Ahto Lobjakas: mis on tegelikult kaalul Euroopa Parlamendi valimistel?

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Angelina Jolie
Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Eurovalimistel pole keskset küsimust – igal valijal tuleb see endale ise välja mõelda, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Vastamaks pealkirjas esitatud küsimusele, süüvigem esmalt müsteeriumisse, mida kujutab endast valimisotsuse küpsemine ühes valijas. Afganistani puštu hõimualade naiste jaoks näiteks teeb valiku perepeast mees, kes naispere passid jaoskonda viib (naiste omapäi liikumine ei ole maakohtades ei soovitatav, lubatav ega turvaline). Puštu perepea omakorda toetab (reeglina) olemasolevat jõudude tasakaalu oma kogukonnas või hõimualal.

Armeenia vähemuse esindaja Gruusias lähtub samalaadsest kalkulatsioonist, aga abstraktsemalt. Vähemused ei hääleta kunagi heal meelel kehtiva korra vastu (mis Gruusias tähendab võimulolijat). See poleks ratsionaalne, kuna keskvõim annab nii ühiskondlikku präänikut kui piitsa.

Prantsusmaal läheb keskmine valija valimiskasti hüperdiskursiivsena: tema valik on läbimõeldult ideoloogiline, maailmavaateliselt kompromissitu ning – mis kõige tähtsam – kulumiseni läbi arutatud kõigiga, kes vähegi arutada viitsivad. Ja seda viitsivad Prantsusmaal kõik. Proovige istuda valimiste eel mõnes kohvikus ilma, et kõrvallaud teid arutellu ei kisuks. Teiega ollakse viimases hädas nõus rääkima isegi inglise keelt.

Kuigi kaks meie kolmest näidisvalijast ei vali 25. mail endale esindajat Euroopa Parlamenti, ei ole nad siin siiski päris juhuslikult. Nende ülesandeks on näitlikustada seda, mis on kaalul üldisemas plaanis. Klassikaliselt kujutavad parlamendivalimised valijale katset leida vastus küsimusele, mida talle pole esitatud. Sest ei valita ju – hästi järele mõeldes – programmide ega otsuste vahel, vaid antakse hääl inimesele, kes midagi lubab või kellelt (või kellest) midagi oodatakse.

Valimised on väga tömp ühiskondlike valikute tegemise instrument – seda tömbim, mida arenenum on debatt ja keerulisemad valikud. Muidugi, mõnikord on valikud nii lihtsad, et valimisi polegi vaja. Nii võitis Suurbritannias 1935. aastal valimised tooride partei Stanley Baldwini juhtimisel, kellest sai peaminister. Baldwin läks 1937 poliitikast erru ja asendati Neville Chamberlainiga. Chamberlain otsis Saksamaaga rahu, ei suutnud aga sõda vältida ning taandus 10. mail 1940.

Tema tagasiastumise põhjuseks oli vähem Norra kaotamine sakslastele ja enam tõsiasi, et tal oli küll parlamendienamus, aga puudus opositsiooniliste Tööpartei ja liberaalide toetus – mis oli vajalik rahvusliku ühtsuse koalitsiooni moodustamiseks sõjatingimustes. Edasine on ajalugu Winston Churchilli tähe all. 1940. aasta korralised valimised jäid ära, aga seda demokraatlikumalt, kui on toimunud paljud valimised kogu maailmas.

Euroopa Parlamendi valimised on ilmselt keerulisim valimissituatsioon, millega Eesti valijal on võimalik silmitsi seista. Tegemist ei ole üheski mõttes klassikalise olukorraga. Kuus inimest valitakse ära ja saadetakse Euroopasse igal juhul, hoolimata sellest, mida nad lubavad. Eesti valijalt küsitakse vastust küsimusele, mis tal tuleb endale ise välja mõelda. Kui klassikaliselt tähendavad valimised võimu delegeerimist (valitakse «saadik»), siis Euroopa Parlamenti delegeerib Eesti valija vähem reaalset võimu kui Tallinna linnavalitsusele ning saadikul omakorda on vähem võimu kui opositsioonisaadikul Tallinnas.

Peatugem korraks mõttel, et Eesti saadab Brüsselisse saadikuid kolmandat korda. Kes teab ühtegi väärt tegu, mis ilma ühe tubli Eesti saadikuta jäänuks seal tegemata? Kas meil on ükski saadik, kes uhkusega kirjutaks oma poliitilisele hauakivile «Olin Brüsselis, saavutasin!»? See on suuresti põhjus, miks Eesti kandidaadid räägivad palju sellest, kui tähtis on Euroopa, ja vähe sellest, mida üks europarlamendi saadik tegelikult viie aastaga korda saab saata. Sest kui poliitikudki oma rõhuvas enamuses ei loe Lis­saboni lepet (ning sellest aru saada pole lihtne), siis kuidas saab valijalt oodata ratsionaalset valikut kandidaatide vahel, kellest enamik kogemuse puudumisel isegi täpselt ei tea, millised on Euroopa esinduskogu võimupiirid ja millised on nende realistlikud võimalused oma saadikuina kuuldavaks teha?

Paar konstruktiivsemat näpunäidet valijale.

Esiteks: ärge minge hääletama, kui te ei tea, millised on kolm suurimat fraktsiooni praeguses (ja ilmselt järgmises) europarlamendis ning kes on nende juhid. Muidugi, see probleem on lihtsalt lahendatav, siinkohal ka otsingumootorita – fraktsioonid on suuruse järjekorras ja koos liidritega: Rahvapartei (Jean-­Claude Juncker), Euroopa sotsialistid (Martin Schultz) ning liberaalid (Guy Verhofstadt).

Ma siiski ei ütle ette, millised on parem- ja millised vasakpoolsed. Te võite muidugi öelda, et mis sest Euroopast, me tunneme ju Eesti kandidaate – aga sel juhul ohverdate te valides ühe nime jumalatele, kellega teie suhe pole oluliselt teine kui Taara-kummardaja oma tuhande aasta eest. See ei oleks euroopalik valik.

Valima ei ole tohi minna ka siis, kui te usute, et üks kolmest mehest saab valimisvõidu korral Euroo­pa Komisjoni presidendiks. Teisisõnu ELi peaministriks – kui EL oleks riik, komisjon oleks valitsus ja ... parlament oleks parlament. Seda pole neist paraku ükski.

Kes iganes neist valimised võidab, saab Euroopa Komisjoni juhiks vaid siis, kui ta sinna määravad ELi liikmesriikide juhid. Parlament saab vaid selle otsuse osas seisukoha võtta. Ta võib otsust mitte toetada, aga peab sel juhul arvestama võimalusega, et liikmesriigid võtavad temaga ette midagi väga ebameeldivat. Ühesõnaga, lihtsam on helistada Taavi Rõivasele.

Kuna Eesti saadab europarlamenti kuus saadikut 751st, siis mõni sõna ka Euroo­pa poliitilisest kontekstist. Palju räägitakse parem- ja vasakäärmusluse tõusust. Mõlemad tõusevad võlakriisi tõttu: paremäärmuslus rikastes riikides rahakulu ja immigratsiooni pärast; vasakäärmuslus vaestes riikides rahapuuduse ja veel vaesemate sisserände pärast väljastpoolt Euroopat.

Mistõttu, kui te ikkagi lähete 25. mail valima, siis üks viimane nõuanne: lugege Euroopa lehti (näiteks Le Monde’i, Frankfurter Allgemeinet, Svenska Dagbladetit jt) ning hääletage ainult sellise kandidaadi poolt, kes räägib sellest, millest need lehed kirjutavad. Muidu saadate Euroopasse meie mehe (või naise) metsast – ja sellest ei oleks kasu ei Euroopale ega metsale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles