Argo Ideon: õõnestavad säutsud

Argo Ideon
, poliitika- ja majandus­­analüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Türgi valitsus blokeeris reedel oma elanike juurdepääsu Twitteri sotsiaalvõrgule ning eile pärastlõunal ei olnud veel teateid, et piirang oleks maha võetud. Tõenäoliselt on keeld siiski vaid ajutine, Türgis on sarnaseid asju varemgi juhtunud – ka videoteenus Youtube oli selles riigis mõnda aega suletud.



Samas ei olnud riigi poliitilises juhtkonnas toimuva asjus sugugi üksmeelt. Sellal kui Türgi peaminister Erdogan Twitteri kinnikeeramist nõudis, säutsus president Abdullah Gül sealsamas Twitteris, et täielikku sulgemist ei saa heaks kiita.

Ükskõik, kas tegu on Türgis märtsi lõpul toimuvate kohalike valimiste kampaania elemendiga, peaministri võitlusega teda korruptsioonis süüdistavate opositsionääride vastu või leidub seal taga veel midagi muud, on üpris selge, et Twitteri või muude sarnaste teenuste ärakeelamine on vähegi vabamas ühiskonnas mõttetu tegevus.

Mõni totalitaarne riik nagu Põhja-Korea, kus juurdepääs internetile on üldse vaid kõrgemal eliidil, saab muidugi hakkama kõige sulgemisega, mida tahab. Türgi on aga hoolimata oma viimase aja konservatiivsetest tendentsidest ikkagi suhteliselt vaba ühiskond ning kui keegi tahab seal Twitterit kasutada, leiab ta selleks ka võimaluse. Tehniliselt on variante piirangust mööda minna mitu ning siinkohal pole mõtet neil lähemalt peatuda. Praktikas on ainus võimalus Twitteri efektiivseks keelamiseks kogu interneti juhe n-ö tagant ära tõmmata. Ning see oleks tegelikult täpselt sama loogiline kui Türgis ettevõetu, et ühe või mõne üksiku Twitteri konto levitatud info leviku piiramiseks kogu teenus kinni pannakse. Kokkuvõttes on selline tegevus umbes sama sisukas, kui leida supermarketist «parim enne» tähtaja ületanud salatikarp ja seepeale kogu kauplustekett teadmata ajaks sulgeda.

Twitter on osutunud kaasaegse poliitika tööriistakarbis väga vahedaks asümmeetriliseks relvaks. 140-tähemärgilised lühiteated on täpselt sobiv vahend neile, kel vaja kiiresti inimesi meelt avaldama mobiliseerida. Mõne minuti jooksul saab igaüks teada, kus ja millal toimuma hakkab. Nii araabia kevade, äsjase Ukraina Maidani või ka Türgis Istanbulis toimunud protestiavalduste puhul on see teenus rolli mänginud.

Imestama paneb pigem see, et Vene riigivõim ei ole seni Twitteri kallale läinud. Tegu on ka Venemaa opositsiooni ühe eelistatuma suhtluskanaliga ning arvestades viimase aja trendi ka väiksema levikuga meediat kontrollima asuda, on paljud oodanud järgmist sammu Twitteri või Facebooki vastu. Esialgu tegeleb Venemaa vastav järelevalvekomitee hoopis Aleksei Navalnõi blogile ligipääsu sulgemisega, aktivistid aga riputavad sellest koopiaid üles ning saadavad meelsuskontrollide arvutiekraanile kassipilte.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles