Juhtkiri: enam mitte kunagi üksi

«Mul on kaks sünnipäeva!» Nii rõõmustas täna kümme aastat tagasi, 29. märtsil 2004, oma 75 aasta juubelil president Lennart Mer­i ETV uudistes. President pidas silmas, et just selsamal päeval sai Eestist Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NAT­O) liige. Ta märkis, et Eesti pole enam kunagi üksi, mis annab enesekindlust oma riigiga edasi minna.

Lennart Meri oli üks neist, kes tõepoolest tunnetas läbitud teekonna raskust. Taastatud Eesti Vabariigi võetud suund läände tekitas kriitikat ja kõhklusi nendegi seas, kes iseseisvust toetasid, vastastest rääkimata. Eesti ühines aastal 1994 NATO rahupartnerlusprogrammiga ja pälvis viis aastat hiljem Washingtoni tippkohtumisel äramärkimise alliansi võimaliku liikmekandidaadina. Kuid liikmesus ise näis endiselt kaugena.

Ametliku Kremli vankumatu vastuseis niikuinii, ent idapiiri taga kõlas ka demokraatlike väärtuste kandjate hulgas noote, mis kutsusid järele mõtlema, kas ikka maksab lõhkuda seniseid suhteid, hüljata võimalikku majanduslikku õitsengut tõotavat suurt turgu ja nii edasi. Eesti ei mõelnudki lõhkuda ega hüljata. Meie eesmärk oli julgeolek ja meil pole olnud põhjust valikut kahetseda. Praeguses poliitilises olukorras on eriti paslik mõelda, milline võinuks olla meie käekäik, kui me poleks kümne aasta eest NATOsse jõudnud.

Kahtlused on püsinud: «Kas kollektiivset kaitset tõotav Põhja-Atlandi lepingu artikkel viis ikka kehtib?», «Balti riikide tegelikud kaitseplaanid puuduvad!», «NATO pole enam, see mis ta kunagi oli»… Ometi on NATO end pidevalt tõestanud, näiteks viimaste sündmuste ajel Balti riikidele tõhusamat õhuturvet pakkudes. NATO ei peagi jääma selliseks, nagu ta loomise ajal oli, sest maailma julgeoleku olukord muutub pidevalt – aga see ei tähenda, et kaovad põhiväärtused. Pigem vastupidi, need tugevnevad. Sel nädalal selgus TNS Gallupi tehtud uuringust, et 53 protsenti soomlastest oleks valmis NAT­Oga lõimumist toetama – see on põhjanaabrite seniseid hoiakuid arvestades tähelepanuväärne trend ning tõestab, et NATO väärib usaldust.

Täna pole Lennart Meri enam kahjuks meie hulgas ning sünnipäeva tähistamise asemel meenutame teda 85. sünniaastapäeval. Kuid tema sõnad ja mõtted jäävad alatiseks meiega.

Tolsamal mälestusväärsel märtsipäeval ütles ta, et me ei peaks NAT­O liikmena kujutlema end lõpp-punkti jõudnuna: «Et finišilint on äkki meil ümber rinna ja kõik on justkui käes. Niisugust aega ei tule kunagi. Alati on võimalik riiki paremaks teha, alati on võimalik riiki ausamaks teha. Alati on võimalik lastele paremat haridust anda – hoolitseda selle eest, et me näeksime ka neid kaugusi, mis on kümne, kahekümne, kahekümne viie aasta taga.»

Igaüks meist võiks ju täna mõelda oma panusele, nii nagu mõtles Lennart Meri neil päevil, mil Põhja-Atlandi perre kuulumine oli leebelt öeldes unistus.