FOTO: Repro

Andrus Ansipi peaministriaega jääb nii jätkusuutmatu majanduskasvu eelistamine strateegiliselt olulistele otsustele kui ka vastupidine – liitumine eurotsooniga majanduskriisi kiuste, püüd suunata majandust struktuursetele muutstele, ka hariduseelarve järjekindel eelistamine jpm. Ansipi ajastu võtab miniesseedes kokku Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik.

FOTO: Repro

Proloog

«Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon. Tuleb ära kasutada sellist meest nagu …»

Andrus Ansip kogus 2003. aasta riigikogu valimistel üle 7000 hääle – kordades rohkem kui teised Tartu lemmikud. Populaarne tartlane jäi veel pooleteiseks aastaks linnapeaks.

Kümme aastat tagasi hakkas Juhan Partsi valitsusel täis saamas esimene aasta. Valitses R³ koalitsioon. Res Publica oli tulnud ja võitnud. Villu Reiljani Rahvaliidu purjedesse puhus veel pärituul (13 kohta riigikogus, neli portfelli valitsuses). Eelmise peaministri Siim Kallase Reformierakond oli saanud 19 parlamendikohta ja viis ministriportfelli.

2004. aasta kevadel liitus Eesti NATOga ja Euroopa Liiduga. 13. jaanuaril oli allkirjad saanud Res Publica ja Reformierakonna ühendamise kavatsuste protokoll ja Res Publica toetas rõõmuga eelmise peaministri Siim Kallase esitamist Euroopa Komisjoni liikmeks. Res Publica põrus europarlamendi valimistel. Reformierakond oli lähetanud oma esimehe täisajaga töökohale Brüsselisse.

Meelis Atonen astus majandusministri ametist tagasi ja 13. septembril võttis portfelli üle Andrus Ansip. Samal sügisel valiti Ansip Reformierakonna esimeheks.

Kriis valitsuses sai alguse siis, kui peaminister Parts tegi 8. veebruaril 2005 ootamatult president Rüütlile ettepaneku vabastada ametist välisminister Kristiina Ojuland. Põhjenduseks probleemid salastatud dokumentide hoidmisega välisministeeriumis ja usalduse kaotus. Kui ootamatu see samm Reformierakonnale tegelikult oli või kes kellele luiskas, on omaette teema, ent see oli piisav solvumiseks, sest ilmselt taheti solvuda.

Kalle Muuli raamatust «Vabariigi sünnimärgid» loeme: «Tasumise tund tuli 10. märtsil 2005, täpselt kuu aega pärast Ojulandi lahkumist valitsusest. Viljandi omavalitsusjuhtide kohtumisel Lõuna prefektuuri politseiametnikega rääkis Ansipi hea tuttav prefekt Aivar Otsalt, et justiitsministeeriumi tööplaanis on täpselt kirjas, mitu kohalikku ametnikku tuleb iga kuu kohtu alla anda. See oli märguanne meisterlikult lavastatud rünnakuks.» Märtsi alguses umbusaldas riigikogu justiitsminister Ken-Marti Vaherit, põhjenduseks seesama mõõdikute skandaal. 24. märtsil andis peaminister Juhan Parts president Arnold Rüütlile üle tagasiastumispalve.

Andrus Ansipi üheksa aastat Eesti Vabariigi peaministrina ja Euroopa Ülemkogu liikmena võisid alata.


«Küüslaugukoalitsioon»

Andrus Ansip, Edgar Savisaar ja Villu Reiljan alustasid tegutsemist ühises valitsuses 13. aprillil 2005. Ansipi esimesest koalitsiooni «vürtsitasid» Savisaare ja Reiljani vastu esitatud korruptsioonikahtlused. Raudtee tagasiostmine erainvestoritelt ja jutt, et ka Reformierakonna peasekretär olla nõudnud müüjatelt paremate ostutingimuste vastu raha. Ansipit nimetati peaministriks Savisaare valitsuses. Mure aususe puudumise pärast poliitikas oli suur ka siis.

Rahandusminister Aivar Sõerd (toona oli ta Rahvaliidus) jäi paljudele meelde kui äärmiselt kehv kõnemees – kuulus pikk vaikimine ja paberikrabin riigikogu kõnepuldis. Aga sama meest tunnustas briti ajakiri The Banker kui 2006. aasta maailma parimat rahandusministrit. Rahvaliit, mille jutt keerles tavaliselt kulutamise ja laenuvõtmise ümber, panustas Sõerdi ministriks pakkumisega hoopis reservide kogumisse ja neid oli Eestil kriisis väga tarvis.

Peaministrikandidaadina ütles Ansip (12.04.2005): «Loodavat koalitsiooni on juba nimetatud küüslaugukoalitsiooniks (restorani järgi, kus kokkuleppele jõuti – toim). Olgu siis pealegi, küüslauk on väga tervistava toimega. Muidugi ei tohi küüslauku ülearu palju pruukida, siis ei taha keegi lähedale tulla. Kuid ka mõõdukas küüslaugu pruukimine hoiab partnerid parajas kauguses ning seegi on hea. Ideaalseid koalitsioone pole olemas, ei meil ega muudes riikides. Koalitsioonid on kõik kompromissid ja sellistena tasakaalu otsimised. Nii ka loodav valitsusliit. Sündiva valitsusliidu programm peegeldab Eesti tänast tasakaalupunkti.»


«15 aastaga 5 rikkaima Euroopa riigi hulka»  

Aastal 2007, buumi kuumuses läks Reformierakond riigikogu valimistele loosungiga, mille lihtne uljus haaras lainena kaasa rahva, kelle kipsplaatidest varandus linnalähedastel põldudel aiva kasvas ja kasvas.

Kui Reformierakond oleks suutnud püsida oma toonaste lubaduste tempos, langeks tulumaks järgmisel, st 2015. aastal 12 protsendini ja käibemaksu poleks kunagi tõstetud. Majandus peaks aga nüüd kasvama igal aastal umbes kümmekond protsenti, et oleks võimalik kuidagigi kujutleda, et 2022. aastal on meie SKT inimese kohta Euroopa viie parima läheduses. Viimati nägime niisugust majanduskasvu 2011. aastal (varem näiteks aastatel 2000, 2005 ja 2006). Toonase lubaduse/loosungi kõige otsesem mõõdupuu on, et võrreldes 2005. aastaga on Eesti SKT praeguseks kasvanud umbes 13–14 protsenti. Eelmise aasta seisakut ei saa ka kõige parema tahtmise juures nimetada kunagise lubaduse teel püsimiseks.

Arvud 15 ja 5 ning «jõudmine» andis ainet ilkumiseks ning mõnele majanduskriisi ajal ka piinlikuvõitu parastamiseks. Praeguseks on need ilkumisedki pigem tüütud kui naljakad. Kõige selle juures ei tasu unustada, et loomulikult on rahvusliku rikkuse kasvatamine ülioluline eeldus selleks, et suudaksime oma põhiseadusesse kirjutatud rajal püsida.


Impulss ajju otse rahakotist

Seitse aastat tagasi ilmutas end rahvale erakond, mida varem oli sõimatud pankurite parteiks, aga mis nüüd suutis kõnelda üha rohkematega sobivas keeles. Ja see polnud ainult jutt – inimesed olidki ju näinud suurepärast majanduskasvu.

Buumihullust püüdsid vaigistada toonased opositsioonierakonnad. Nende jutud valitsemiskultuurist, toonase majanduskasvu jätkusuutmatusest jmt ei toonud siiski piisavalt laululusti valijate südameisse.  

Reformierakond võitis 2007. aasta 4. märtsi valimised ja 31 kohta riigikogus – rohkem kui kunagi varem. Andrus Ansip sai isiklikult, nüüd juba Harju- ja Raplamaal, 22 540 valija hääled. (Keskerakond sai 28 kohta riigikogus ja Edgar Savisaar isiklikult 18 003 häält.)

Keskerakond lubas samadel valimistel tõsta avaliku sektori töötajate palga 25 000 kroonile (et see samm siis veaks üles ka erasektori palgad?)! Selle kõrval on Reformierakonna hüüatus halvimal juhul «süütu lollus», mis vähemasti pole meid tükkis oma rippumatu riigiga väikerahavaste vaestemajja ajanud.


22 540 häält

Kui varem püsis Reformierakond täitevvõimu juures pikalt osavate manöövritega, siis Ansipi juhitud Reformierakond võitis kaks korda järjest parlamendivalimised. Lause «Meil on mandaat» võeti oponentide poolt vastu irooniliselt kui näide ülbusest ja soovimatusest kaasata. Siiski oli jutt valimistel saadud toetusest ju jumala õige.

Varasematel aegadel jäi mulle sageli mulje, et Reformierakond ajab näpuga järge Niccolò Machiavelli poole tuhande aasta vanusest geniaalsest poliitikaraamatust. Selles õpikus on palju juttu sellest, kuidas väikesena ellu jääda ja kasvada, aga vähem sellest, mida teha siis, kui oled ükskord saanud suureks – kui sul ongi mandaat.

Võib-olla jäi kavaldamist hoopis vähemaks? Asemele astus soov koalitsioone koos hoida ja tajutud kohustus valitseda nii headel kui halbadel aegadel. 2011. aasta valimistele läks Reformierakond loosungiga «Kui majandus on kindlates kätes, läheb ka Sinu elu paremaks». See ongi mänedžeride meeskonna väljapakkumine, mitte niivõrd poliitiline sihiseade. Teadlik hoidumine kindlate retseptide lubamisest.

Samas pole sugugi välistatud, et mõni tuleviku ajaloolane jõuab meie jaoks paradoksaalsele seisukohale, et tekkis «pikk vaade»… No vähemalt mõnes valdkonnas.


Solvangu ärakoristaja

Pronksööd vapustasid küllap kõiki Eesti inimesi. Aasta varem olime tunnistajaks, kuidas Tõnismäe monumendi juures solvati sinimustvalget lippu ja meie oma politsei viis minema lipukandja, mitte need solvajad. Andrus Ansip ütles ühes intervjuus: «Hando Runnel on öelnud, et eesti rahvale pole pärast okupeerimist saanud osaks sellist solvangut nagu nüüd 9. mail, ja ma jagan tema tundeid.» (EPL 13.06.2006) Võib üsna kindlalt väita, et osa Ansipi 22 540 häälest oli teenitud selle tunde jagamisega ja otsustavusega.

Pronkssõduri äraviimiseks mõeldi välja viis, mis oli igati lugupidav nende inimeste suhtes, kelle okupatsioonivõimud olid kunagi Tõnismäe monumendi juurde ümber matnud. Sellegipoolest puhkesid rahutused ja kasvõi küberrünnakud ja našistide tegevus kinnitavad, et mitte päris ilma Venemaa abi ja õhutuseta.

Eesti valitsus näitas toona nelja väga olulist asja: Eesti suudab liitlasi kaasta ja nad tulevad meile vajadusel appi; Eesti sisekaitse saab hakkama; Venemaa majandusähvarduste mõju on väike; põlates totalitaarset režiimi, on võimalik käituda inimeste ja nende mälestusega lugupidavalt.


«Ma lihtsalt ei usalda teda»

Andrus Ansip on pärast pronksöid korduvalt öelnud, et välistab koostöö Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega. Ka 2010. aasta lõpus antud intervjuus kordas ta: «Me pole Edgar Savisaarega suhelnud 2007. aastast, sest ma lihtsalt ei usalda teda.» (PM 20.12.2010) Praegu näeme toonast Savisaare vestluspartnerit Leonid Slutskit tegutsemas Krimmis.

Pronksööde polariseeriv mõju valimiseelistustele on küllap olemas. Toona tärganud eriline integratsiooniideede ind vaibus aga paraku üsna ruttu ning midagi ülimalt kõlavat ja säravat pole ette võetud.
 

Roosade prillidega kriisimurdja

Ansipi teise valitsuse algus näis lootusrikas ja helge. Reformierakond, IRL ja sotsid kirjutasid koalitsioonileppesse toredaid ideid, mida Eestis ette võtta ja ära teha. Paraku selgus vähem kui aasta pärast, et kohalikust kinnisvaramullist vuhises õhk välja. Maailmamajandus oli juba ohtlikus keerises ning nafta hind kerkis päevast päeva ja pidi populaarsete käsitluste järgi kohe-kohe kosmilistesse kõrgustesse jõudma.

Tegelik pauk käis 15. septembril USAs, kui varises investeerimispank Lehman Brothers. Kogu maailma majandust tabas ränk ahelreaktsioon ning selle mõju jõudis Eestisse väga selgelt kohale juba 2009. aasta alguses. Olukord oli kõike muud kui naljakas. Juba maaliti pilte maailmamajanduse täielikust kollapsist, algavatest sõdadest, läänemaise tsivilisatsiooni kiirest varingust ja muidugi kapitalismi lõpust. Me oma lõunanaabrite juures Riias olid 2009. aasta jaanuari keskel tänavarahutused.

Tööpuudus kasvas katastroofilise kiirusega ja jõudis 2010. aasta esimeseks kvartaliks 144 000 inimeseni. See tähendas mitmekordset survet: maksutulu langeb ära ja samas tuleb töötuid aidata. Eesti reageeris kriisile võrreldes paljude riikidega kiiresti ja jõuliselt. Mindi niinimetatud sisemise devalveerimise teed. 


Käed püsti?

Aastal 2009. avanes üks esmapilgul ootamatu aken. Majanduslanguse ajal läksid kaubad odavamaks – Eestil oli võimalik täita seni saavutamatuna tundud Maastrichti inflatsiooni kriteerium ja pääseda eurotsooni liikmeks. Oli vaja veel viimast pingutust.

Fakt on see, et avalikkusele lekkisid järjest valitsuse töödokumendid kõikvõimalike kärpevariantidega, aga pensionäride hirmutamist kartis Ansip kui tuld, ja ilmselt õigesti tegi. 21. mail 2009 saatis ta sotside ministrid valitsusest minema. Läbirääkimised Rahvaliiduga kaasamiseks ei õnnestunud ja jätkati vähemuskoalitsiooniga. See oli väga riskantne samm.

Ansip oli sel ajal juba alla andmas. Üle koera oli saadud, aga saba tundus liiga suur, sellest üle saamine poliitiliselt võimatu. Õnneks leidus häid nõuandjaid, tegutsejaid ja innustajaid ka siis. Juba 18. juunil võttis riigikogu vastu seaduse paketi, mille tormakust ja rohmakust juristid siiani kritiseerivad, aga võib öelda, et see viis meid eurotsooni. Reformierakond murdis, muuseas, oma valimislubadust mitte tõsta käibemaksu.

Vähemuskoalitsioonile roheliste toetuse ostmise detailid tundusid tülgastavad mitmele ostjale endilegi, ent tagantjärele vaadates tundub see hind odav.


Usalduse ja toetuse kahanemine

Tagantjärele on Reformierakond ilmselgelt ka ise aru saanud, et Silver Meikari algatatud skandaalile reageeriti valesti. Igas tuules sirge seljaga seismine oli neid palju kordi aidanud, aga nüüd suurendas see käitumine hoopis usaldamatust veel ja veel, kuni jõudis erakonna poliitiliste ajude ette selgelt mõõdetava populaarsuse vähenemisena.

Kasvõi siingi lehel olevat toetusegraafikut vaadates võib ju kaasa kiita, et Ansipil on õigus, kui ta ütleb, et Reformierakonna populaarsus on langenud erakonna ajaloo tavapärasele tasemele, et vahepealsed kõrghetked on pigem anomaalia normaalses graafikus. Samas, ta ise ju näitas oma erakonnale, et neid kõrghetki on võimalik saavutada, et seda edu on võimalik pikalt hoida. Poliitikas on vaja saavutusjanu rohkem kui analüütikutele takka kiitmist. Kui oleks vastupidi, saaksid head analüütikud igal pool maailmas ja kõigis asutustes rohkem palka kui liidrid – viimaseid poleks õigupoolest vajagi. Peab olema heas mõttes näljane ja ahne, sest muidu ei võida, muidu ei uuenda.

Vaimsest kliimast, usaldusest, kaasamisest ja «mandaadiga ülbitsevate» reformierakondlaste väidetavast autistlikkusest neis asjus on kirjutatud palju ja värskelt ja erinevalt – selle lühivormis kokkuvõtmine pole praegu vajalik.

Andrus Ansip lahkub praegu peaministri ametist väärika vabatahtlikkusega, ehkki kindlasti mitte vastavate soovitusteta. Varsti ei pruugiks selleks enam võimalust olla.
 

Ring on täis…

Tsiteerigem siinkohal «Viimset reliikviat» (Arvo Valtoni käsikiri Bornhöhe ainetel):

Abtiss:

«Kloostrit kaitseb püha reliikvia, igasuguse õnnetuse eest!»

Vend Johannes:

«Seda kahtlemata, aga igaks juhuks leppisin ma Tallinna raega kokku, et ta saadaks kaitsesalga kloostrisse. Mis puutub laulatusse, see jäägu Teie otsustada.»

[---]

Vend Johannes:

«Mjah, õige. Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon. Tuleb ära kasutada sellist meest nagu …»