Marko Mihkelson

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Venemaa lahtiseletamiseks on vaja teada kaht peamist alustegurit – Venemaa pole tänaseni olemuslikult muutunud ning riiki juhivad Nõukogude repressiivorganite karastusega ohvitserid, kirjutab Marko Mihkelson, riigikogu väliskomisjoni esimees (IRL).

Helsingis juhtus 2001. aasta sügisel jmidagi erakordset. Venemaa president Vladimir Putin teatas avalikult, et ei tee takistusi Balti riikide liitumiseks NATOga. «Ainult haigetes ettekujutustes võiks keegi mõelda, et Venemaalt võiks lähtuda agressiivsust,» ütles Putin.

Möödusid aastad. Maailm vaatas lootuse ja samas arusaamatusega Putini-Medvedevi tegevusele Venemaal. Läänes levis püsivalt usk, et Venemaa on muutunud ning ei kujuta oma naabritele enam ohtu. Räägiti Venemaa moderniseerimispüüdlustest. Isegi Venemaa agressioon Gruusia vastu 2008. aastal ei muutnud hoiakuid.

Ja siis tuli Krimm, Ukraina. Põmm. Kõik olid kui rabatud. Ühtäkki oli Venemaa kõigi radaritel tagasi. Jahmunult küsiti – kuidas on see võimalik, et 21. sajandil muudetakse sõjajõuga Euroopa piire. Putinit võrreldi Hitleriga, Venemaad fašistliku Saksamaaga. Mis veel ja mis edasi?

Stoppkaader. Lääne rabedus olukorra ennustamisel ja sellega tegelemisel räägib, et siiani pole lõpuni mõistetud tänase Venemaa ja ta liidri olemust. Tegelikult pole Putini agressiivne poliitika seletatav millegi muu kui Venemaa aastasadade jooksul settinud ekspansioonipoliitika pikalt kavandatud taasesitusega. Seda muidugi uute loosungite all ning ajaloo eri etappidel töötanud elemente kasutades.

Venemaa lahtiseletamiseks on vaja teada kaht peamist alustegurit – Venemaa pole tänaseni olemuslikult muutunud ning riiki juhivad Nõukogude repressiivorganite karastusega ohvitserid.

Krimmi annekteerimise allkirja andis Putin teadlikult Kremli Katariina saalis. Selle seintel on kirjas ammune loosung: mis lahutatud, see ühendatakse. Selles sümbolismis peegeldus Vene süsteemi juurte sügavus, mida lihtsalt peab teadma ja tajuma. Venemaa tekkelugu ulatub kaugete sajandite taha, kusjuures selle aja jooksul settinud traditsioonid on elujõulisemad kui keegi oskaks arvata.

1462. aastal oli Moskva suurvürstiriik kaks korda väiksem kui praegune Eesti. Just siis tuli võimule 22-aastane Ivan III, kes järgneva 43 aasta jooksul pani aluse sajandeid kestma jäänud ekspansioonile. Teda on muuhulgas kutsutud ka «Vene alade kogujaks», sest üksnes tema võimu ajal laienes Moskva suurvürstkond kolm korda. Ivan III kõige olulisemad vallutused, mis määrasid Moskva juhtpositsiooni hilisemas kiires maade ühendamises, oli Novgorodi ja Pihkva vabariigi okupeerimine ja annekteerimine.

Ekspansionistlik välispoliitika ning pidev soov kindlustada oma julgeolekut teiste riikide ja rahvaste arvelt on olnud Moskva keskvõimule aegu ületav kinnisidee. Venemaa kindralstaabi akadeemia seinal ilutseb paljutähenduslikult praegugi tsaar Aleksander III tsitaat: «Venemaal on maailmas vaid kaks sõpra: oma armee ja oma merevägi.»

Olgugi et Teise maailmasõja vallapäästmisel oli Nõukogude Liidul varjamatu roll, väljus Moskva ohvriterohkest sõjast ühe peamise võitjana. Vene impeeriumil polnud kunagi varem sellist mõjujõudu kui 20. sajandi teisel poolel.

Seepärast on ka mõistetav valu ja pettumus, mida ehedaimal moel väljendas president Putin 25. aprillil 2005. aastal, kui ta oma iga-aastases pöördumises Venemaa parlamendi poole ütles: Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Mõistagi peitus Putini sõnade taga ka sügav antipaatia läänemaailma olemuse ja väärtuste suhtes. Seda arusaamist on süstitud vene inimestesse nii sõdade, otsese propaganda kui filosoofiliste arutluste kaudu. Kolmanda Rooma idee pole siiani kadunud.

Kui lugeda vene klassikalist kirjandust, leiab peaaegu kõigi autorite teostest arvamuse, et lääs on moraalselt mandunud. Seda leiab Puškinist slavofiilideni. Herzen ja Dostojevski rõhutasid aga seda, et Venemaast peaks kujunema langenud lääne päästja. Dostojevskile kuulub muu hulgas arvamus, et «meie suure Venemaa pühaks missiooniks on rajada kristlik impeerium, mis hõlmaks kogu kontinendi».

Venemaa liidrid eesotsas Putiniga, kes peavad lugu filosoof Iljini tõekspidamistest, teavad kindlasti tema üht kuulsamat tsitaati: «Pärast igat katset Venemaad jagada ja pärast igat lagunemist taastab ta ennast uuesti müstilise antiikse spirituaalse identiteedi jõul.»

Veel enne NLi lagunemist kirjutas Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn 1990. aastal programmilises töös «Venemaa Liit», et uue võimaliku ühendriigi peaksid moodustama lisaks Venemaale Ukraina, Valgevene ja venelastega asustatud Kasahstani põhjaosad. Sellega näitas Solženitsõn, et Venemaa mõtlejate seas pole ka tänapäeval kuhugi kadunud «maade kogumise» ideoloogia.  

Vene poliitika lapsesuu Vladimir Žirinovski, kelle informeeritus Kremli plaanidest on alati olnud märkimisväärne, on juba jõudnud kuulutada 16. märtsi Vene maadekogumise uueks alguspäevaks.

Sellega seoses tuli meelde omaaegne vestlus Žirinovskiga, mis nüüd ei tundugi nii hullumeelsena. 1996. aasta kevadel ütles Žirinovski mulle, et «1991. aasta pani idanema konflikti, mis lööb välja ehk 2001. või 2011. aastal. Suur sõda Venemaa ja NATO, Venemaa ja USA vahel on vältimatu. See on ju kohutav, mis tuleb» ning lisas, et «mõistate, Venemaa peab kuidagi sellest konfliktist väljuma. Seda õnnestub teha üksnes sõja abil».

2000. aasta kevadel, samal ajal Putini presidendiks saamisega, korraldati Moskva kõrgkoolide tudengite seas küsitlus. Uuriti muu hulgas arvamust Venemaa piiridest. Tulemuseks oli tõsine üllatus – enam kui pool vastanutest soovis Venemaa piiride taastamist kas 1913. aasta või vähemalt Nõukogude perioodi piirides. See on vaid üks paljudest avaliku arvamuse küsitlustest, mis iseloomustab Venemaa püsivat mõtteviisi. Seetõttu pole imestada, et Krimmi okupeerimist ja annekteerimist tervitatakse Venemaal tulihingeliselt. Mõned analüütikud on viidanud, et Krimmi võib pidada esimeseks sammuks «ajaloolise ebaõigluse» muutmisel ning Venemaa «legitiimsete piiride» taastamisel.

Teine väga oluline allhoovus on Venemaa liidrite otsene side Nõukogude repressiivorganite ja nende tegevusmallidega. Lisaks ei maksa unustada, et Putini teed võimu ja populaarsuse tippu sillutas verine sõda Tšetšeenias. Pärast Putini tõusu riigi etteotsa on eriteenistuste ja tervikuna jõustruktuuride esindatus võimu erinevatel tasanditel mitmekordistunud. Nad on haaranud kontrolli poliitika, majanduse ja massimeedia üle. Sotsioloog Olga Krõštanovskaja andmetel omas 2010. aastal föderaal- ja regionaaltasandi eliidi seas seotust jõustruktuuridega koguni 77 protsenti kõigist ametnikest. See räägib iseenda eest.

Nii on kujunenud nõiaring, mis takistab Venemaal väljuda kurnavast omaenda ajaloo pantvangi staatusest. Iga segadusteaja järel pole autoritaarne võimusüsteem mitte nõrgenenud, vaid hoopis tugevnenud.

Pole vaja luua illusioone, et otsesed välismõjud suudaksid kiirelt muuta Venemaa mõtlemist. Venemaad saab aidata Venemaa ise. Küll aga on see võimalik pikemas perspektiivis vaid siis, kui lääs suudab praegu selle uue ekspansioonituhina peatada ning suunata Venemaa iseenda sisemise moderniseerimise teele.