FOTO: Urmas Nemvalts


Palun ärge kutsuge seda referendumiks – võltsküsitlus/trikk/paroodia sobib,» kirjutas raamatu «Uus külm sõda» autor, briti nädalakirja Economist ajakirjanik Edward Lucas eile sotsiaalvõrgustikus Twitter. Krimmis korraldatud nii-öelda rahvahääletus piirkonna tulevase staatuse üle pole tõepoolest üksnes rahvusvahelisele õigusele sülitamine, vaid ehe näide, kuidas vox populi muudetakse millekski, millel pole demokraatiaga kõige vähematki kokkupuudet. «Tulemustega» petetakse sisuliselt igaüht, ka neid, kes tões ja veendumuses oma hääle andsid.

Nagu valimistegi puhul, peab ka rahvahääletus olema üldine, ühetaoline ja otsene. Rahvahääletusest demokraatliku protsessi osana võib rääkida juhul, kui rahvas on saanud vaba debati käigus põhjalikult läbi arutada ja kaaluda vastuseid esitatud poliitilisele küsimusele. Rahvahääletus peab olema läbipaistev, sõltumatute vaatlejate kontrollitav.

Jant, mida meile eile Krimmis rahva tahte väljendusena etendati, viidi läbi Ukraina seadusi ja rahvusvahelist õigust eirates, mistõttu selle tulemused ei saa pretendeerida legitiimsusele. Valijatele pakuti vaid kaht varianti: kas liituda Venemaaga või tugevdada olulisel määral Krimmi autonoomiat Ukraina koosseisus. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejaid Krimmi ei lubatud, kuid sõltumatu ajakirjanduse esindajad vahendasid sadu reportaaže ja pilte sellest, kuidas «referendumi»-eelsel päeval, mis pidi olema propagandavaba, olid linnad täidetud Venemaaga liitumise plakatitega. Rahvas väljendas eile oma «vaba tahet» tuhandete relvastatud Vene armee sõdurite pilgu all. Mõnel puhul, nagu kirjeldas Postimehe reporter, tuli läbida lausa Kalašnikovide kadalipp – oli «demokraatia pidupäev» okupatsiooni tingimustes.

Maailm on seatud sündinud fakti ette. Ja seda fakti ei tule hinnata mitte hääletamas käinute hulga või tulemuste järgi, vastasel korral käitub sõltumatu meediakanal nii nagu suvaline Kremli propagandaveski. Loodetavasti ei tee seda ka Euroopa Liidu välisministrid, kes täna Brüsselis taas kohtuvad, et arutada kujunenud olukorda ja oma käike.

Eesti peaks selles ringis, niisamuti teistes rahvusvahelistes laudades, mille äärde oleme välja jõudnud (ikkagi põhjala lõimituim riik, nagu diplomaadid ja poliitikud on rõhutanud), oma partneritele selgitama, et kuitahes teravad sõnad ja resolutsioonid ei ole need, mis aitaksid Kiievit või pidurdaksid Moskvat.

Ukraina vajab käegakatsutavat toetust ning Venemaa peab tundma, et rahvusvahelisele avalikkusele pole jõupoliitika 21. sajandil vastuvõetav. (Finants)sanktsioonid Venemaa suhtes tekitavad probleeme ka läänele, kuid nendeta ohverdatakse väärtused ja vabadused, mille eest Euroopa on pärast Teist maailmasõda seisnud.