Lavakunstikateedri 26. lennu diplomietendus «Hüvastijätt juunis» Pärnu Endlas.

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Inimeste hulk, kes on käinud aasta jooksul üle kolme korra teatris, on kahanenud, eriti kehv on olukord noorte seas, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

Vanemuise teater kutsus esmakordselt paarsada kooli- ja teatriinimest hariduskonverentsile, et arutleda koos võimaluste üle pakkuda kooliprogrammile veelgi sisukamat täiendust.

Teatri rolli üle hariduses ja hariduse rolli üle teatris mõtisklemiseks on õige aeg, selgus ka konverentsi peaesineja, TÜ professori Marju Lauristini jutust. 2012. aasta uuringu andmeil on inimeste hulk, kes on käinud aasta jooksul üle kolme korra teatris, kahanenud 15 protsenini. Eriti kehv on olukord 15−19-aastaste noorte seas, kellest 47 protsenti pole aasta jooksul näinud ühtegi sõna- ja 54 protsenti ühtegi muusikalavastust.

Kinos polnud kordagi käinud 16 protsenti.

Uuringust selgus seegi, et noorte arvates peab hea etendus või film olema põnev ja pakkuma kaasaelamisvõimalusi. Raamatulugemisele eelistatakse sama teost filmina vaadata. Noortele meeldib kaasa elada, aga mitte targutada nähtu üle. Puuduvad ka maitse-eelistused − meeldivus sõltub juhusest.

Lauristini sõnul on see ohtlik tendents. Inimestega, kes ei oska elamusi enda jaoks peegeldada, on kergem manipuleerida, sest neil puudub kriitikameel.

32 protsenti noori on uue meedia kasutajad ega tunne lugemisest rõõmu. Peaaegu sama suur hulk on neid, keda ei haara kaasa ükski kultuurinähtus.

Meie noored paistsid ka rahvusvahelises uuringus silma suurima internetikasutusega ning sellegi poolest, et ei räägi oma vanematele, mida seal teevad.

«Tekib hingeline autism ja võimetus mõista, mis on kultuuris olnud,» iseloomustas Lauristin ja soovitas õpetajail õpilaste internetieluga kursis olla. «Arutlege lastega interneti rollimängude üle ja võrrelge seda teatrist saadava elamusega. Laps muutub rollimängumaailmas jumalaks, mis on suurimaid eetilisi ohtusid.»

Meediumide vahetusega kaasneb ka kultuurikatkestuse oht. Põlvkondade side kaob, kui kaovad tüvitekstid. Õpetajate roll laste teatri juurde suunamisel suureneb, sest peale on kasvamas vanemate põlvkond, kes ei vii oma lapsi sinna.

Et teater oleks hariduse loomulik osa, peab ta olema kättesaadav kõigile. Raske on võrrelda Tallinna ja näiteks Misso või Põlva õpilaste võimalusi.

«Meil on palju õppida mujalt maailmast, kus muuseumid õpilastele tasuta ja teatripiletid odavad,» lausus Lauristin ja avaldas lootust, et uus noor haridusminister suudab neid asju õppija pilguga vaadata.

Ettekannetele järgnenud diskussioonil käsitleti ühe küsimusena ka repertuaari valikut ja teatri vastutust. Töötubades käsitleti õppeprogramme teatris, õpetaja rolli väärtuskasvatuses teatri kaudu, aga ka õpilaste teatrisse toomise majanduslikku poolt.