/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
1. ja 2. märtsil Ida-Ukraina linnades toimunud üldse mitte väikeste rahutuste ignoreerimine rahvusvahelises üldsuses oli viga, sest paari päeva jooksul oli Ukraina riiklus ohus mitte Krimmis, vaid Ida-Ukrainas toimuva tõttu, kirjutab etnoloogiadoktor Aimar Ventsel.
Hiljuti kukutatud Ukraina president Viktor Janukovõtš andis 28. veebruaril Doni-äärses Rostovis esimese pressikonverentsi pärast põgenemist. Kusagil pressikonverentsi teises osas võttis jutt ähvardava tooni ning ta ütles umbes midagi sellist: «Ma tunnen Donbassi väga hästi. Kuni nad seal palka saavad ja suudavad oma peresid toita, on seal kõik rahulik. Kui aga midagi juhtub, siis ei taha mina sattuda nende töölisrusika alla!»
Võib-olla teadis Janukovõtš midagi, mida teised ei teadnud, ent järgmisel päeval olid Ida-Ukraina kesksed linnad haaratud massilistest rahutustest. Maailm neile sündmustele erilist tähelepanu ei pööranud, sest kõik olid hõivatud Krimmis toimuva jälgimisega. «Aktuaalne kaamera» mainis «rahutusi Ida-Ukraina linnades» vaid ühe lausega ja ega mujalgi väljaspool Vene meediat keegi teema vastu suuremat huvi ei tundnud.
Selle eest pühendas PBK uudisteprogramm «Vremja» 1. märtsil Ukraina-teemalisest plokist poole Krimmile ja teise poole Harkivi ja Donetski sündmustele.
Nende, üldse mitte väikeste rahutuste ignoreerimine rahvusvahelises üldsuses oli aga viga, sest paaril päeval oli Ukraina riiklus ohus mitte Krimmis, vaid Ida-Ukrainas toimuva tõttu. Kui Krimmi okupeerimise ja marionettvalitsuse võimule upitamise seaduslikkus on kaheldav ja jääb kaheldavaks, siis Ukraina idaosa oli väga lähedal «spontaansele rahvaülestõusule». Teine miinus on see, et Harkivi, Donetski, Dnipropetrovski, Luganski ja Mariupoli sündmuste kajastamise monopol jäi Vene meediakanalitele, kelle kallutatus on üldteada.
Lühidalt toimusid mitmes Ida-Ukraina linnas massirahutused, millel oleks võinud olla kaugeleulatuvad tagajärjed, kui olukord ei oleks imekspandavalt kiirelt maha jahtunud. Tõuke rahutusteks andis Kiiev, kui nimetas ametisse uued oblastijuhid, ning parlamendi menetlusse jõudnud seaduseelnõu, mis kuulutas Ukraina ainsaks riigikeeleks ukraina keele, tühistades sellega vene keele regionaalse staatuse.
Mitmetuhandeline inimmass kogunes Harkivi linnavalitsuse ette. Mingil hetkel muutus rahulik valitsusevastane meeleavaldus rünnakuks linnavalitsusele.
Miks see nii sündis, on allikate vähesuse ja vastuolulisuse tõttu raske öelda. Kohalikud venemeelsed internetilehed ja Vene meedia väidavad, et valitsushoones viibinud nn euromaidanlased ehk uue Kiievi valitsuse pooldajad hakkasid rahva pihta akendest tulistama ja asju loopima. Euromaidanlaste netilehed väidavad, et Venemaalt tulnud provokaatorid keerasid rahva üles ja relvastatud massid asusid rünnakule.
Kui aga vaadata internetti üles pandud videoülesvõtteid Harkivi linnavalitsuse vallutamisest, on näha, et ründav rahvamass on küll metsik ja agressiivne, ent relvastamata. See-eest on nuiade, kilpide ja kiivritega relvastatud linnavalitsuse sees olevad inimesed.
Donetskis nii metsikuks löömaks ei läinud, ent mitmetuhandeline rahvamass kogunes nn veetšele, kus valiti uus nn rahvakuberner, kelleks sai meeleavaldusi vähemalt osaliselt orkestreerinud kohalik ärimees Pavel Gubarev.
Gubarev asus kohe koguma allkirju palvele saata Donetskisse Vene väed, jagada soovijatele Vene passe ja võtta Ida-Ukraina Vene Föderatsiooni koosseisu.
2. märtsil demonstreeris Venemaa ingliskeelne telekanal Russia Today võidukalt kaarti Ida-Ukraina linnadest, kus «rahvas võitis» ja heiskas linnavalitsustel ning muudel olulistel hoonetel Vene lipud.
Huvitaval kombel hakkasid meeleolud aga esmaspäevast, 3. märtsist jahtuma ja mitmetuhandelised miitingud kahanesid kiiresti vaid paarisaja osavõtjaga üritusteks. Harkivi linnavalitsus jätkas tööd ning Ukraina korrakaitsejõud arreteerisid Donetski rahvakuberneri Gubarevi.
Nüüd ärkas ka lääne meedia ja saatis kohale oma korrespondendid. Need jõudsid filmida Harkivis Vene lippude all Lenini ausamba ümber seisvaid valitsusevastaseid ning Ukraina lippude alla kogunenud uue valitsuse pooldajaid, kelle laager asus vaid paar kilomeetrit eemal. BBC läks intervjueerima Gubarevi, et olla juhuslikult tunnistajaks sellele, kuidas too arreteeriti.
Küll aga ei unustanud Ida-Ukrainat Vene meedia, kes suure mõnuga pea iga päev näitab mõnes Venemaa linnas toimuvaid toetusmiitinguid «banderalaste ja fašistide» rünnakute all vaevlevatele slaavi vendadele.
Nagu öeldud, on väga raske aru saada, mis alates 1. märtsist Ida-Ukraina linnades ning eriti Harkivis ja Donetskis juhtunud on. Veel raskem on aga leida nendele sündmustele põhjust. Terve regioon oli Maidani-sündmuste ajal rahulik. Kui euromaidanlased nendel ärevatel kuudel takistasid Harkivis kohaliku Berkuti sõitu Kiievisse ning blokeerisid väeosa väravad, siis linnas ei juhtunud mitte midagi. Kindlasti on Ida-Ukraina siiani kestvates rahutustes oma mõju Vene meedial ning Venemaalt väidetavalt bussitäite kaupa kohale veetud «külalisesinejatel», ent ainult sellele kõike taandada ei saa.
Ida-Ukraina ei ole koherentne regioon. Kaks olulisemat oblastit – Harkivi ja Donetski – on väga erinevad. Harkiv on Ukraina suuruselt teine linn, väga oluline metallitööstuse, kultuuri- ja teaduskeskus. Peale selle on Harkivi oblast üks väheseid Ukrainas, kes annab riigikassase rohkem, kui sealt saab. Linna olulisemad tööstusettevõtted – lennuki-, turbiini-, tanki- ja traktoritehas – kuuluvad riigile.
Donetski linn on kuulsa kaevandusrajooni Donbassi kese, kus enamik kaevandusi kuulub Vene ettevõtetele. Oblast saab dotatsiooni. Donetskis üles kasvanud Svjata Vatra laulja Ruslan Trochynskyi väitis mulle hiljuti, et tegemist on linnaga, kus noorel inimesel tulevad ainukese meelelahutusena kõne alla vaid narkootikumid ja alkohol.
Ehkki Ida-Ukraina on statistika järgi Lääne-Ukrainast mõnevõrra jõukam, elab enamik inimesi selles regioonis siiski vaeselt. Vastukaaluks majanduslikult Euroopale suunatud Lääne-Ukrainale on Ida-Ukraina suurtööstus huvitatud idast. Ida-Ukraina inimestega suheldes põrkub külaline korduvalt väitele: meie toidame Lääne-Ukrainat. Seda argumenti kordasid inimesed ka Vene televisioonile antud intervjuudes.
Ühes BBC majandussaates nimetati Ukraina kriisi kahe poliitmajandusliku süsteemi konfliktiks. Ida-Ukraina elus domineerivad oligarhid, korruptsioon ja tööliste sõltumine tööandjate armust. Lääne-Ukrainas on mitu korda rohkem väike- ning keskmise suurusega ettevõtteid ning iseseisvaid ettevõtjaid. Majanduslikult on Ida stagneeruv regioon, kus endine Nõukogude Liidu proletaarne töölisklassi eliidi uhkus on asendunud pettumisega keskvalitsuses, kes ei hooli «lihtsast tööinimesest», määrab oblasteid juhtima «võõrad» ja pumpab kaevandustes ning vabrikutes raske tööga toodetud lisaväärtuse teistesse regioonidesse.
Ida-Ukraina puhul tuleb mängu veel seotus Venemaaga. Nõukogude ajal töötas hulgaliselt ukrainlasi üle terve impeeriumi, peamiselt rasketööstuses. Kaug-Ida elanikkonnast moodustasid ukrainlased u 30 protsenti. Pärast Nõukogude Liidu kokkulangemist pöördus enamik neist tagasi Ukrainasse ning sai tööd peamiselt Donbassi kaevandustes. (Siberi elanikkonnast on tänapäeval ukrainlaste osakaal 8 protsenti.)
See aeg langes kokku kaevanduste sulgemisega Siberis ning koos ukrainlastega sõitis Ukrainasse massiliselt venelasi ja muude rahvuste esindajaid. Enamik neist sai aja jooksul Ukraina kodakondsuse, ent moodustas sellest hoolimata venekeelse segaelanikkonna regioonis, mida kirjeldatakse mõnikord kui viimast säilinud tükki Nõukogude Liidust ja kus domineerib lääne vaenamine. Enamik sisserännanuist tõi kaasa perekonna ning neil on sugulasi üle terve Venemaa. See jälle annab Vene televisioonile suurepärase võimaluse näidata nutvaid memmesid, kelle lapsed banderalaste terrori all kannatavad.
Lisaks kõigele muule on ukrainlased usbekkide järel suurim migrantide kogukond tänapäeva Venemaal. 1,5 miljonit Ukraina kodanikku elab püsivalt Venemaal, teine sama palju «pendeldab». Saatuse irooniana töötab massiliselt ukrainlasi töövahetuste kaupa jälle Siberis, nüüd juba moderniseeritud kaevandustes.
Tugevad emotsionaalsed ning perekondlikud sidemed teevad paljud idaukrainlased vastuvõtlikuks Vene meedia propagandale. See aga ei tähenda, et kogu elanikkond oleks Kiievi uue võimu vastu.
Regioonis elab ka palju ukrainlasi ja venelasi, kes ei taha kuuldagi Venemaa alla minekust. Isegi venemeelsete entusiasm näib kahanenud olevat. Pärast seda, kui ajutine president pani veto ukraina keele ainukeseks riigikeeleks kuulutamise eelnõule, vaibusid massimeeleavaldused nagu nõiavitsa väel.
Kõigest hoolimata on tegemist plahvatusohtliku kandiga, mida näib iseloomustavat äärmine ebastabiilsus just inimeste arvamustes.