Muutunud olukord nõuab rohkem relvi, tehnikat ja võitlusvõimelisi üksusi kui 2-protsendi doktriin võimaldab, leiab Euroopa rahvapartei noorteorganisatsiooni YEPP asepresident, Euroopa parlamendi kandidaat Linda Eichler Postimehe arvamusportaalis.
Linda Eichler: kohane ja jää ellu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moskva on pöördunud tagasi külma sõja reeglite juurde ja asunud oma ambitsiooni Nõukogu Liidu territooriumi ning poliitilise mõjuvõimu taastamisel ellu viima. Julgeoleku planeerijate ohuhinnangukaardid on punaste lipukestega kaetud nagu ei kunagi varem pärast Berliini müüri langemist.
Veel 2008. aasta Gruusia sündmuste järel väitsid nii mõnedki Venemaa suhtes vähem skeptilised analüütikud (eriti Poolast lääne poole jäävates riikides), et tegu on üksikjuhtumiga, mis on tingitud erinevatest pikka aega eksisteerinud asjaoludest nii Gruusias kui Venemaa sees. Pärast märtsi 2014 ei ole ühelgi otsustajate tasemel kahtlust, et tegemist on varem välja töötatud strateegilise kava järgmise sammu elluviimisega. Strateegia näeb ette hoida pidevat valmisolekut ja niipea kui võimalus on, astuda järgmine samm.
USA positsioon maailmas on finantskriiside tõttu võrreldes viie aasta ja enama taguse ajaga nõrgenenud. Euroopa positsioon on majandusprobleemide tõttu nõrgenenud veelgi enam. NSA lekitaja Snowden kahjustas ka Euro-Atlandi, eriti USA suhteid ajaloolistel põhjustel privaatsust väga kõrgelt tähtsustava Saksamaaga. See kõik kallutab poliitiliste jõudude tasakaalu Huntingtoni joonest meiega võrreldes teisele poole jääva maailmast ja vabadusest arusaama suhtes.
Eesti on selles pildis väike riik, mis asub selle sama Samuel P. Huntingtoni poolt kirjeldatud tsivilisatsioonide ja erinevate maailmast arusaamade põrkumise joone peal.
Rõivase-Mikseri valitsuse strateegia
2014. aastal on Eesti strateegia üles ehitatud kahele sambale. Esiteks, hoida kaitsekulutused 2 protsenti tasemel SKTst ja saada selle raha eest maksimaalselt kaitsevõimet. Teine poliitiliselt paika pandud fundamentaalne printsiip on koostöö maksimeerimine NATO ja NATOsse mittekuuluvate Põhjala riikidega. Riigikaitse strateegia 2013–2022 ja selle rakendusplaanid juba lähtuvad nendest kahest põhiprintsiibist. Need doktriinid töötati välja 1990ndatel ja rakendati ellu riigi NATO-ga liitumise järel 2004. aastal.
Liitlastega koostöö toimib. Tulenevalt muutunud julgeolekuolukorrast paigutatakse neli Taani F-16 häbituslennukit Ämarisse, Eestisse saadetakse USA jalaväekompanii ja Läänemerele miinilaevad. Selle eest võlgneme tänu välimissioonidel Eesti poolt liitlaskohustust täitnud vapratele Eesti sõjameestele.
Koostöö liitlastega on kaitsedoktriini üks pool. Teine pool on kaitsevõimekuse arendamine, mille maht on praegu 2 protsenti SKTst. Rõivase-Mikseri liberalistlik-sotsialistliku valitsuse tõlgendus eelpool kirjeldatud Eesti kaitsestrateegiast on vältida kaitsekulutuste tõstmist, samal ajal kasutada avalikkuses poliitilist retoorikat riigikaitsest kui prioriteedist. Prioritiseerimist põhjendatakse vaid sellesama 2 protsendi säilitamisega ja võrdusmärgi panemisega 2 protsendi ning riigi julgeoleku tagatuse vahele. Eelpool toodut arvestades võib ka Rõivase-Mikseri valitsuse strateegiana nimetada riigi kaitsevõimega seotud otsustega vastutusest hoidumist. See on koalitsiooni tausta arvestades mõneti ka ootuspärane, sest valitsuse veebruaris väljakuulutatud prioriteedid on mujal: toetuste suurendamine ja mõningad maksuvähendamised, mis on kokkuvõttes väga kulukad lubadused.
Retoorika riigikaitsest kui prioriteedist ise on liberaal-sotsialistliku valitsuse puhul paljuski tingitud poliitilist pragmatismi kätkevast asjaolust, et kaitsevõimekuse arendamine on opositsioonis oleva IRLi lipukiri, mille kandmisel erakonna esimees ja eelmine kaitseminister Reinsalu edukas oli. Ajutine valitsus ei soovi aga IRLile riigikaitse teemades poliitilist monopoli jätta. Samuti on oluliseks põhjuseks Ukraina sündmused, mida Eesti üldsus väga tähelepanelikult jälgib. Ukraina sündmusteta ja ilmselt ka Reinsalu poolt astutud tugevate sammudeta, oleks valitsus ilmselt läinud sotsiaaltoetuste finantseerimiseks kaitsekulutuste vähendamise teed, toetades seda näiteks retoorikaga, et «sotsiaalne heaolu - parem julgeolek», mis peaministri plakatil välja käidi. Sotsiaalkulutuste tõstmine kaitsekulutuste arvelt on paraku ka Euroopa viimase 20 aasta trend.
Muutunud julgeolekuruum – külma sõja reeglid, kus maksab vaid sõjaline heidutus
Kuid Eesti geopoliitiline asukoht ei ole võrreldav näiteks Beneluxi riikidega. Arvestades toimunud märkimisväärseid muutusi on aeg esitada poliitilisel tasandil küsimus: kas kümme aastat kehtinud doktriin, mille kohaselt julgeoleku tagavad 2 protsenti SKTst riigikaitse kulutusteks ja lõimumine NATO-ga, on tänases olukorras piisav? Või peaksime tegema enam? Selle küsimuse valitsuse poolt esitamine näeb ette täiendavate kulutustega seotud otsuseid, mis omakorda tähendab, et muudest valdkondadest tuleb kokku hoida ja riigikaitse peab olema valitsuses ka tegelik, mitte vaid retooriline prioriteet.
Moskva on tagasi pöördunud külma sõja reeglite juurde. USA endine asepresident Dick Cheney, kelle teeneid Eesti NATOsse võtmisel ei saa alahinnata, ütles märtsi alguses, et lääneriigid teevad Ukrainas ajaloolise vea, kui välistavad ühepoolselt enne kriisi lahendama asumist oma sõjalise sekkumise. Arvestades muutunud julgeolekuolukorda olen Cheney'ga nõus. Teine pool ju ei ole midagi välistanud. Külma sõja reeglite järgi maksab lõppkokkuvõttes vaid sõjaline heidutus ja see, kui palju on relvi, tehnikat ja võitlusvõimelisi üksusi.
Kahe protsendi doktriin tuleks üle vaadata, osta seni kavandatust enam relvi ja koolitada välja uusi võitlusvõimelisi üksusi.
Riigikaitse strateegiline planeerimine käib lihtsustatult nii, et reastatakse võimalikud ohud ja hinnatakse ohtude realiseerimise tõenäosus. Seejärel hinnatakse nende ohtude tõrjumise maksumused. Maksumused ja ohud lisatakse maatriksisse. Eristuvad ohud, mille esinemise tõenäosus on suur ja tõrjumise maksumus on väike. Samuti ohud, mille esinemise tõenäosus on väike ja tõrjumise maksumus suur. Kolmas grupp on ohud, mille esinemise tõenäosus ja tõrjumise maksumus jäävad keskele.
Just viimane grupp on see, kuhu tõmmatakse punane joon nende vahele, mille elimineerimisse investeeritakse ja millesse mitte. Punase joone paneb paika kaitsekulutuste määr 2 protsenti SKTst. Kaitseväe arengukava 2013-2022 nägi ette punasest joonest üles poole jäid jalaväe lahingumasinad, täiendav laskemoon tankitõrje ja lühimaa õhutõrjele, side- ja luuresüsteemid. Eriti oluliseks peetakse seejuures just side- ja luuresüsteemide väljaarendamist, mis on baas kaitseväe kiire reageerimisvõimega ja hästi juhitavaks jõuks arendamiseks.
Aga julgeolekuruum on 2 protsendi doktriini väljatöötamise ajaga võrreldes märkimisväärselt muutunud. Võrdluseks, 1985-1989 kulutas Holland kaitse-eelarvele 2,9 protsenti SKT-st, Belgia 2,7 protsenti. NATO liikmetest Suurbritannia ja Prantsusmaa kulutasid veelgi enam ja Euroopa riikide keskmine nimetatud perioodil oli 3,1 protsenti SKTst. Olen arvamusel, et muutunud olukorraga kohanemiseks ja vältimaks Cheney poolt osundatud ajaloolist viga, peab Eesti oma kümne aasta taguse kaitsedoktriini ümber vaatama ja kulutusi 2 protsendilt suurendama. Sama ootust väljendas meile hiljuti Eestit külastanud senaator John McCain, kelle mõjukust USA kaitsepoliitika kujundamisel ei tasu alahinnata. Ja NATO liitlased on oma strateegia üle vaadanud paigutades Eestisse täiendavaid üksusi.
Kaitsevõime arendamisel tuleb sisse panna järgmine käik. Oma territooriumi paremaks kaitsmiseks peab Eesti koolitama välja uusi võitlusvõimelisi üksusi, ostma seni plaanitust enam relvi ja sõjamasinaid.
1. Soomusmanöövervõimekuse väljaarendamine. Lihtsustatult soetada pataljoni jagu tanke ja nende hooldamiseks vajaliku isikoosseisu väljakoolitamine. Tankid moodustavad endiselt armeede peamise löögijõu maismaal. Ka soetatavad jalaväe lahingumasinad CV-90 peaksid oma täieliku potentsiaali realiseerimiseks tegutsema koos tankidega. Eesti territooriumile riigi identifitseerimismärkidega «roheliste tankide» eksimise vastu on heidutus ainult tank.
Tankide ostmise vajadusele on tähelepanu juhtinud nii erukindral Ants Laaneots kui ka reservis olev kolonelleitnant Leo Kunnas. Ei nõustu väitega, et Eesti territoorium on soine ja tankide kasutamise eelduseks olevat avatud maastikku on vähe. Ka 1944. aasta tõrjelahingutes läbi viidud vasturünnakutes oli tankide roll otsustav, eriti Sinimägedes ja Narvas. Vahepealse ajaga on maastik jäänud samaks, tankide tehnoloogia aga märkimisväärselt edasi arenenud. Ilmselt suurendab see ka NATO partnerite toetust meile, kui suudame oma territooriumi kaitsmisel tankide löögijõuga kiireid rünnakuid läbi viia.
Eestile sobivaimaks tankiks peetakse saksa Leopard 2 viimaseid modifikatsioone, näiteks A6. Soome ostis hiljuti 200 miljoni euro eest Hollandist vähe kasutatud Leopard 2A6 tanke 100 masinat koos varuosade, laskemoona ja muu sinna juurde kuuluvaga. Eesti vajaduse puhul räägitakse ühe pataljoni koosseisust, mis teeb umbes 50 masinat. Võrdluseks, Rõivase-Mikseri valitsuse sotsiaalpaketi maksumus on 172 miljonit eurot eelarveaasta kohta.
2. Teine küsimus on keskmaa õhutõrje võimekuse väljaarendamine. Praegu on Eesti Kaitseväel lühimaa õhutõrje, mille tegevusraadius võimaldab tegevust vaid kopterite ja madalal lendavate aeglasemate lennukite vastu. Gruusias laialdast kasutust leidnud Su-27, Tu-22 ja just praegu Venemaa relvastusse võetava Su-34 vastu lühimaa-õhtutõrjega võidelda võimalik ei ole. Lühimaa õhutõrje puhul peetakse üheks sobivaimaks Norra ja USA koostöös loodud süsteemi NASAMS, mille hiljuti soetasid Soome kaitsejõud 330 miljoni euro eest. Eestile vajalik patareide arv on väiksem. Keskmaa õhutõrje peamine ülesanne oleks suur-Tallinna ala õhuruumi, lennuväljade, sadamate, transpordisõlmede kaitsmine.
3. Kolmas küsimus on laevade vastaste rakettide võimekus. See võib tähendada näiteks kiirkaatritelt või maismaalt välja tulistatavaid rakette. Ühed levinuimad laevade vastased relvad, mis on ka soomlaste ja rootslaste relavastuses, on SAAB (mitte segi ajada SAAB sõiduautosid tootva üksusega, mis 1990ndate aastate alguses General Motorsile müüdi) tehase poolt toodetud raketid RBS15 Mk3, mis pakuvad piisavat heidutust põhjarannikult soovimatute sõjalaevade eemal hoidmiseks. Maksumus jääb NASAMSiga samasse suurusjärku.
Kompaktse ja väikeste struktuuridega riigi strateegia on kohane ning jääb ellu. Asjatut paanikakülvamist ma ei poolda, aga riiki ümbritsev julgeolekuruum on muutunud väga olulisel määral. Maksab sõjaline heidutus ja seda kinnitavad ka teiste riikide hiljutised otsused. NATO liitlased on saatnud Eestisse lisaüksusi. Pikalt kaitsekulutuste vähendamise poliitikat viljelenud Rootsi valitsuse agendas on lisa hävituslennukite tellimine, Karlskrona allveelaevade tehaste Saksa kaitsetööstuskontsernilt Rootsi kontrolli alla tagasi ostmine, kindlustamaks allveelaevade ehitamise võimekust ka tulevikus ning täiendavad sõjalaevade tellimused. Tasub märkida, et Rootsi luure ja informeeritus on regiooni tugevamaid. Ja ka kõik Eesti tunnustatumad avalikkuses sõna võtvad kaitseeksperdid on eelpool toodule korduvalt tähelepanu juhtinud.
Kokkuvõtteks: on aeg 10 aastat kehtinud 2 protsendi doktriin kõrgemal poliitilisel otsustamisel üle vaadata. Lisada kaitseväe arengukavasse tankide soetamine ja soomuspataljoni väljaarendamine ning tugevalt arutada keskmaa õhutõrje ja laevade vastaste raketisüsteemide soetamise üle.