Sofi Oksanen

FOTO: SCANPIX

Maailm teab Balti riikidest väga vähe, nagu Ukrainastki. Seepärast polegi Venemaa agenda – enesemääramisõiguse küsitavaks muutmine – sugugi võimatu ülesanne, leiab kirjanik Sofi Oksanen.

rkan igal hommikul mõeldes, kas see on see päev, millal Ida-Euroopa maha müüakse, uuesti. Vaatan oma telefoni ja kuna seal pole veel liiga alarmeerivaid sõnumeid, ehkki ka mitte rõõmustavaid, avan arvuti ja kontrollin uudiste pealkirju ja mõtlen kogu aeg, kas tänasest saab see päev või on see homme. Päev, mille uudiseid suudaksin tajuda vaid nii, et koondaksin mõtted iseenda ja maailma reaktsioonide jälgimisele, sest kirjaniku kohus on jätta meelde hetked, millal ajaloo lehekülgi pööratakse. Uus aeg on juba alanud. Külmade sõdade vaheaeg (1989–2014) on läbi.

Venemaa on nii sõnade kui tegudega kinnitanud, et tahab impeeriumi hiilguse taastada. Külmade sõdade vaheaeg oli vaid anomaalia, mis tähendas allajäämist sõjas. Kaotust, mille tagajärjed tuleb ära parandada. Brež­nevi õpetus on uuendatud Putini õpetuseks. Venemaa peab õigustatuks sekkuda iseseisvate riikide asjadesse, juhul kui nad on liiga lääne poole liikumas ja kui Venemaa arvab, et need riigid kuuluvad Venemaa mõjupiirkonda.

Praegu tehakse Venemaa duumas seadust, mis teeks võimalikuks kunagiste nõukogude võimu all olnud maade liitmise Venemaaga. Ida-Euroopas ja Baltimaades mõeldakse, kas lääne peale on loodetud asjata. Lääs pole lunastanud oma lubadusi kaitsta varem Venemaa võimu all olnud riikide piiride puutumatust ja tuleb välja, et Ukraina loovutas Budapesti lepinguga oma tuumarelvad asjatult. Ukraina tegi vea, lootes läänele, mis pole viimaste aastakümnete vältel hoolinud Ida-Euroopast muul moel kui odava tööjõu ja tootmiskoha mõttes.

Murdunud impeeriumi vastulöök algas juba siis, kui Putin kuulutas, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Selle parandamiseks on muuhulgas kasutusele võetud ajalooõpetus, mille uuendamist põhjendatakse geopoliitiliste huvidega. Ajaloonarratiivi eesmärk on äratada venelastes rahvuslikku uhkust ja rõhutada, et Vene impeeriumil on olnud soodus tähendus selle rahvastele.

Endistel asumaadel on neist asjust vastupidine kogemus, ent ei faktidel ega tunnetel pole uut aega toetavas ajalookäsitluses mingit tähendust. Ei olevat olemas objektiivset ajalugu. On vaid ideoloogilised mudelid, millest tuleb ehitada venelaste hoiakute patriootlik tulemüür.

Kõigi nende aastate vältel on lääs sõbralikult plaksutanud Putini kõnede peale Venemaa «demokraatia arengust». Putin ise on määratlenud oma ühiskonnamudeli kui «juhitud demokraatia». Selline valitsusvorm ei ole demokraatia, ent läänes läks see siiski täie ette nagu muudki FSB eufemismid, mille eesmärk oli läänemaailma rahustada, samal ajal kui Kremli võimuklikk valmistus Putini uueks uljaks maailmaks. Nõukogude Liit rehabiliteeriti, ajakirjanikuameti valimisest sai üks viis enesetappu teha ja juba 2012. aastal hakkas Putini klikk läänest varasid Venemaale tooma, et kindlustada võimu südame sõltumatust. Läänemaailmas magati kogu see aeg magusat lõunaund.

Euroopa Liidu alus seisneb selles, et püüame oma ajalugudest midagi õppida. Putini kliki edendatav Euraasia Liit on selle antipood. See toetub stalinismi ja rahvussotsialismi parimatele paladele, mille propagandaõpetust järgitakse endiselt. Sellel võimu kasutamise vormil on ka lõputu eelarve. Russia Today, ingliskeelne telekanal, rakendati Kremli propaganda ette 2005. aastal ja selle aastaeelarve on suurem kui 300 miljonit dollarit. Kuna selle kanali saated näevad välja nagu uudised, siis usutaksegi, et need on uudised, ehkki RT peamine eesmärk on läänevastase viha kasvatamine, nagu selle kanali endised töötajad on tunnistanud. Alles Ukraina kriisi ajal on propaganda muutunud nii jõhkraks, et seda ei viitsita enam maskeeridagi läänemaadele sobivamaks, nagu varem. See on tähelepanuväärne muutus.

Läänemaised ajakirjanikud on harjunud sellega, et erinevate osapoolte vaateid esitades saab valmis tõe poole püüdlev artikkel. See on vale lähenemisviis, kui üks osapool selgelt valetab. Selline tegutsemisviis viib paraku selleni, et ka lääne meedia tunnustab just neid sõnumeid, mida Moskva klikk loodab, et lääne meedia kordab.

Infosõda on Kremli võimu tuum, sest see on kõige odavam viis sõda pidada ja vallutada maid ilma tankidest tuld avamata. Hirmutamine, provokatsioonid, projektsioon ja propaganda – nende peale on Kreml meister. Nende relvadega on alati õigustatud okupeerimist. Õigustatud nii oma rahvale kui välismaalastele. Nii on see ka praegu.

Krimmi ebaseaduslikul liitmisel Venemaaga on suur sümboolne tähendus: tegu on esimese territooriumiga pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mis on teiselt iseseisvalt riigilt ära võetud ja Venemaaga liidetud. See on ka test, millega Kreml katsetab lääne taluvuspiire ja moraali – kas lääs julgeb seista oma lubaduste eest või petab lääs oma kodanikke jälle kord.

Seaduslikult Ukrainale kuuluva Krimmi poolsaare sulatamine Venemaa külge oli kerge asi. Invasioon ei nõudnud Venemaalt ohvreid, mis oleks toonud sõduriemad tänavatele, ja lääne jaoks õnnestus luua lugu, mille järgi Krimmi vallutamine oli õigupoolest mõistetav, sest suur osa selle piirkonna elanikest olid venekeelsed. Enamik neist on tulnud Krimmi Stalini küüditamiste ja rahvaste liigutamise tagajärjel, mille eesmärk oli asumaade elanikkonna venestamine. Selliseid piirkondi on Ida-Euroopas palju. Neid inimesi kasutab Putini klikk nüüd enda hüvanguks ära. Krimmi põliselanikud tatarlased, kes kogesid seda, et Stalini rahvastikupoliitika tipnes genotsiidiga, on juba õigupoolest unustatud. Praegu tehakse Krimmis tatarlaste koduustele märke. Kas tuleb tuttav ette?

Balti riikide õigust iseseisvusele on Venemaa püüdnud naeruvääristada juba pikka aega ning Ukrainat nimetas Putin kunstlikult loodud riigiks juba 2008. aastal. See strateegia pole uus – nii käsitles Hitler Austriat 1930. aastatel. Venemaa on seadnud küsimuse alla Ukraina õiguse piiride puutumatusele ning osavalt loodud valedega on Ukrainat esitatud kui venelaste riiki samamoodi, nagu Austriast loodi sakslaste riigi ehk siis Saksamaale kuuluva territooriumi kuvand.

Samasugust retoorikat on Balti riigid pidanud Venemaa poolt kuulma juba pikka aega. Maailm teab neist riikidest väga vähe, nagu Ukrainastki. Seepärast polegi Venemaa agenda – enesemääramisõiguse küsitavaks muutmine – sugugi võimatu ülesanne. Venemaa äratas oma uinuvad agendid aegsasti. Venemaa niinimetatud ajakirjanduses on aastate jooksul jõutud rääkida sellest, et Eestis on loodud venelaste koonduslaagrid (vale aastast 2007). Ka Soome kuulub Kremli meelest ajalooliselt Venemaale ning Soome hotellis varastatakse vene turistide lapsi (vale aastast 2013).

Kui sellist juttu tuututatakse eetris aastast aastasse, siis pole ime, et suured massid hakkavad lääneriikidesse kahtlustavalt suhtuma. Just see ongi eesmärk. Nii mobiliseeritakse inimesi hingeliselt sõtta ja aetakse üksteise vastu rahvused, kes enne olid üksteise vastu sõbralikud. Just väljamõeldud vaenlasi Putini klikk populaarsuse hoidmiseks vajabki. Seda on vaja, et hoida ebaausate võtetega omandatud rikkusi, sest võimu kaotamine tähendaks ju vähemalt korruptiivselt hangitud vara allikate paljastamist. Nii juhtus Ukraina võimult tõugatud presidendi Janukovõtšiga.

Praegu on Venemaa juhtimine koondunud väikese grupi kätte, mille esindusnäona tegutseb Putin – Euroopa ja Venemaa rikkaim mees. Selle kliki haridus erineb lääne poliitikute taustast. Putini kliki koolitus lähtub otseselt KGBst ja FSBst. Venemaa võimuhierarhias pole kedagi neist kõrgemat. Nõukogude Liidu ajal kontrollis vähemalt parteigi KGBd.

Kui keegi ikka veel arvab, et kaasmaalaste poliitikat harrastav Venemaa on tõepoolest huvitatud venelaste käekäigust väljaspool Venemaa piire, oleks kasulik teha väike tõsielu kontroll ja meenutada, kuidas Hitler kasutas oma huvides ära etnilisi sakslasi. Igaüks, kes on käinud Venemaal, teab, kui vähe venelastest Venemaal hoolitakse.

Kremlis ei sallita värvilisi revolutsioone, vaid sokutatakse korrumpeerunud maade valitsustesse moskvameelseid inimesi. Võimul olles jõudis Janukovõtš arreteerida nõukogude kuritegusid uurinud ajaloolasi ja avaldada heakskiitva seisukoha Holodomori – nõukogude võimu korraldatud genotsiidi – suhtes. Programmi kuulus sõnavabaduse piiramine ja homovastane propaganda. Janukovõtš tegutses nii, nagu moskvameelne juht pidigi tegutsema. Rahvas ütles talle «ei» ja rikkus Putini pikaajalise plaani Ukraina vaikseks Venemaaga liitmiseks.

Nüüd on lääne kord öelda «ei» Venemaa eesmärgile laiendada oma võimu väljapoole Venemaa piire. Seda ei saa teha diplomaatilise dialoogiga. Eesmärgipäraselt ja pidevalt valetav riik ei saa kuidagi olla vestluspartner. Venemaa on juba näidanud, et diplomaatia etendamisega ostab see riik üksnes aega selleks, et vedada kangemaid relvi piiridele.

Läänes on proovitud mõista Kremli tegutsemist, ent kolonialismi ei tasu mõista püüdagi. Kas suhtuksime mõistvalt, kui Elisabeth II järsku kuulutaks, et tahab taastada Briti koloniaalimpeeriumi selle ajaloolistes maksimaalsetes piirides?

Kas me tegeleksime mõista püüdmisega, kui liidukantsler Merkel ähvardaks, et taastab Hitleri hiilgehetkede Saksamaa? Mis oleks, kui Saksamaa televisioon näitaks lastesaadet, kus kaisuloomad valmistuvad sõjaks? Mis oleks, kui Saksamaad juhiksid gestaapo koolitusega inimesed? Kuidas tunduks, kui Hitler oleks sakslaste meelest üks nende ajaloo suurimatest sangaritest, nagu Stalin on Venemaal? Mis oleks, kui Saksamaa väidaks, et Euroopat (venepäraselt Gayropat) valitseb homode vandenõu, nagu Venemaa propagandas väidetakse? Kas keegi veel mäletab, kes ütles, et läänemaade allakäigu põhjus on juutide vandenõu?

Sellist asja ei taluks keegi, sest kõik mõistaksid, et niisuguse arengu sallimist ei suudetaks oma lapselastele kuidagi selgitada.