Kirjanik Leelo Tungla hinnangul on kõige olulisem virisemise põhjus see, et inimestele on lubatud viriseda.
Tungal: me viriseme seepärast, et meil on lubatud viriseda
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
11. märts 2014, 18:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Näiteks 1951. aastal Eestist erilist virinat kuulda ei olnud, ei raadiost ei lehtedest ega mujalt. Ainult lombitagused onud rääkisid sellest. See on virina positiivne pool – meil on võimalik viriseda,» ütles Tungal Postimehele.
Tema sõnul on teine küsimus on see, kas seda virinat on vaja ja kolmas küsimus see, kas seda virinat võetakse kuulda.
«Ma arvan, et muidu ei saa midagi parandada, eriti need, kes tegelevad kõigi asjadega korraga, või peaksid tegelema. Kuid nad peaks seda kuulma mitte virinana vaid kriitikana. Ja mõtlema, mis on valesti, ja mida saaks paremini teha. Virin ei tulene mitte neist, kes kritiseerivad, vaid neist, kes kriitikat peaks vastu võtma, aga kes ei näe seda kriitika vaid virinana,» rääkis Tungal.
Ta nentis, et muidugi on üks liik inimesi, kes virisebki aina. «Osa neist on endised romantikud, kes ei saa kunagi seda, mida nad ihaldasid noorena. Meie ärkamisaeg oli nii romantiline, nii hingeline ja puhas, ja et sellest sündis tavaline argipäev, seda ei osatud oodata,» lausus kirjanik.
Tungal tõdes, et eestlastel on juba rahvaluulest omane see, et positiivse sõnumiga rahvalaule on vähe.
«Rahvalauludeski on näha, et eestlane on alati kartnud ära sõnuda, liiga palju kiita. Sellest tulenebki see, et me kardame üksteisele head öelda, äkki see sõnub ära või äkki see võtab tüki küljest ära. See on meile omane kaitsemaagia,» sõnas Tungal.
Postimehe tänavuse arvamusliidrite lõuna teema oli «Miks me viriseme?».