Julgeoleku seisukohalt on kolm tähtsat valdkonda, kus eraldumine Venemaast ja ühendumine Euroopaga on hädavajalikud, kirjutab riigikogu majandus‑komisjoni liige Kaja Kallas (Reformierakond).
Kaja Kallas: kolm sammu Euroopasse
/nginx/o/2017/12/15/7408223t1h7242.jpg)
7. märts 2014, 13:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noor-Eesti esimese almanahhi ilmumise sajanda aastapäeva eel, 1. mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu täisõiguslik liige. Gustav Suitsu poolt selles almanahhis esitatud üleskutse «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» oli viimaks tõeks saanud. Tänavu möödub Eesti liitumisest Euroopa Liiduga kümme aastat. Oleme kümne aasta võrra vanemad ja targemad ning oskame nüüd selgemini näha samme, mida on vaja, et Eesti Euroopaga lõplikult lõimuks.
Julgeoleku seisukohalt on kolm tähtsat valdkonda, kus eraldumine Venemaast ja ühendumine Euroopaga on hädavajalikud.
Esiteks elektrivõrkude eraldamine Venemaa elektrisüsteemist ja ühendamine Mandri-Euroopa sünkroonalaga. Eesti elektrisüsteem ühendab omavahel Eestis paiknevad elektrijaamad, võrguettevõtjad ning elektritarbijad. Eesti elektrisüsteem omakorda kuulub aga suurde sünkroonselt töötavasse ühendsüsteemi BRELL, mille moodustavad Eestiga vahelduvvooluliine pidi ühendatud naaberriigid Läti ja Venemaa ning omakorda nende naabrid Leedu ja Valgevene.
Alates 2006. aasta lõpust on Eesti ja Soome vahel ka alalisvooluühendus tänu merekaablile EstLink 1, millel on sümboolne tähendus Balti riikide ning Põhjamaade elektrisüsteemide ühendajana. Kaabel EstLink 2 alustab tööd juba sel aastal. Euroopa Liidu eelarves on rahastus ka Eesti-Läti kolmanda elektriühenduse ehitamiseks, mis peaks omavahelisi sidemeid veelgi tugevdama.
Elektrisüsteemi ühendamine Põhjamaade omaga ja elektriturgude avanemine on oluline tarbijale, kellel tekib suurem valikuvõimalus, elektrivõrkude desünkroniseerimine ja ühendamine Mandri-Euroopa sünkroonalaga on oluline aga meie energiajulgeolekule. Piltlikult öeldes võib praegu keegi Venemaal kangi tõmmata ja selle tagajärjel kaob Balti riikides vool. Loomulikult kaob vool selle tagajärjel ka Venemaal, aga siiski on see meie jaoks suur risk. Ühendamine Mandri-Euroopaga viib sellise riski miinimumini.
Peale selle on meile oluline, et ka Läti ja Leedu avaksid oma elektrituru lõplikult ja Eesti saaks osa nii Läti hüdroenergiast kui ka Soome tuumaenergiast. Meie oleme Euroopa ees võetud kohustused täitnud ja tänu sellele on meie elektriturg Põhjamaade tasemel. Sama ei saa aga öelda Leedu ja Läti kohta. Läti uus peaminister kinnitas 3. veebruaril toimunud kohtumisel riigikogus, et nad kavatsevad turu siiski 1. aprillil avada, nagu varem lubatud. Järgmisel päeval tuli aga teade, et uus valitsus kaalub turu avamise edasilükkamist. See oleks Eesti tarbijale suur löök.
Teine oluline teema on gaasiturg, kus Eesti huvi on ehitada Eestit Soomega ühendav gaasitoru (Baltic Connector) ning rajada Soome lahe kaldale veeldatud maagaasi terminal. Toru on tähtis regionaalse gaasituru tekkeks ja suuresti ka eeldus alternatiivide tekkeks Venemaa gaasile. Mis juhtub siis, kui alternatiivseid lahendusi ei ole, peaksime mäletama ajast, kui Ukrainal oli Venemaaga gaasihinna pärast tüli. Hind tõusis meeletutesse kõrgustesse. Hinnahüppeid saab vältida, kui gaas tuleb ka mujalt. Maailma praktika on näidanud, et teisi pakkujaid ei teki, kui võrgustik on ühe tootja käes.
Kuivõrd Euroopa ühendamise rahastus on regionaalse gaasituru tekkeks ja LNG-terminali rajamiseks ette nähtud, siis oleks lühinägelik, kui me selle rahastuse terminali asukoha üle nääklemise pärast kaotaksime. See ei tähenda, et oleksime ilma mõistlike argumentideta valmis terminali asukoha loovutama, aga tähtsam on siiski, et alternatiiv tekiks ja gaasivõrguühendus Soomega samuti.
Kolmas taristu, mille puudumine takistab meid veel lõplikult end Euroopa osana tundmast, on transpordivõrgustik. Oleme Euroopas ikkagi ääremaa, ühendused Euroopaga on meile eluliselt vajalikud – nii kaupade kui ka inimeste vaba liikumine. Siit jõuame Rail Balticuni. On suurepärane, et Euroopa eelarves on selleks rahastus ette nähtud, oleks rumal jätta see omavahelise kemplemise tõttu kasutamata.
Kriitikat on saanud raudteele antud hinnangud, mis ennustavad ligikaudu kaupade ja inimeste võimalikku raudtee kasutust. Seni kuni raudteed ei ole, ei ole võimalik ei tulevikus liikuvate reisijate ega ka kauba hulka täpselt hinnata. Samas, kui vaadata mitmeid teisi suuri raudteeprojekte Euroopas, siis enamasti on kasutajate arvu hinnatud tegelikkusest väiksemaks.
Uuringut, mis sajaprotsendiliselt tõele vastaks, ei ole ilma raudteeta võimalik teha. Seega on raudtee rajamise otsus alati poliitiline valik. Kui mõelda ajalooliste näidete peale, siis nii raudtee rajamine Tsaari-Venemaal kui praegu Hiinas on olnud poliitilised valikud, mis tagantjärele vaadates on end igati õigustanud. On kaarte, mis näitavad inimeste kaugust keskustest vastavalt liikumisvõimalustele. Rail Balticu olemasolul paraneks meie geograafiline positsioon märkimisväärselt.
Venemaalt välja saadetud ajakirjanik David Satter analüüsis 30. jaanuari Postimehes Venemaa meediat lähiriikide käsitlemisel ja leidis: «Venemaa pole endiselt valmis kohtlema endiseid liiduvabariike nagu võrdseid, sellistena, kellel on õigus oma arvamusele ja oma vaatepunktile. Nad tahavad endiselt mingisugust kontrolli säilitada.» Naaberriigil on hetkel Balti riikide üle veel sisuline kontroll nii mõneski valdkonnas. Peame seisma selle eest, et see kontroll väheneks, Eesti lõplikult Euroopa osaks saaks.