Kui lääs jätkab täna teesklemist, et Venemaa pole Ukrainat rünnanud, siis saab Moskva signaali, et taoline kameeleontaktika on efektiivne. Usun, et varem-hiljem kavatseb Putin demonstreerida, kuidas NATO ei suuda ka oma liikmeid kaitsta. Selleks saab kasutada tavarünnaku asemel sarnast «meeleheitel koduperenaiste» stiilis operatsiooni, kirjutab Eerik-Niiles Kross (IRL).
Eile algas Ida-Ukrainas vene erivägede laiaulatuslik operatsioon, mille esmased eesmärgid on kaose loomine, vägivalla esilekutsumine, riigi otsustusprotsesside ning valitsuse teovõime halvamine ning seeläbi Moskva poliitilise kontrolli taastamine Ukraina üle.
Oluline on meeles pidada, et Venemaa eesmärk ei ole sõda. Esmane eesmärk on taastada olukord, kus Ukraina on vasallistaatuses ning loobub läände integreerumisest. Olukord, kus Euroopa Liit ja NATO osutuvad võimetuteks Ukrainat abistama. Olukord, kus nii ukrainlastele kui maailmale hakkab tunduma, et «kõigile» on parem lagundatud, keskvõimu kontrollita provintside kogum, mis sõltub Moskva suvast kui pikaajaline relvakonflikt. Selle eesmärgi saavutamiseks on Venemaa valmis pidama ka avatud ja pikaajalist sõda, kuid täna üritab ta oma sõjalist agressiooni veel maskeerida.
Eile ründasid hästi relvastatud ja ilmse sõjalise väljaõppega rünnakrühmad koordineeritud plaani alusel vähemalt viies Ida-Ukraina linnas valitsushooneid, miilitsajaoskondi ja relvaladusid. Sellist operatsiooni saab teostada ainult ühtse juhtimise, põhjaliku operatsiooniplaani ja kokku harjutanud meeskondadega. Hinnates «roheliste mehikeste» relvastust ja varustust on igale asjatundjale selge, et tegmist on Vene relvajõududesse kuuluvate GRU Spetsnazi üksustega. GRU Sptesnazi ohvitsere ja agente on Ukraina julgeolekuteenistus viimastel nädalatel Ukraina territooriumil arreteerinud vähemalt neljal korral.
Lühidalt öeldes, Venemaa viib läbi relvastatud destabiliseerimisoperatsioone teise riigi vastu, mis ühtlasi valmistavad ette pinnast «rahutagamisvägede» sisseviimiseks. Need on teadupärast piiride taga ootamas.
Venemaa sellisel tegevusel on lisaks otsesele sõjalise ohule üks äärmiselt ohtlik aspekt. Venemaa teeb kõik, mis võimalik, et jätta muljet jutkui tegutseksid mitte GRU sõdurid vaid «kohalikud aktivistid», «murelikud kodanikud» ja «meeleavaldajad». Välisminister Lavrov ütles eilsete rünnakute kohta, et see on «Donbassi meeleheitele aetud kohalike kodanike» tegevus. Ühesõnaga, meeleheitele aetud koduperenaised.
Venemaa kalkulatsioon on siin selge. Ta üritab anda lääneriikidele võimaluse teeselda, et Vene vägede sissetung pole alanud. Niikaua, kui Moskva eitab oma vägede tegutsemist Ukrainas, saab soovi korral olukorda suhtuda kui Ukraina sisekonflikti, mida valitsus ei suuda kontrolli alla saada. Ühel hetkel üritab Moskva siis saada aktsepti ise rahu jalule seada. Teisisõnu, Moskva teostab hämmastavalt küünilist petteoperatsiooni, mis loodab lääne soovimatusele tunnistada, et sõda on alanud ning vaatamata kõigile märkidele sõjalisest sissetungist mängida kaasa mängu «venemeelsete ja kiievi-meelsete ukrainalste» omavahelisest konfliktist. Venemaa üritab läänelt kätte saada kaasa valetamist toimuva suhtes. Kui lääs sellele teele läheb, on lääne moraalne üleolek, vähemalt Ukraina ja muude Vene poolt ohustatud riikide silmis lõppenud.
Eesti huvides on täna, et Euroopa ja NATO nimetaks asju õigete nimedega. Ainult asjale avalikult ausa hinnangu andmine võimaldab adekvaatselt reageerida. Kui Lääs läheb praegu kaasa «sisekonflikti» retoorikaga on venemaa üks eesmärkidest saavutatud. Ja loodud on veel üks äärmiselt ohtlik pretsedent ka Eesti jaoks.
Nimelt ei ole agressioon Ukraina vastu Putini jaoks suunatud ainult Ukraina probleemi «lahendamisele». Putini eesmärk on lisaks Ukraina allutamisele ka lääne julgeolekuorganisatsioonide, tegelikult kogu rahvusvahelise julgeolekukorralduse radikaalne muutmine. Kui lugeda Kremli retoorikat alates 2000. aasta Vene uuest julgeolekukontseptsioonist, siis Venemaa põhiline välispoliitiline eesmärk on avalikult olnud mitte ainult NATO laienemise peatamine ja Venemaa kui regionaalse «jõukeskuse» taastamine, vaid ka lääne julgeolekukorralduse asendamine uuega.
See tähendaks NATO kaotamist ja uute julgeolekulepingute sõlmimist, millega lääs aktsepteeriks Venemaad ainudomineerijana tema «privilegeeritud huvide sfääris». See ei ole muide siinkirjutaja spekulatsioon. Otsesõnu on sellist eesmärki Moskvast rõhutatud juba 2007. aastast. Nimelt ütles Putin Müncheni julgeolekukonverentsil veebruaris 2007: «Ma olen veendunud, et me oleme jõudnud otsustavasse hetke, mil peame tõsiselt läbi mõtlema globaalse julgeolekuarhitektuuri».
Juunis 2008, kaks kuud enne Gruusia ründamist, ütles tollane president Medvejev, et «euroatlantilise julgeolekusüsteemi» (loe NATO – E.N.K.) päevad on loetud ja, et kui NATO laienemine jätkub, siis lõpetab Venemaa koostöö läänega. Vaja olevat uut globaalset julgeolekulepingut ja «ühtsust kogu euroatlantilises ruumis Vancouverist Vladivostokini».
Usutavasti ei kahtle Venemaa väga, et konventsionaalne sõjaline rünnak mõne NATO riigi vastu oleks täna liialt suure riskiga. Lääs on tõepoolest viimastel kuudel näidanud, et ka Eesti sõjaliseks kaitsmiseks ollakse valmis. Samuti on Eesti tegemas aastakümne hüpet konventsionaalse sõjalise kaitsevõime tõstmisel. NATO õhukaitse, loodetava USA baasi, ilmselt peagi saabuva olulise soomusvõimekuse jne näol muutume me seniesest oluliselt tõsiseltvõetavmaks sõjaliseks pähkliks. Ent see, mida Venemaa praegu demonstreerib Ukrainas on kaugel konventsionaalsusest. See on täpselt olukord, mida kirjeldas Clausewitz: «Sõda on teadmatuse valdkond; kolm neljandikku neist asjust, millele sõja tegustemine on rajatud, jääb suurema või vähema teadmatuseudu varju. Niisiis läheb siin vaja esmajoones peent, läbitungivat mõistust, et oma tundliku otsustusega tõde tajuda.» Ukrainas toimuv on lisaks agressioonile äärmiselt ohtlik petteoperatsioon.
Just selles kontekstis on lääne, ka Eesti reageering praegu Ukrainas toimuvale fantoomsõjale eriti oluline, sest Venemaa mitte ainult ei hävita Ukraina sõltumatust, vaid testib lääne reageeringuid toimuvale.
Kui lääs jätkab täna teesklemist, et Venemaa pole Ukrainat rünnanud, siis saab Moskva signaali, et taoline kameeleontaktika on efektiivne.
Usun, et varem-hiljem kavatseb Putin demonstreerida, kuidas NATO ei suuda ka oma liikmeid kaitsta. Selleks saab kasutada tavarünnaku asemel sarnast «meeleheitel koduperenaiste» stiilis operatsiooni.
Pakun välja stsenaariumi, mida Venemaa võiks Eesti vastu kasutada. Ma ei taha külvata paanikat, Eesti esmane ülesanne on jääda ülirahulikuks ja enesekindlaks. Ent oluline on mitte minna kaasa pakutava pea liiva alla peitmise võimalusega. Sellest, kuidas täna reageeritakse Ukrainas toimuvale võib väga palju sõltuda see, kuidas reageeritakse Venemaa järgmistele võimalikele sammudele.
Venemaa on oma «kummalise sõja» põhiinstrumendiks selgelt valinud GRU eriüksused. Neid kasutati Krimmis, neid kasutatakse praegu Ida-Ukrainas. Neid kasutatakse võimalikult varjatult, sõjalist operatsiooni maskeeritakse näivate diplomaatiliste pingeleevenduskatsetega Moskvast, massiivse meediasõja ja võimalikult suure kommunikatiivse segaduse tekitamisega.
Viimastel nädalatel on korduvalt rõhutatud, et «tavaline» sõjaline rünnak Eesti vastu ,ega ka Krimmi «referendumi» katse näiteks Narvas ei ole tõenäoline. Nõustun selle hinnanguga. Otsene sõjaline rünnak ei oleks täna Venemaa eesmärkidele kasuks. Venemaale oleks kasulik rünnak, mis ei kutsuks esile Artikkel 5 rakendumist ent oleks ometi jõuvõte. Ida-Ukraina roheliste mehikeste kasutamine võiks olla selleks stsenaariumiks sobiv.
Taolise operatsiooni Narvas (või ka Kohtla-Järvel, Sillamäel või Jõhvis) saaks läbi viia mõne tunniga. Tarvis ei ole vägede koondamist, olulist eksalatsiooni ega isegi mingit erilist Eesti-Vene suhetest tulenevat põhjust. Põhjus seisneb üldises Venemaa välispoliitikas. Tarvis ei lähe rohkem kui paarisaada eriüksuslast. Eraldusmärkideta, hästi treenitud ja varustatud üksused, kes kutsuvad ennast näiteks «Ida-Viru omakaitseks» võtavad ühel ööl üle näiteks Narva linnvalitsuse, elektrijaamad, politsei, piiripunkti.
Taolise operatsiooni eesmärk ei oleks Narva eraldamine Eestist, kuigi see võib olla ettekäändena kasutusel. Taolise operatsiooni eesmärk oleks tõmmata Eesti võimud ülevõtjate, Venemaa, NATO ja EL-iga pikkadesse läbirääkimistesse, kuidas olukorda lahendada, mille käigus Venemaa nõuaks «jõu kasutamisest hoidumist». NATO Artikkel 5 käivitamine oleks samuti üsna küsitav. Loomulikult peaks Eesti seda silmapilkselt nõudma, sest kui Artikkel 5 ei käivitu, on venelastel meetod NATO «mittetoimimise» tõestamiseks leitud.
Samas peab taolise ründe likvideerima Eesti. NATO hävitajatest ei oleks taolises olukorras olulist kasu. Eestil on aeg olla toliseks ründeks valmis mitte ainult paberil. Läbi tuleb mõelda fantoomsõjale sobiva operatiivse vastulöögi juriidiline pool. Kaitseväe kasutamine «meeleheitel koduperenaiste» vastu õigustaks Venemaa eskalatsiooni. Politsei ei pruugi olla taoliseks opertatsiooniks valmis. Kaaluma peab julgeolekujõudude, kas politsei eriüksuse või mingi kaitseväe kontingendi füüsilist kohalolekut Ida-Virumaal. Mõelda võiks Piirivalve sõjalise komponendi taastamisele. Eesti esmane vajadus on minu hinnangul umbes 1000 kiirreageerimiseks valmis eriüksuse väljaõppega meest, kes soovitatavalt paikneks Ida-Virus.
Mis eriti oluline, Eesti peab teadvustama, et taoline rünnak ei ole täna paranoiliste russofoobide fantaasia. See sobiks hästi Venemaa eesmärkidega ja Venemaa on demonstreerinud oma võimekust taolisi ettevõtmisi läbi viia. Eesti peab demonstreerima oma võimekust taolisi ründeid efektiivselt ohjeldada.