Soome on Venemaaga suhtlemises Eestist palju targemini käitunud, kirjutab Alger Tammiste Eesti Vabaerakonnast, vastuseks Anvar Samosti ja Mikael Pentikäineni eile Helsingin Sanomates ilmunud artiklile.
Alger Tammiste: Soomel pole Eestilt midagi õppida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On huvitav lugeda, kuidas IRL-i värske poliitik õpetab Soome riiki, kuidas Venemaaga käituda ja manitseb neid kiiresti NATO-ga liituma. Samuti kumab artikli ridade vahelt kiidulaul endisele kaitseministrile, kes oma ettenägelikuses on juba ammu hoiatanud muud maailma Venemaa eest. Võib olla ta ongi, aga meie poliitikutel ei ole küll põhjust uhkustada Venemaa ja vene inimeste tundmisega. Viimases on soomlased meis kordades targemad. Näitena võib tuua Soome tõusmine pealesõjaaegsest ühest vaesemast riigist tänapäeva üheks Euroopa rikkaimaks. Üks olulisi tegureid sellisel kiirel majanduslikul arengul oli ja on ka nüüd head majandussuhted Venemaaga. Eesti poliitikud on kahjuks oma läbikaalumata ja kohati ärplevate väljaütlemistega suhteid Venemaaga ainult kahjustanud, ning sellest ei kannata mitte nemad, vaid ettevõtjad ja tavalised inimesed.
Kuuldes pea igal päeval mõne NATO kõrge ohvitseri üha ebamäärasemaks ja udusemaks muutuvaid ütlusi Eesti kaitsmise kohta, ei tunne mina küll ennast hetkel väga turvaliselt. Kardan, et kui Venemaa meid tõsiselt käsile võtab, ei jõua NATO isegi reageerida ja pärast tõdetakse jälle kurvalt, et mis läinud, see läinud. Soomlastel on vägagi tõsiseltvõetav kaitsevägi ning tugev patriotismitunne, et võimalikule agressioonile vastu seista. Samuti toimib väga hästi Skandinaavia maade sõjaline koostöö ja kindlasti on ka paljud eestlased valmis oma vennasrahvast raskel hetkel aitama.
Ei tahaks uskuda, et NATO-sse kuulumine hetkel Soome julgeolekut oluliselt kasvataks. Arvan, et venelased mäletavad siiani, milliseid kaotusi nad Talvesõjas ja Jätkusõjas Soomega sõdides kandsid ja kindlasti mäletavad nad ka seda, millised meie 1939 ja 1940-dal aastal olime. Soome kaotas küll 13 protsenti oma territooriumist, kuid säilitas iseseisvuse, meie aga kaotasime kõik ilma ühtegi pauku tegemata. Ja kindlasti ei suurenda NATO liikmelisus kellegi tähtsust poliitilisel areenil, Eesti puhul pole seda küll täheldanud.
Lõpetuseks tahaks öelda, et ei tasu NATO ja teiste suurte lubadusi absoluutse tõena võtta, seda oleme me juba kogenud. Alati on kusagil mingi «aga». Samuti on ebareaalne, et rahvusvaheline üldsus jätab Soome võimaliku agressiooni puhul abita, lihtsalt põhjusel, et Soome ei kuulu NATO-sse. Kas aga meile jõutakse vajadusel õigeaegselt appi, kuigi me kuulume NATO-sse, on juba iseküsimus.