Aino Suitsu elu- ja hingemaastikud

Rein Veidemann
, TLÜ/Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aino Suitsu portree. Nikolai Triik, 1914.
Aino Suitsu portree. Nikolai Triik, 1914. Foto: Erakogu

«Lugeja, loe seda päevikut ühelt poolt kui dokumenti ja teiselt poolt kui kirjandusteost, sest temas on mõlemat,» kutsub üles kirjandusteadlane, raamatu kommenteerija ja järelsõnastaja Rutt Hinrikus, lisades: «See on ühe naise eluraamat, seesugusena üks tükike üha kaugenevat minevikku. See on ka osa eesti luuletaja Gustav Suitsu eluloost.»  

Jah, seda see on, ja võtku Rutt Hinrikus Aino Thauvón-Suitsu teose peamise «ämmaemandana», Piret Saluri, Anu Saluäär ja Eva-Mai Maripuu tõlkijatena ning Sirje Olesk toimetajana vastu sügav tänukummardus, et nad päästsid Aino – peaksin ehk nüüd ütlema, et Aino Krohn-Kallase kõrval meie teise suure soome-eesti Aino 63 aastat kestnud monoloogi tema üksindusest.

Mind vapustas seda lugedes kõigepealt see, et inimene kirjutab üksnes ja teadlikult vaid iseendale tohutu kujundilise võimendusega teksti. Kas Aino Suits järgis seda «iseendale» ka alateadlikult või kujutas ikkagi ette, et ühel päeval leiab tema pudelipost ranna, kuhu kinnituda, ja sel rannal omakorda juhtub käima teine inimene, kes selle leiab ning läbi loeb, seda ei oska aimata. Igatahes viitab päevaraamatu kunstilisele ambitsioonile ja kujundilise üldistuse taotlusele teksti sisse juhatav moto Joseph von Scheffeli värsiridadega, milles räägitakse elust kui okkalisest roosist ja vaesest südamest, kes peab teadma, et kõik möödub ja ees seisab lahkumine üksteisest.

Aino Suits loob läbi päeviku kõigepealt iseennast – ja siis avaneb meie ees otsekui kujunemisromaan. Sel elu- ja hingemaastikul on oma mäed ja orud, tihnikud ja välud, see maastik on pidevas muutumises. Ta pihib oma hingeheitlustest sõbratarile, seejärel teistele sõpradele, otsekui kirjutades neile saatmata jäänud kirju. Ta kõnetab oma tulevast ja seejärel seaduslikku abikaasat – mingil hetkel tundub, nagu räägiks ta teda koguni taga –, seda eesti luule Põhjanaela Gustav Suitsu, kelle kõrval ta elu oligi olnud suurimaks rikkuseks, ehkki üle lehekülje loeme aina, missuguses ainelises kitsikuses pidid nad enamasti elama, kui saamatu võis Suits olla – ja nõnda avaneb meie ees pihtimusromaan.

Ta kirjutab oma kohtumistest kodakondsete ja sõpradega, teiste inimeste visiitidest Suitsude koju ja enda külaskäikudest, ta kirjutab oma dramaatilistest suhetest lastega, nende peredega – ja nii joonistub meie ees tohutu galerii portreesid ning avaneb Aino ajakaaslaste elukulg. Ja muidugi on see kirglik armastusromaan, mille keskmeks ühe abielunaise meeleheitlik armumine soome kirjanduse legendi, Eino Leinosse, piinarikas armastus ja lõpuks kaastundlik sõprussuhe.

Aino armu- ja Leino isiku­draamat loeme kui kirjutaja autoteraapiat, ent samas ka lohutust, enesejulgustust, koguni piibellikku mässu. «Vaene Aino,» pihib Aino Suits 1921. aasta 1. mai öösel, «kuidas õnnestuks sul tappa see tunne! See on ju kohutav! Kui sa kord elus suudad armastada, kui sa kord, üksainus kord leiad end, omaenese hinge teises, siis pead sa selle armastuse tapma. See on Abrahami katsumus!»

Me loeme seda ka kui üksinduse ületamist, sest lugeja ei pääse muljest, et tema ongi nüüd see Aino Suitsu superego, pihiisa, võib-olla just see Teine, kellele on ta lõpuni truu. Ehkki algselt on olnud selleks päevik. Nüüd juba 113 aastat, alates päevaraamatu esimesest sissekandest on see Teine istunud vagusi teisel poolt pihitooli võre taga ja Aino tema kõrval. Kirjandusilmas ju teati, et Aino Suits on pidanud päevikut, ja selle jälgi on «Gustav Suitsu nooruses», aga päevik ise püsis varjul. Ta on olnud tänaseni Ding an Sich. Nüüd oleme lugejatena tunnistamas, kuidas «ihu ja hing on saanud sõnaks ja sõnast on saanud liha».

Aga esimene on ikkagi Aino Suits ise. Ta on 17 aastat vana, kui kirjutab enda kohta, et on nõudlik, isepäine, üht elusõna otsiv, mis teeks teda paremaks, üht mõtet igatsev, mis võiks tuua rahu. Ta januneb jumaliku armastuse järele, täiuse järele, mis aga elus endas toob vaid kannatusi, lõputut valmistumist suureks teoks ning lõpuks ikkagi vaid leppimist loobumiste ja saatusega. Aino Suits on oma saatuse ohvritall ja tema saatuseks, mille ta päevaraamatu esimesel 50 leheküljel enesele välja võitleb – abielu Gustav Suitsuga –, on olla suure eesti luuletaja ja õpetlase naine. Tema saatuseks on ka Eesti, mis kasvab ta südame külge, kuid mingil hetkel eemaldub ja muutub võõraks, nii et päeviku viimases kolmandikus näeme teda kodutuna, välja rebituna igatsetud loomulikkusest.  

Ja ka viimane on Aino Suits ise. Viis aastat enne surma, päevaraamatu eelviimasel leheküljel kurdab ta oma üksindust ja tähendusetust teiste jaoks. Ja ütleb siis, et peab ise rohkem suutma, iseendale olema nurgakivi. «Iga päev langeb mu silmilt soomuseid. «Ära nuta väikene naine!» Iga päev saab üha kindlamaks mõte: «Sa pead elama ja töötama üksi!» Nii näeme, kuidas elu lõpul jõuab ta alguste juurde tagasi. Ja seda sõna otseses mõttes, kui ta paneb kirja mälestusliku unenäo Viitasaari kirikla köögi kõrval seisvast 10–12-aastasest kõhnast tüdrukust, kes seisab seal vaikides, piinlikkustundega, sest ta «on tulnud tühjuse eest pakku». «Nutsin oma mälestustes. Nüüd olen mina see tüdruk,» tunnistab ta 70 aastat hiljem.

Aino Suitsu elu- ja hingemaastiku jäljed on nii ehedad ja eredad, et raske on leida meie tänasest proosast seesugust täiuselähedaselt kirja pandud draamat. Kujutan ette, millise võimsa biograafilise filmi sellest saaks, kui leiduks vaid meisterlik stsenarist ja lavastaja. Milline unistuste roll oleks mõnele naisnäitlejale kehastada Aino Suitsu! Ja milline väljakutse meestele olla Gustav Suits või Eino Leino!  

Kristian Jaak Petersoni päevaraamat, kirjutatud Riia linnas 1818, «isse-eneselt üllespandud 17-al ello-aasta seest, ello-otsani» ootas oma võimalust juurduda eesti kirjanduskultuuri terve sajandi. Koos Petersoni luuletustega on see nüüd meie ühine vaimne pärandvara. Aino Suitsu päevaraamatul on kõik eeldused saada 21. sajandi teisel kümnendil eesti autobiograafilise romaani tunnusteoseks. See on ühe erakordse elu dokument, aga sellest on saanud suur kirjandus.   


Raamat

Aino Suits

«Päevaraamat 1901–1964»

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri

Teksti ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud Rutt Hinrikus

Varrak, 2014

616 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles