Võõrsil sportides

Aivar Jürgenson
, Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi vanemteadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Aarand Roos
«Areenilt arhiivi»
Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi Toimetised nr 10, Tartu 2013
Raamat Aarand Roos «Areenilt arhiivi» Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi Toimetised nr 10, Tartu 2013 Foto: Pm

Aarand Roos on mees nagu orkester. Siis, kui siin valitses nõukogude võim, aitas ta New Yorgis konsulina tegutsedes säilitada Eesti Vabariigi järjepidevust. Kunagi otsis ta Türgist üles eesti küla ja kirjutas sellest raamatu. Ka tema ilukirjanduses on teemaks eestlane ja eestlaseksolemine, kodumaa ja lahutatus sellest. Ta on ka aastakümneid kogunud eesti spordistatistikat, sealhulgas hajaeestlaste oma. Nüüd on tulemus käes –  raamat «Areenilt arhiivi», mis keskendubki peamiselt võõrsil elanud ja elavate eestlaste spordiajaloole.

Roosi jaoks on spordi piirid avarad – see ei ole üksnes võistlussport, vaid eelkõige eluviis, nagu näiteks peatükis «Jalgrataste salapärane surm». Või isegi ellujäämise viis, nagu ilmneb alapeatükist, mis käsitleb sportimist GULAGi vangilaagrite ekstreemsetes tingimustes. Või vähemalt identiteedi küsimus, nagu peatükis sõjapõgenike spordiharrastustest pagulaslaagrites.

Raamatu esimene peatükk «Kalevipoeg, spordimees» ei näi esmapilgul haakuvat väliseesti spordiga, kuid tegelikult juhatab lugeja sujuvalt teemasse: on ju suur osa meie võõrsil tegutsenud spordiühingutest saanud inspiratsiooni rahvuseepose väekultusest. Mõeldagu kasvõi neile lugematutele «Kalevitele», mis väljaspool Eestit tegutsenud. Kalevipoeg seostub diasporaa teemaga ka teistpidi: eepose kohaselt oli meie vägilane ju teise põlvkonna immigrant.

Kalevipoja spordiharrastusi kirjeldades jääb Aarand Roos avarama spordidefinitsiooni juurde. Kui kurnimängus, vendadega kiviviskamises või Sarvikuga maadlemises on võistlusmoment täiesti olemas, siis loetellu on lisatud ka ujumine ema Linda jälgede otsinguil, kus ujujal polnud küll kellegagi võistelda. Kuid Kalevipoja ulguujumine Soome lahel kannataks võrdluse eesti ekstreemujujate Helsingi-Tallinna otsaga välja küll. Ka Kalevipoja mõõgaheitlused liigitab autor spordivalda (vehklemine). Tuuslari purjeka ärandamine kvalifitseerub purje­spordiks, reis maailma otsa avamerepurjetamiseks jne.

Kui esimene peatükk on pigem humoorikas sissejuhatus, siis edasi läheb asi tõsisemaks. Peatükk «Venemaa eestlaste sport», mis moodustab raamatu mahust enam-vähem poole, on sisutihe ülevaade eestlaste sporditegevusest suurlinnades ja eesti asundustes, käsitlus algab tsaariajaga ja ulatub lähiaega. Varasemast ajast on Lurichi ja Hakenschmidti kõrval välja otsitud eesti naisvägilased, kes tuuritasid Vene- ja välismaa tsirkustes. Raskejõustiku kõrval on tipptasemel esindatud sõudmine, kergejõustik, jalgrattasport jt.

 Hilisemast ajast tuuakse ära kamaluga Venemaa eestlaste tipptulemusi, mis olid Eesti rekorditest paremad. Statistikat on rohkesti, kohati on arvude virvarr ilmselt ka autoril endal üle pea kasvanud. Peterburi aerutaja Mihhail Kaaleste tulemused loetletakse paarileheküljelise vahega samas sõnastuses üles lausa kaks korda – eks kordamine ole tarkuse ema. Tippsportlastele lisaks tutvustatakse Venemaa eesti asunduste omavahelisi harrastuslikke mõõduvõtmisi ja seda nivood, kus rajoonivõistlustele jõudmine oli juba saavutuste tipp.

Sõjajärgse Nõukogude Liidu spordistatistikast tuuakse ära ridamisi ka tulemusi, mille autoriteks sportlased, kes mõnda aega vene klubide värve kaitsesid, kuid muidu olid läbi ja lõhki eesti sportlased. Teiselt poolt aga on autori liigituse põhimõtted mõistetavad: sellised näited loovad arusaamist sellest, kuidas nõukogude spordis rahvuslikku mõõdet tasalülitati. Mitmete liiduvabariikide rekorditabelites figureeris eestlasi, samal ajal oli meie tabelites neid, kelle seos Eestiga vaid mõtteline. Sama lugu oli vabariikide meistrivõistluste ja -tiitlitega.

Vastukaaluks ülevaatele Venemaa eestlaste spordist kajastab peatükk «Teiseks koduks võrkpalliplats» eestlaste sportimist läänes, ja seda läbi võrkpalli prisma. Näidatakse, kuidas eesti pagulased olid mitmel maal võrkpalli maaletoojateks, kuidas eesti võrkpalliklubid tulid erinevate maade meistriteks. Autor näitab, kuidas võrkpall ja sport laiemalt aitas pärast sõda pagulusse paisatud eestlasi liita ja koos hoida.

Raamatusse on kogunud märkimisväärne hulk seni avaldamata spordistatistikat. Suurema osa raamatust moodustavad käsitlused hajaeestlaste sporditegevusest või sportimisest võõrsil. Ei Venemaa ega lääne eestlastel olnud pikkade kümnendite jooksul võimalust esindada tiitlivõistlustel Eestit ega paljudel juhtudel maailmale teadvustadagi, et tegemist on eesti sportlastega. Raamatu viimases peatükis, milles autor kirjeldab Eesti jõudmist pärast taasiseseisvumist uuesti maailma spordikaar­dile, tõmmatakse lühidalt, kuid elegantselt otsad kokku ja Eesti lipp taas masti. Mingil tasandil peetakse sporti ikka riiklikuks nähtuseks ja riigi atribuudiks, eesti sport on ühtlasi Eesti sport. Selles raamatus eesti ja Eesti kord lähenevad teineteisele, siis jälle kaugenevad, kuid päriselt teineteist silmist ei lase.


Raamat

Aarand Roos

«Areenilt arhiivi»

Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi Toimetised nr 10, Tartu 2013

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles