Ehkki kandidaatide registreerimine seisab alles ees, on üldpilt mai lõpus toimuvate eurovalimiste algrivistusest selge. Eestist pürgib europarlamenti 89 inimest, nende seas 17 üksikkandidaati. Jagamisel on kuus kohta. Konkurss seega 14,83 inimest kohale, mis on enam-vähem sama tihe sõel kui mullusuvisel konkursil uute prokuröride leidmiseks ning tunduvalt tihedam kui näiteks konkurents Tallinna kõige popima kooli, reaalkooli 1. klassi.
Vaadates kandidaatide nimekirja, leidub valikut tõesti igale maitsele. On Eesti poliitika raskekahurväge ja veterane, leidub noori ja tundmatuid – ent aktiivseid –, on kaks Ühendkuningriigi ja üks Hollandi alam. Peaaegu kõik registreeritud erakonnad on oma lipu all välja tulnud. Jätku otsib eelmiste valimiste vaieldamatu staar. Mandaati soovib uuendada viis praegust eurosaadikut kuuest. Näeb nimesid, kes hoolimata vähesest toetusest pea iga kord uuesti valimisvõitlusse sööstavad, ning neid, kelle puhul on seekordne kandideerimine üpris erandlik. Leidub oma partei põhiliini vedureid ja kriitilisi siseopositsionääre.
Üldpilt on niisiis äärmiselt kirju ning teiste hulgast esile tõusta keeruline. Esile tõusma aga peab. Eriti raske on see üksikkandidaatidel, kes saavad loota põhiliselt iseendale, ning lihtne matemaatika ütleb, et vähemalt 11, tõenäoliselt aga veel rohkem neist saavad tunda vaid osalemise rõõmu. Ihaldatud eurosaadiku tool jääb mitmetele kättesaamatuks mitte sellepärast, et tegu poleks Brüsselis töövõimelise või piisava elukogemusega kandidaadiga, vaid puhtalt kampaaniat puudutavatel asjaoludel. Kui ikka pole meeskonda, taustajõude ja võimalust mingi osa potentsiaalsest eurosaadiku sissetulekust kampaaniasse ette investeerida, on ka head tulemust raske oodata.
Eelisseisus on suurte parlamendierakondade juhtpoliitikud, kes oma partei nimekirjas kõrgel kohal – ning seda ka olukorras, kus lõplikku valikut ei tee mitte erakonna kontor, nagu läinud korral, vaid ikkagi valija.
Üpris tõenäoliselt ootab valijat lisaks mitmekesisele nägude galeriile ka kampaaniateemade virvarr, millest iva ülesleidmine osutub päris tülikaks. Ajakirjandus üritab omalt poolt küll teatud filtriks olla ning põnevama või tuumakama üles leida, kuid infomonopol ei kuulu enam ammugi peavoolumeediale.
Eurovalimiste eel on kombeks oodata sisulist debatti Euroopat ühendavail teemadel ja mandri tulevikust. Tegelik elu seda aga ei soosi, ning Eesti kohaliku poliitika keerdkäigud saavad paljuski otsustavaks. Võib ka öelda, et tegu on vahevalimistega, mis mõõdavad Eesti suurerakondade omavahelisi jõusuhteid. Kuid valija on juba kaks korda toetanud suurelt ka neid kandidaate, kel on tõepoolest tugev taust välissuhtluses ning pädevus Euroopa südames meie asju ajada. Miks peaks seegi kord teisiti minema.