Martin Ehala

FOTO: Peeter Langovits

Eesti poliitika probleem on selles, et parteid on võimu rahvalt kaaperdanud ja selle omavahel ära jaganud nii, et valijail pole peaaegu mingit lootust mõjutada poliitikat ja veelgi vähem poliitikute karjääri. See on saanud võimalikuks tänu Eesti valimissüsteemi eripärale.

Eesti valimissüsteem loodi üle kahekümne aasta tagasi eesmärgiga vähendada poliitilist killustatust riigikogus ja toetada tugevate parteide teket. Toona oli see hea valik ja täitis suurepäraselt oma eesmärgi. Nii hästi, et praeguseks on Eesti poliitika peaaegu stagneerunud. Veelgi enam. Valimissüsteem on selline, et rohujuuretasandil ei saa enam tekkida ühtegi tõsiselt võetavat parteid, sest selle loomine ja kasvatamine tugevate ja vaenulike parteide keskkonnas nõuaks liiga palju vaeva.

Praeguses olukorras saaks luua vaid partei fassaadi, mis tuginedes suurele rahasüstile, võimsale reklaamikampaaniale ja tugevale korraldustoimkonnale, võiks heal juhul kokku meelitada rahva hääled, et pääseda parlamenti. Kuid pärast seda muutuks ta süsteemi osaks ja hakkaks käituma üsna samamoodi nagu olemasolevad parteid praegu. Me oleme seda juba näinud.

Seega, meil ei ole vaja uut parteid, vaid muuta valimissüsteemi. Seda tuleb muuta otsustavalt ja kiiresti, et võtta võim parteidelt rahvale tagasi. Võimu tagasivõtmiseks on ainult üks tee – saadikud tuleb muuta isiklikult vastutavaks oma valijate ees.

Saadiku isiklik vastutus tähendab seda, et tema võimalus tagasi valitud saada peab sõltuma otseselt temale antud häälte hulgast. Selleks tuleb kaotada suletud hääletusnimekirjad. Suletud nimekirjad tähendavad seda, et poliitikud on peaaegu vabastatud vastutusest valija ees, nad vastutavad ainult oma partei ees. Kuni nad on parteile truud, on nad valimisnimekirjas kõrgel kohal ja saavad riigikokku tagasi, ükskõik kui vihatud nad rahva hulgas ka ei ole. Suletud nimekirjade kaotamine lõpetaks selle, sest partei toetus ei suudaks päästa poliitikut, kes on kaotanud valija usalduse.

Teiseks tuleb valimiskünnist vähendada nii, et üksikkandidaadile oleks riigikokku pääsemine veidi kergem kui partei nimekirjas kandideerijatel. Uue süsteemiga võiks riigikokku sattuda proportsionaalselt umbes nii palju üksikkandidaate, kui on ühiskonnas neid, kes tahaksid valimistel osaleda, aga ei leia ühtki parteid, mille poolt hääletada.

Kui selliseid valijaid on 30 protsenti, siis samas suurusjärgus võiks riigikogu koosseisu saada ka üksikkandidaate. Kui parteide usaldus kasvab ja üksikkandidaatide poolt hääletajate arv kahaneb, peaks sama süsteemiga valimised andma riigikogu, milles sõltumatute saadikute osakaal oleks väiksem. Suurem sõltumatute saadikute hulk riigikogus tagaks, et oleks rohkem saadikuid, kes saaks otsustada oma südametunnistuse põhjal, mitte partei juhtnööride järgi.

Isikliku vastutuse põhimõte tagaks, et poliitikutel oleks vähem põhjust olla oma parteile jäägitult ustavad, teha toiduahelas püsimise nimel südametunnistusega kompromisse ja osaleda hämarates skeemides. Nii nõrgendaks uus valimissüsteem oluliselt parteide maffialikku sisestruktuuri.

Uus süsteem vähendaks ka võimuparteide võimalusi langetada otsuseid, mis tugineks üksnes saadikute parteidistsipliinile. Isikliku vastutuse põhimõte sunniks saadikuid langetama otsuseid südametunnistuse alusel, mis vähendab parteide võimalusi kaubelda oma mõjuvõimuga, sest nad ei suuda tagada erahuvidest lähtuvate otsuste vastuvõtmist.  

See tähendab, et ettevõtjad vabaneksid painest nuumata parteisid sadade tuhandete eurodega lootuses, et seaduste muutmisel arvestataks nende huvidega. Võimalik tagasilöök võib olla see, et proovitakse üles osta üksikuid saadikuid. Kuid mida rohkem neid, keda tuleb üles osta, seda keerulisem see on ja seda kergemini skeemid lekivad. Lisaks tagab saadiku isikliku vastutuse põhimõte, et ka isikliku mõjuvõimuga kauplemine saab valimistel õiglase hinnangu.

Süsteem, mis võimaldaks üksikkandidaatidel kergemini riigikokku pääseda, tähendaks olulist muudatust poliitiku karjäärimudelis. Praegu eeldab see partei noortekogus kannuste teenimist ja südametunnistuse kalestamist, enne kui jõutakse piisavalt kõrgele, et tegelikus poliitikas kaasa rääkida. See on karjäärisüsteem, kus üheskoos tehtud salategudest tekkiv parteisisene lojaalsus on tugevam kui mistahes lojaalsus valija suhtes.

Uus valimissüsteem lõpetaks selle häbiväärse praktika. Võimekal ja tegusal noorel inimesel tekib võimalus poliitikasse siseneda sõltumatu isiksusena, kes saab langetada oma otsuseid rahva mandaadi põhjal ja vastutab ainult valija ees.

Kergendades üksikkandidaatide pääsemist riigikokku, loome ahvatleva võimaluse ka inimestele, kelle kogu poliitiline programm on pääseda kas või üheks korraks riigikogusse, et parandada oma materiaalset olukorda. Et seda vältida, peaks esimest korda riigikogusse valitud poliitiku palk ja hüved jääma samasse suurusjärku teadlaste, arstide, õpetajate ja sõjaväelaste palgaga. Ja kui saadik valimistel oma koha kaotab, peaks ta lahkumishüvitis olema sama suur kui ülikooli professoril, keda tagasi ei valita – 0 eurot.

Isikliku vastutuse põhimõte üheskoos madalama valimiskünnisega võivad luua olukorra, kus valimiste järel vahetub iga kord suur osa riigikogu koosseisust. Võib tekkida oht, et ei piisa kogenud poliitikuid, et väheneb riigi poliitiline võimekus. Ka selle vastu on rohtu. Poliitiku palgatase peaks sõltuma sellest, mitmendat korda ta on riigikogusse tagasi valitud. Palga ja hüvede määr peaks suurenema iga tagasivalimise korraga.

Ühesõnaga, koos uue valimisseadusega tuleks luua ka poliitiku karjäärimudel, mis innustaks eetilisi ja tõhusaid inimesi kujunema elukutseliseks poliitikuks. Need kaks süsteemi tagaksid, et Eesti poliitikasse tuleks värsket verd, et parteis ollakse maailmavaate toetamise, mitte hüvede pärast ja et korduvalt valija usalduse võitnud poliitikutest kujuneks vastutustundlik poliitiline eliit.  

Selleks et tuua ühiskond välja poliitilisest stagnatsioonist ja anda talle uus lootus, on vaja välja töötada isiklikul vastutusel põhinev valimissüsteem ja poliitiku karjäärimudel.

Midagi sellist proovis juba rahvakogu. Rahvakogu on hoiatav näide ühiskondliku algatuse sumbumisest. Rahvakogu moodustamise kord juhuvaliku alusel tagas, et sinna kuuluvaid inimesi ei ühendanud midagi ja paljudel polnudki soovi aktiivselt poliitikas osaleda. Nii pole ka imestada, et pärast oma üht koosistumist haihtus ta olematusse.

Uus katse ei tohi lämbuda samamoodi nagu Rahvakogu. Uus valimisseadus ja poliitiku karjäärimudel tuleb töötada välja rahvaalgatuse korras ja meie parimate teadlaste ja ühiskonnategelaste eestvedamisel. Selle väljatöötamisel võiks osaleda iga kodanik, kuid osaleda peaks saama vaid üksikisikuna, mitte organisatsiooni või partei esindajana. Valimisseaduse ja poliitiku karjäärimudeli eelnõu tuleb ühiskonnas avalikult läbi arutada ja esitada riigikogule tervikpaketina vastuvõtmiseks muutmatul kujul.

On tõenäoline, et parlamendiparteid ei ole süsteemi muutmisest huvitatud. Et nende motivatsiooni tõsta, on vaja rahvaliikumist, mis suudaks vajadusel avaldada poliitilist survet massimeeleavaldustega. See võiks näiteks olla «Teeme ära!» võrgustiku järgmine suurem ettevõtmine.

Selline kodanikualgatus on radikaalne ja võib tunduda revolutsioonina. Kuid see pole ühegi ühiskondliku rühma revolutsioon mõne teise vastu: see ei ole vaeste revolutsioon rikaste vastu, sest aus ja õiglane poliitiline süsteem, milles kõrgeima võimu kandja oleks tõesti rahvas, on kõigi huvides. See ei ole ühegi organisatsiooni võimu haaramise revolutsioon, see on valijate revolutsioon, et rahvas saaks reaalselt muutuda kõrgeima võimu kandjaks.

Valijate revolutsioon ei esita poliitilisi nõudmisi vasak- ja parempoolsuse skaalal, vaid õiglusest, aususest ja üldinimlikkusest lähtuvalt. Sellega saavad ühineda inimesed nende maailmavaatest sõltumatult, sest õnnestumise korral on neil kõigil praegusest suurem võimalus poliitikas osaleda ja oma panusega aidata Eesti ühiskonda paremaks muuta.