Kas Venemaa kehv majandusseis pidurdab või hoopis hoogustab agressiivset välispoliitikat? Püüdes tagantjärele seletada Venemaa agressiooni Ukraina vastu, sh Krimmi annekteerimist, on hõlbus rääkida väikesest võidukast sõjast, mille eesmärk on varjutada ründava riigi sisemisi probleeme.

Kui asi oleks nii, siis oleks nn Iraani-tüüpi laiaulatuslikud majandussanktsioonid üksnes vesi Putini režiimi veskile, sest need laseks Venemaa rahvale püha tõde paista sedapidi, et majanduse allakäigu põhjus pole nende oma juhtides, vaid kurjade lääneriikide kiuslikkuses.

Ukraina vastu suunatud agressiooni põhjusi on Kremli vaatenurgast küllap mitmeid. Esiteks ei soovita, et suurel slaavi riigil õnnestuks demokraatia ja võimude lahususe ehitamine, sest see oleks Kremli vaatenurgast sobimatu eeskuju Venemaa inimestele. Vaba kohtupidamine ja kriminaal­uurimise lahutamine täitevvõimust ründab paraku otseselt KGB-juurtega putinismi.

Väide on, et läänelikud väärtused ei sobi slaavlastele. Kuna näiteks võimude lahusus, sh õiglane kohtupidamine, tegeleb riigi ülesehitusega, aga mitte inimeste rahvusega, piisaks rahvusliku eripära kui vastuargumendi kummutamiseks ühest või paarist näitest. Laiemalt tahavad aga Kremlis võimul olevad KGB-lased praeguse vene ultrarahvuslusega öelda, et slaavlastele ei sobi inimlik vabadus. Kuna meie, eestlased, oleme suurele osale Venemaa inimestest geneetiliselt vägagi lähedased, peaksime tundma ennast sellisest sidistamisest puudutatuna.

Veel enam peaksid Putini poliitikast olema solvatud Venemaa inimesed. Seal elab enam kui sada miljonit andekat inimest. Rahvaarv on suurem kui Jaapanis. Miks jääb siis Venemaa kasvõi teadusartiklite arvult Jaapanile peaaegu kaks korda alla? Miks jääb Venemaa oma teadusartiklite mõjukuse poolest Eestile kaks korda alla? Putini KGB režiim lihtsalt raiskab oma inimeste potentsiaali ja sunnib välismaale põgenema neid, kellel on midagi maailmale öelda.

Venemaa majanduse liigne sõltuvus toorainete ammutamisest on ammu sõnastatud. Seda on eri aegadel palju kordi kinnitanud Venemaa juhtivad poliitikud. Teiste hulgas praegune peaminister Medevedev. Valides võiduka sõja tee, näidatakse, et pikaajalisest nõrkusest tahetakse mööda vaadata, selmet lahendusi otsida.

Putini režiimi teket ja edenemist toetas eelmise kümnendi esimese kahe kolmandiku majandustõus ja toorainenõudluse kasv. Samas on Putin­i juhitava Venemaa fundamentaalne nõrkus sedavõrd ilmne, et taktikaliselt jääb üle pöörduda algse küsimuse poole: kas nõrkus suurendab või vähendab agressiivsust?