise keel ning enamik juhte, ehkki rahvuselt saudid, on insenerihariduse saanud USAs. Venemaa naftatööstus on endiselt maailmast isoleeritud.

«Naftatööstus on muutunud majanduse mootorist selle piduriks,» ütles mõni aasta tagasi Venemaa endine rahandusminister Aleksei Kudrin.

Pole vist teist riigijuhti, kellel on nii palju vedanud kui Vladimir Putinil oma kahel esimesel valitsemisperioodil aastatel 2000–2008. Juhuse tahtel sattus see periood kokku nafta hinna pöörase tõusuga, millel polnud Venemaa naftatööstuse ega Putiniga mingit pistmist. Venemaa naftatulu pöörase kasvu põhjused pandi paika mujal – USA keskpank kasutas madala intressimäära poliitikat ning Hiina majandusime kasvatas kiiresti riigi kütusejanu. See põhjustas nafta hinna mitmekordistumise.

Kui Putin 2000. aasta 7. mail esimest korda presidenditoolile istus, maksis naftabarrel 25 dollarit, kaheksa aastat hiljem, kui ajutiseks kohatäitjaks sai Dmitri Medvedev, oli see kerkinud 125 dollarini.

Tõsi, oma osa mängis 1998. sügisene Venemaa kriis ja rubla devalveerimine, mis aitas kokku­kukkumise äärel seisnud naftatööstusel ellu jääda. Kahe teguri koosmõju tulemusena kasvas Venemaa naftatööstus 6,17 miljonilt barrelilt ööpäevas 1998. aastal 9,29 miljardile 2004. aastal. Eksport kasvas toodangust kiiremini – 6 miljoni barreli võrra. Seda perioodi on hakatud nimetama Vene naftaimeks. Maailma naftatoodang on umbes 90 miljonit barrelit ööpäevas.

Periood lõppes Jukose hävitamise ning selle vara riigistamise ehk kantimisega riigile kuuluva Rosnefti kätte, mis tol ajal oli pisikene raskustes vaevelnud firma. Pärast seda kui BP (endine British Petroleum) osalemine ühisettevõttes TKN-BP muudeti võimatuks, ostis Rosneft kaks aastat tagasi ära ka selle. Nüüd on Rosneft maailma suurim börsil kaubeldav naftakompanii, mis annab umbes poole Venemaa naftatoodangust.

Rosnefti juht on Putini endine personaliülem Igor Setšin, kelle kohta kirjutab ajakiri Bloomberg Markets Magazine, et tal on olemas kõik Venemaa (Nõukogude Liidu) kommunistliku partei kongresside materjalid alates 1898. aastast kuni viimaseni, mis toimus 1990. aasta juunis.

Järgnevatel aastatel tugevdas riik haaret nafta- ja gaasisektoris. Gaasitööstuses oligi monopol algusest peale riigile jäänud, naftatööstus tuli riigile tagasi võtta – riigil monopoli praegu veel pole, aga ollakse sinna teel.

Venemaa oli koos Hiina, India ja Brasiiliaga 21. sajandi esimesel kümnendil maailmamajanduse kasvumootor. Goldman Sachsi analüütik Jim O’Neil nimetas neid BRIC-riikideks. Paraku jättis Venemaa sajandi võimaluse kasutamata ning riigi majandus püsib 14 aastat hiljem püsti vaid ühel jalal: naftal ja gaasil.

Finantskriis, mis kukutas 2008. aasta sügisel naftabarreli hinna 147 dollarilt 30-le, oleks pidanud Venemaa võimuladviku maa peale tooma, aga seda ei juhtunud. Nafta hinna madalseis osutus lühiajaliseks ning Venemaa jäi naftatulust täielikult sõltuvaks. Riik ei teinud mitte midagi sõltuvuse leevendamiseks, veel vähem selle kaotamiseks.

Nüüd on olukord naftaturul muutunud. Stabiliseerunud on nii nafta hind, mis on veel praegugi üsna kõrge, kui ka Venemaa naftatoodangu maht. Rahvusvaheline Energiaagentuur, mille liige Eesti juba pool aastat on, ennustab, et 2035. aastaks on Venemaa ööpäevane naftatoodang langenud praegusega võrreldes miljoni-pooleteise barreli võrra.

Tõsi, Venemaal leidus üksikuid inimesi, kes olid naftasõltuvuse pärast mures, aga nad olid üksikud ning pidid lõpuks taanduma.

Üheks muretsejaks oli rahandusminister Aleksei Kudrin, kes ei olnud nõus üha kasvava kulutamisega, eriti militaarkulutuste ohjeldamatu kasvuga. 2011. aasta novembris lahkus ta ootamatult ametist.

Venemaad püüdis liigsest naftasõltuvusest võõrutada ka praegune peaminister, vahepeal presidendiks käinud Dmitri Medvedev, kes üritas riigi majandust moderniseerida – soodustada kõrgtehnoloogilist innovatsiooni ja arendada arvuti-, nano-, meditsiini-, tuuma- ja kosmosevaldkonda. Kuna Putinit kõrgtehnoloogia eriti ei paelunud, liigub ka kõrgtehnoloogia areng nüüd üsna vaevaliselt.

Vladimir Putini nägemus Venemaa naftatööstusest on jäänud samaks. Selle aluseks on eeldused, et Venemaal on naftat piisavalt palju, et naftakompaniidel on kohustused eelkõige riigi ja riigieelarve, mitte aktsionäride ees, ning et suured, ­eelistatavalt riigile kuuluvad vertikaalselt integreeritud ettevõtted on olulisemad. Ühesõnaga, presidendi meelest on kasvu ja progressi peamine mootor riik.

Mis siis Venemaa naftatööstusega lahti on? On ju Venemaa naftavarud maailma suuruselt teised ning riigil jätkub naftat suurtes kogustes vähemalt 2035. aastani ja ilmselt kauemakski.

Kuna leiukohad on nii suured, miks ei saa siis Venemaa naftatoodangut lihtsalt suurendada?

Vastus peitub leiukohtade eripärades.

Laias laastus võib naftaleiukohad jagada kolmeks: vanad ehk küpsed, uued leiukohad, mille ekspluateerimise täisvõimsus on veel ees, ning kauge tuleviku leiukohad.

Praegu täisvõimuses toodangut andvad naftaleiukohad on nn peamiselt küpsed leiukohad, mille varudest on umbes pool välja pumbatud. Mida küpsem on leiukoht, seda keerukam ja kallim ehk energia- ja veekulukam on nendest pumpamine. Venemaa naftakompaniide kohta räägitakse, et need on Euroopa suurimad veefirmad. Selliste vanade leiukohtade kasutamisel on osavamad aga väiksemad ettevõtted. USA naftabuumi üheks osaks nn kildanafta kõrval on just vanade leiukohtade taassünd.

Aga nagu öeldud, liigub Venemaa pigem suurte, eelistavalt riigile kuuluvate naftakompaniide suunas ning maksusüsteem vaenab väikefirmasid (naftatööstuses nimetatakse neid sõltumatuteks).

Uute leiukohtade (peamiselt Ida-Siberis ja Kaug-Idas) häda on selles, et need asuvad kaugel, on suhteliselt väikesed ning sealkandis on kohutav ilmastik. Naftageoloogid ütlevad, et kui hästi läheb, on Ida-Siberi leiukohad suutelised rahuldama regiooni enda vajadused ja veidi võib üle jääda ekspordiks Vaikse ookeani piirkonda.

Kaugema tuleviku leiukohad asuvad Sahhalini ümbruses ja Arktikas. Sahhalinil on alustatud uuringute ja isegi tootmisega, aga Arktika naftaväljade uurimine on alles embrüonaalsel tasemel.

Pärast 20 aastat on Venemaa jälle ristteel. Naftatööstusele oleks vaja seadusi ja maksusüsteemi, mis ergutaks ettevõtteid suuremale efektiivsusele ja innovatsioonile. Riik ise vajaks sõltuvuse vähendamist naftatulust.

Tundub, et lähiajal seda siiski ei juhtu, sest Putin on valinud risti vastupidise tee.


Hollandi tõbi ja tagurpidi Midase puudutus

Venemaa on tüüpiline naftariik (petrostate), kus rikkus ja võim on koondunud käputäie inimeste kätte. Naftariike kipuvad tabama kaks nähtust: nn Hollandi tõbi ja tagurpidi Midase puudutus.

Termin Hollandi tõbi on pärit 1960. aastate Madalmaadest, mil riik oli tõusmas maailma suurimaks maagaasi eksportijaks. Samal ajal kui rikkus voolas gaasisektorisse, ülejäänud majandusharud kidusid. Valuuta muutus ülehinnatuks ning muu eksport kannatas. Kaupade import oli odav ja inflatsioon kiirenes. Venemaad ähvardab, või ­õigemini on ta juba sisenenud stagflatsiooni – kiire inflatsiooni ja aeglase kasvuga majandusse.

Vana-Kreeka mütoloogias oli Midas Früügia kuningas, kes oli kuulus rikkuse ning selle poolest, et Dionysos andis talle võime kõik, mida kuningas puudutas, kullaks muuta. Prominentse nafta- ja energeetikaökonomisti Daniel Yergini sõnul on Venezuelat, aga ka Venemaad, tabanud nähtus, mida võib nimetada tagurpidi Midase puudutuseks. Kui nafta hind tõuseb, kerkivad kiiresti ka valitsuskulud – rohkem toetusi, rohkem uusi programme ja projekte. Naftatööstus genereerib suurema osa tulust, aga see on ka kapitalimahukas tööstusharu, mis loob vähe uusi töökohti. Selle peab kompenseerima valitsus, kes peab tegema kulutusi ning suurendama elanike heaolu.

Kui aga nafta hind langeb ja tulu väheneb, ei ole valitsusel enam võimalik kulutusi kahandada, sest eelarves on juba rahaga arvestatud, programmidega on alustatud, lepingud on sõlmitud, institutsioonid töötavad, töökohad loodud ja inimesed palgatud. Valitsused on igavesti kasvavate kulutuste lõksus, sest seisavad loobudes silmitsi poliitiliste rahutuste ja sotsiaalse plahvatusega.

Valitsus on ka teises lõksus – oma inimestele odava bensiini, diislikütuse ja gaasi müümise sunduses –, mis toob kaasa energia ebaefektiivse kasutamise ning nafta eksporditoodangu vähenemise.