Karli Lambot: miks mul on Eestis hea elada

Karli Lambot Foto: Erakogu

Ettevõtja Karli Lambot kirjutab, et Reformi­erakonna ja SDE uus koalitsiooni­lepe vähendab jõukate omanike ja ettevõtjate koormat veelgi, ning seda olukorras, kus nende panus riigi­eelarvesse on niigi Euroopa madalaim.

Gallup

 

 

Küsitluses on osalenud  inimest

President Ilves tsiteerib Müürilehele antud intervjuus Tõnu Kaljustet, kes kinnitab, et tal on Eestis hea elada ning ta jääb ikka siia, kui teised peaksid lahkuma.

Tõnu Kaljustel on selleks kindlasti omad üllad ja omakasupüüdmatud põhjused, aga rahulolevaid on siiski rohkem. Teiste seas üks sotsiaalne grupp, kes endast targu valjusti ei kõnele. Need on keskmisest oluliselt paremal järjel olevad ettevõtjad. Patt oleks nuriseda ka juba praegu, kuid Reformierakonna ja SDE uus koalitsioonikokkulepe teeb meiesuguste elu veelgi ilusamaks.

Aususe huvides tuleb aga rääkida asjadest, millest minusugused eelistavad tavaliselt tagasihoidlikkusest vaikida.

Reformierakond ja SDE on leppinud kokku tööjõumaksude langetamises ja lastetoetuste tõusus. Kõlavates avaldustes jäetakse targu mainimata, et ühe protsendi võrra alaneb ka ettevõtete tulumaks, mis peetakse kinni väljamakstud dividendidelt. Olen ettevõtja ja elan juba aastaid omanikutulust. Ettevõtete tulumaksu hoolitsevalt langetav valitsus jätab mulle järgmisel aastal kätte täiendavad 5000 eurot.

Tõusvad aktsiisid mind suurt ei puuduta. Ma ei suitseta, joon küll õlut, aga selle aktsiis on alkoholiühiku kohta tunduvalt madalam kui kangemal alkoholil. Kodualuse maa maksuvabastusest võidan samuti paarsada eurot aastas. Seda on küll ilmselt sada korda rohkem kui tavalise kortermaja elanikul, aga kui valitsus minusuguste eest hoolitseb, siis pole mõtet vastu vaielda. Kasvatan kahte alaealist last, seega saan nüüd iga kuu 52 eurot lastetoetust lisaks.

Eestis on jõukas ettevõtja igati tore olla. Varamakse ei ole. Auto ostmine on võimalik käibemaksusoodustusega. Ainult loomupärane viisakus hoiab mind osaühingu alt käibemaksuvabalt külmutuskappe ja lastele jalgrattaid soetamast. Või kandmast ettevõtluskuludesse harivaid koolitusreise palmisaartele. Ravikindlustuse tarvis pean ikka palka saama, aga töötasu suuruse ja järelikult ka sellelt makstavad sotsiaalmaksud määran ise. Väga liiale nende kuludega ei tasu muidugi minna.

Mõned uudised panevad küll kulmu kergitama, aga hea toon ei luba viriseda. Nimelt ei taha väljaränne Eestist kuidagi raugeda. Eelmisel aastal lahkus ligikaudu 6000 inimest, see on Paide linna jagu töötajaid. Enamik lahkujaist läheb võõrsile tööd ja elamisväärset palka otsima.

2013. aastal laekus pooltele töötajatele palgapäeval pangakontole vähem kui 574 eurot. Tänu uue koalitsiooni suurejooneliselt välja reklaamitud tööjõumaksude alandamisele saavad need inimesed järgmisel aastal iga kuu juurde kuni kümme eurot. Need vähem kui kümme eurot on tublid kaasmaalased kulutanud juba varem tõstetud käibemaksule, aktsiisidele ja elektrihinnas sisalduvale varjatud maksule, sest mida Eesti Energia dividendid riigieelarvesse muud ikka on. Tuleb loota, et need kümmekond eurot panevad inimesi võimalikud väljarändemõtted peast heitma ja meelitavad koju juba varem lahkunud.

OECD ja IMF räägivad meie valitsustele kannatlikult juba aastaid, et Eesti tööturu kitsakoht on madalapalgaliste kõrged tööjõumaksud. Madalapalgaliste kõrgeid tööjõumakse saab efektiivselt vähendada tulumaksuvaba miinimumi oluliselt tõstes. Uue valitsuskoalitsiooni vastus on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 144 eurolt 154 eurole, aga lisaks ka tulumaksu ja töötuskindlustusmaksu alandamine. Võidavad kõik. Ühed küll (näiteks mina) pool tuhat korda rohkem kui enamik teisi kaasmaalasi, aga patt oleks nuriseda. OECD ja IMF minusuguste eest ei kosta, aga tundub, et keegi teeb seda siiski.

2000. aastal viidi Eestis Reformierakonna juhtimisel läbi ainulaadne tulumaksureform, mille tulemusel kasvas ettevõtete kasumlikkus ning vähenes ettevõtluse tulumaksu osakaal riigieelarve maksulistes tuludes kolm korda. Ettevõtjate ja omanike jaoks on see kahtlemata suurepärane, kuid alati jääb üles küsimus: missugustest maksutuludest meie riiki siis üleval peetakse? Statistika on otsekohene – Eestit peavad tööjõu- ja tarbimismaksudega suuresti üleval palgatöötajad. Jõukate ja hästi hakkamasaavate omanike ja ettevõtjate panus riigieelarvesse on Euroopa madalaim. Reformierakonna ja SDE uus koalitsioonilepe vähendab meiesuguste koormat veelgi.

Erilist imetlust väärib Reformierakonna retoorika vaestele, kus maksukoormuse nihutamine sissetulekute teenimiselt selle kulutamisele «jätab raha jällegi rohkem kätte». SDE jäi uskuma, kuna muidu ei saavat lastetoetusi ühtlaselt tõsta Või maitseb võim tõesti magusalt.

Keskerakonna ja SDE peamine majanduspoliitiline loosung astmelisest tulumaksust on praeguses olukorras majandusliku soovmõtlemise musternäidis. Astmeline tulumaks ei vähenda kuidagi meie niigi kõrgeid tööjõumakse. Et tulumaksuvaba miinimum tõuseks näiteks 400–500 euroni, selleks tuleb hoopis ettevõtjatel ja omanikel hakata oma tuludelt rohkem maksma.

Mul on Eestis tõesti suurepärane elada. Maa jääb tasapisi aina tühjemaks ja seega ka virinat vähemaks.