Katja Koort

FOTO: Erakogu

Hall pass ei ole Eesti riigi määra­tud karistus, vaid paljude siin elavate vene­keelsete inimeste teadlik valik, selle kampaania korras asenda­mine kodakond­susega ei teeks neid õnneliku­maks, kirjutab Katja Koort.

Viimastel nädalatel on Eesti meedias käinud aktiivne debatt Eesti kodakondsuse teemadel. Fookuses on eelkõige Eesti Vabariigis elavad määratlemata kodakondsusega inimesed ehk rahvakeeli halli passi omanikud ning võimalikud ohud, mis kaasnevad nende praeguse staatuse muutmise või muutmata jätmisega. See küsimus ei ole uus ning kerkis taas päevakorda seoses Ukrainas toimuvate sündmustega.

Mihhail Korb avaldas arvamust, et Krimmi sündmuste valguses tuleks meil kiiremas ja lihtsustatud korras anda Eestis elavatele määratlemata kodakondsusega inimestele Eesti Vabariigi kodakondsus. Korbi avaldus ei ole sugugi üllatav ja seda ei saa vaadelda väljaspool tema erakondlikku konteksti. Viimased kohalike omavalitsuste valimised näitasid järjekordselt, et Keskerakonna kõikumatu liidripositsioon Tallinnas tuleb venekeelsete valijate arvelt, kes moodustavad väga homogeense grupi, hääletades kõik nagu üks mees ainsa kandidaadi – Edgar Savisaare poolt.

Nendele inimestele Eesti kodakondsuse andmine tooks Savisaare erakonnale arvukalt uusi valijaid ja sillutaks keskpartei teed Toompeale. See omakorda annaks toetust juurde Keskerakonna koostööpartnerile Ühtsele Venemaale ja nende deržaavalikule laienemispoliitikale. Sest nagu aeg on näidanud, ei takista Eesti pass oma riigile vastu töötamast.

Ei maksa unustada, et hall pass ei ole Eesti riigi määratud karistus, vaid paljude siin elavate venekeelsete inimeste teadlik valik, mis on tingitud pragmaatilistest kaalutlustest – see võimaldab viisavabalt reisida nii Schengeni ruumis kui Venemaal.

Üldse tundub, et suhtumine kodakondsuse saamisesse on kuidagi ühekülgne – enamasti räägitakse sellest, mis õigused kodakondsus annab, ja eelkõige puudutab see valijaõigust riigikogu valimistel, mis lubaks venekeelsetel inimestel rohkem osaleda meie riigi poliitika kujundamisel. Sealjuures unustatakse tihti, et kodakondsus ei anna üksnes suuremaid õigusi, vaid tähendab ka suuremat vastutust ja rohkem kohustusi oma riigi ees, mille hulka kuuluvad riigikeele oskus, sõjaväekohustus jne. Kodakondsus eeldab, et selle kandja on oma riigile lojaalne, austab selle kultuuritraditsiooni ja seadusi, mida on kohati liiga palju oodata suure vennana käituva idanaabri infoväljas elavatelt inimestelt.

Eelmisel reedel välisministeeriumi juures toimunud meeleavaldus Venemaa poliitika toetuseks Krimmis illustreeris seda ilmekalt. Kas ikka on hea mõte anda kodakondsus «kiiremas ja lihtsustatud korras» ehk sisuliselt kinkida? Igaüks meist on kas või korra elus saanud sünnipäevakingituseks midagi täiesti ebapraktilist ja kasutut. Ikka on keegi kauge sugulane või sõbra sõber – et mitte tühjade kätega peole ilmuda – toonud ajast ja arust kristallvaasi, pitsliniku või mõne värvilisest plastmassist vidina.

Mis nendest esemetest lõpuks saab? Seisavad külaliste lahkumiseni viisakalt toanurgas ja siis rändavad suure koristuse käigus koos muu kolaga kuhugi keldrisse määramata ajaks tolmuma, kui mitte otse prügikasti. Nutikamad leiavad tarbetutele kingitustele muu otstarbe või viivad taaskasutusse. Selge on aga see, et me ei hakka hoidma ega kalliks pidama asju, mida me ei vaja ja mille omanikuks oleme saanud, ilma et oleksime seda eriti soovinud.

Paraku võib see kirjeldus sama hästi käia ka kodakondsuse kohta.

Kui inimene ei soovi selle saamiseks vähimatki pingutust teha, siis tõenäoliselt ta seda nii väga ei vaja ja vaevalt hakkab seda hiljem väärtustama, kui see talle lihtsalt niisama kingitakse. Sest teatavasti, mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, eriti kui tekib olukord, kus tuleb pool valida.

Jõuamegi tagasi Eesti julgeoleku küsimuse juurde. Selles suhtes ei ole meie suveräänsusele kõige ohtlikumad mitte halli passiga inimesed, vaid valimisõigusega Eesti kodanikud, kes elavad siin, kuid asuvad alaliselt Moskva infoväljas ja on selle poolt kergesti manipuleeritavad. Nii Gruusia sõda kui praegu Ukrainas toimuv näitavad ilmekalt, et ettekäände sõjaliseks interventsiooniks leiab Venemaa väga kergelt – selleks on enamasti väidetav soov parandada oma välisriikides (ja see puudutab pea eranditult endiseid Nõukogude Liidu vabariike) elavate rahvuskaaslaste olukorda ja kaitsta (vajadusel ka jõuga) nende kodanikuõigusi.

Kõnealusel juhul ei aitaks mittekodanike registreerimine kodanikeks kirjeldatud ohtu vältida, vaid pigem suurendaks seda. Eesti meediast on korduvalt läbi käinud etteheited, et meie valitsus ei ole piisavalt pööranud tähelepanu siin elavate venekeelsete inimeste olukorrale. See võib tõele vastata, sest reaalselt selle probleemi lahendamisele suunatud projekte on olnud vähe. Kuid fakt on ka see, et kui palju Eesti selle nimel ka ei pingutaks, jääb ta igal juhul alla Kremli propagandamasinale, mis töötab tõhusalt ja efektiivselt. Meil lihtsalt ei jätku ressursse, et sellega rinda pista.

Millised võiksid olla konkreetsed lahendused? Eelkõige noortele suunatud projektid, mille eesmärk on muuta inimesed immuunseks Vene propaganda suhtes. Sellised kultuuri- ja haridusprojektid nagu juba toimiv Elamusaasta ja TÜ Narva Kolledžis algatatud Lasteülikool, mis on mõeldud mitte-eestlastele, soodustavad isemõtlemist, aitavad ületada kultuurilisest erinevusest tingitud barjääri ja vähendada ksenofoobseid hoiakuid.

Need töötavad küll pikas perspektiivis, kuid siiski töötavad. Seega võiks neid olla rohkem. Alternatiivina põhikooli üleviimisele eestikeelsele õppele, mis ei ole mitte üksnes destruktiivne, vaid on Ida-Virumaa olukorda arvestades sama hästi kui teostamatu, võiks asutada ülikoolide juurde nn nullkursused, kus vene noored saaksid enne erialaõpingute alustamist õppida aasta jooksul intensiivkorras eesti keelt ja kultuurilugu. See võimaldaks tuua Eesti kõrgkoolidesse neid muukeelseid noori, kes ei pääse sinna ebapiisava keeleoskuse tõttu.

Ideid leidub kindlasti veel. Paha ei teeks ka avalik debatt, kus arutataks taas erinevaid ettepanekuid. Peamine eesmärk on ikka see, et Eesti kodakondsus ei oleks siin elavatele venelastele tarbetu kingitus, vaid soovitud ja väärtuslik vara, millest ei tahaks loobuda.

Autor on Tallinna Ülikooli õppejõud, venelanna Kohtla-Järvelt.