Urmas Klaas.

FOTO: Peeter Langovits

Me oleme taganud oma julgeoleku parimal võima­likul viisil ning praegu pole vähimatki põhjust kahelda meie liitlassuhete toimimises, kirjutab riigikogu kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas.

Krimmi sündmuste valguses on Eestiski mitmel puhul esitatud küsimus: kas meie julgeolek on praeguses olukorras piisavalt tagatud? Kas Gruusia ja Ukraina järel võib mõni Balti riik osutuda järgmiseks konfliktikoldeks?

Vastus nendele küsimustele on vähemal või suuremal määral hinnanguline. Ükspuha kui palju fakte ritta seada, jääb skeptikule alati võimalus esitada oma kahtlev seisukoht, mis toetub inimloomuse reeturlikkusele. Kui Juudas andis ära Jeesuse, siis kuidas saame meiegi olla oma liitlastes lõpuni kindlad?

Riigi ja rahva julgeolek pole igavikuline. Julgeolek ja selle tase muutub aja jooksul ning täpseima hinnangu selle ulatusele mingil hetkel annavad ajaloolased. Mis ei tähenda, et kaasaegseil poleks üldse võimalik adekvaatselt hetkeolukorda hinnata. Me saame kasutada olemasolevaid andmeid, võrrelda neid fakte minevikus toimunuga ja seeläbi hinnata oma asjade seisu. Aga mõistagi ei näe me kuigi kaugele tulevikku. Polnud ju väga palju neid, kes mullu sügisel osanuks prognoosida Ukraina sündmustele sellist käiku, nagu me nüüd, kevadtalvel tunnistame.

Kuna julgeolek ei ole muutumatu suurus, siis tuleb arutleda selle üle, kas võime end praegu tunda turvaliselt ja mida tuleb teha või tegemata jätta, et turvalisus säiliks ja paraneks.

Kriitilistes oludes leiavad mustvalged seisukohad tihtipeale viljaka pinnase. Nii on ka praegu Eesti poliitikute seas neid (näiteks Konservatiivse Rahvaerakonna liikme Martin Helme kirjutis 7. märtsi Õhtulehes), kes on juba ette kindlad, et liitlased jätavad Eesti võimaliku kallaletungi puhul maha ja et kallaletung ise on muutunud vältimatuks.

Jääb arusaamatuks, kust need andmed täpsemalt pärinevad. Kas mõnel Eesti poliitilise spektri äärealal tegutseval inimesel on juurdepääs mingisugustele plaanidele, mille olemasolu oskavad Eesti eriteenistused vaid aimata, või on tegemist kellegi fantaasiaga?

Nii või teisiti oleme olukorras, kus infot on palju ja see on tavapärasest rohkem seotud emotsioonidega. Sellises seisus saavad sirgjoonelised ettepanekud, mustvalged lähenemised suurema tähelepanu osaliseks kui adekvaatne analüüs. Paraku jääb ka praegu mõnel juhul allikakriitika pehmelt öeldes tagaplaanile.

Ebakindluse õhutamine stiilis «meie oleme järgmised» on kindlasti viimane asi, mida Eesti poliitikud, kaasa arvatud parlamendiväliste erakondade liidrid, peaksid praegu tegema. Paanilised loosungid, mille sisuks on Eesti liitlassuhete naeruvääristamine, kisuvad alla inimeste moraali ja saadavad Eestist välja sõnumeid, mis õõnestavad meie endi jalgealust.

Kuidas on võimalik praegu isegi kaudselt süüdistada NATOt, kes sisuliselt garanteerib Eesti julgeoleku, potentsiaalses reeturlikkuses? Kui me ise ei võta oma NATO-liitlasi tõsiselt, siis kuidas saame loota, et meid tõsiselt võetaks?

Võrrelda Eestit Gruusia ja Ukrainaga, kellele lääneriigid sõjaliselt appi ei läinud, ei ole kohane. Erinevalt meie kahest kunagisest saatusekaaslasest kuulub Eesti NATOsse, mis on väga suur vahe. Gruusia ja nüüdse Ukraina konflikti puhul oli lääneliitlastel võimalik valida, kas ja kuidas sekkuda, NATO riigi rünnaku alla sattumise korral aga sellist valikut ei ole – allianss peab sekkuma, sest vastasel korral võib ta end laiali saata.

Eesti julgeoleku kestlikkuse võti ei ole tegutsemine põhimõttel «veel rohkem relvi», sest suurest naabrist rohkem relvi ei suuda me endale nagunii osta. See ei tähenda kindlasti, et kaitseväest tuleks loobuda. Vastupidi: vähemalt kaks protsenti SKTst kaitsekulutusteks ning kaitsevägi on väga oluline komponent riigi julgeolekus, aga ta pole ainus.

President Lennart Meri ütles 1997. aastal võidupühal Võrus peetud kõnes: «Mis tahes relvast tugevam on rahva tahe. Selle tahte aluseks on tugev moraal. Eesti esimene, kõige olulisem julgeolekugarantii on Eesti kodanik. Eesti kodanike ühendatud tahe. Koosmeel nendes küsimustes, millest sõltub riigi olemine või kadumine. Ärge laske ennast eksitada relvade täristamisest ega retoorilistest ähvardustest. Molotovide ja Ribbentropide aeg on möödas ega tule kunagi tagasi, kui me oma põhimõtetele truuks jääme.»

President Meri pidas selle kõne ajal, mil NATO oli otsustanud jätta Baltimaad välja esimesest laienemisringist endisesse idablokki. Sellest kõnest võime lugeda presidendi üleskutset meelekindlusele, et tagasilöökidest hoolimata tuleb jääda iseendaks ning ajada edasi oma asja.

Sedasama meelekindlust, mida president toona sisendas, vajame ka nüüd. Vajame rahulikku ja adekvaatset analüüsi ning arutelu, mitte loosunglikku üksteisest ülekarjumist.

Me oleme taganud oma julgeoleku parimal võimalikul viisil ning praegu pole vähimatki põhjust kahelda meie liitlassuhete toimimises. See ei tähenda, et Eesti ja NATO laiemalt ei peaks tegelema ohuanalüüsiga ning olude muutudes oma tegevust ümber mõtestama. Usun, et seda juba tehakse.