Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees leiab Postimehe arvamusportaalis, et kuna Eestis on läinud nii palju asju valesti, vajame vabariigi restarti, millega seoses pole tarvis enam tänaseid poliitikuid ja erakondi, kes on läbi kukkunud ning tuleks asendada kogukondliku juhtimissüsteemiga.

Meie keel, riik ja kultuur on ilusasti kokku seatud põhiseaduse preambulis. Paraku aga võime kinganumbri suuruse IQga Jehoova tunnistajate pärusmaaks jätta uskumused, et mingi paber üksi muudab maailma, kui sellele ei järgne mõtestatud tegevus. Ja isegi sellest ei aita, kui objektiivne reaalsus vastu töötab.

Päris huvitav on lugeda erinevaid seisukohti, kui palju on Maal keeli-rahvaid. Samas, riikegi ei suudeta täpselt kokku lugeda, kuigi riik on ju hulga konkreetsem moodustis. Erinevate etniliste gruppide loetelu jookseb (minu arvates absurdse) 27 000-ni, keelte arvu hinnangud jooksevad välja 6000–7000-ni, kusjuures umbes 2000-l on rääkijaid alla tuhande; hääbub neid paarkümmend aastas. Üldiselt suudab iga ajalugu nuusutanud inimene kraapida mälust tosina rahvuse nime, mida enam ei eksisteeri. See, et mingi osa nende geenidest ja kultuurilisest mõjust edasi kestab, on iseküsimus; reaalses maailmas tehakse siiski väga harva nii, nagu Vanas Testamendis tõelise halastusega vastaseid koheldi – neid viimse rinnalapseni maha tappes...

Matemaatika on üks huvitav teadus ja olen palju kasutanud Robert A. Heinleini tsitaati, et inimene, kes ei mõista matemaatikat, ei ole päris inimene, vaid paremal juhul mingi lähend, mida on õpetatud riideid kandma ja mitte tuppa häda tegema. Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Demograafiliste protsessidega on see häda, et neid ei saa muuta kiiresti. Otsused, mis me täna teeme, avaldavad mõju paremal juhul aastate, täisväärtuslike kodanike arvu kasvu osas aga ju selgelt alles põlvkonna pärast; täna tehtud otsused mõjutavad rahvastikku sajandeid.

Ma ei hakka täpset arvutuskäiku tooma, aga kunagi üritasin lastele demograafiat seletada naabruskonda näiteks tuues. Teeme mõned väga suured lihtsustused (mis ei muuda asja olemust): eramajade rajoon, kõigis ühe lapsega pere (enamikus ka on), võtame kvartali 8x8=64 maja, ühes nurgas elan mina oma 4 lapsega. Milline on olukord 150 aasta pärast, eeldusel, et põlvkonna pikkuseks on 25 aastat, demograafiline käitumine ei muutu, grupid ei segune ja inimesed vahetuvad ainult selles mõttes sarnastega? Vastus: kvartali vastasnurgas elab nende 63 viimane järglane, kõik ülejäänud on minu omi täis.

Loomulikult on tegelikus elus asjad keerulisemad kui lihtne matemaatiline progressioon, kuid matemaatika ongi raamistik, milles mõelda, ja inimteadvuse üks omadusi peaks olema võime tunnetada end ajavoolus ning teha enese eksistentsist kaugemale ulatuvaid plaane. Piltlikult öeldes – gravitatsiooniseaduse tundmine ei aita trepilt kukkuvat joodikut, sest ta «liikumine» on hulga keerukam kui puult kukkuval õunal, kuid see on ikkagi F=m*g, mis ta tapab.

Kõik ühiskonnad põhinevad ainult ühel kokkuleppel – kuidas kaitsta lapsi ja fertiilses eas naisi. Kõik muu on lisaväärtus. See teeb elu elamisväärseks ja on laiemas plaanis meie tsiviliseerituse määr, kuid kui põhikokkulepe on unustuses, ei ole sel tähtsust. Sellisest rahvast saab kiiresti ajaloo uurimisobjekt.

Eesti rahvas hääbub

Hääbub objektiivsete arvuliste näitajate järgi ja midagi muud väita on idioodi lalin. Jutt, et meil hakkab kunagi paremini minema, on täiesti tühi, väärtusetu ja hale enesepettus, kui me midagi selles suunas ette ei võta.

Kes arvab, et surm on ilus – palun, võin ka jupi nööri või kanistri ja tikud kinkida. Kes arvavad, et asi ongi juba läbi ja on valida, kelle hulka kaduda (kas lahustuda Euroopa või Venemaa suunal) – see on vähemalt praktiline ja aus otsus, mida ei saa ühegi argumendiga väärata; õnn kaasa. Edasi tuleb minna nendega, kes on nõus mõtte ja teoga töötama selle nimel, et Eestil ja eestlastel oleks tulevikku.

Järgmine oluline nurgakivi on plaanide realistlikkus. Näiteks religioon tuleb ära unustada. Kristlus on muutunud tühjaks vormitäiteks ja natuke suutlikkumat islamit... no ei õnnestu noortele maha müüa. (Kas te olete kunagi uurinud, mida teismelised religioonist arvavad? Kogu aeg on õhus hirm, et tulebki kooli mingi tegelane jumalast-piiblist latrama, nii et kui sa ütled sõna «usuõpetus», oled alatiseks, igaveseks, pöördumatult «out», keegi absoluutselt ei kuula, mida sul võiks öelda olla, silmapilk on mädatomatid õhus.)

Tegelikult tuleb ka suveräänne riik ära unustada. Üritaks defineerida, mida me õieti kaitseme? Mis see eestlus või eesti rahvas õieti on? Grupp inimesi, kes eesti keelt räägivad? Või on ikkagi tegemist sarnaste väärtustega, teisiti öeldes keskkonnaga, milles me elame? (St, me tunneme end turvaliselt, kui ümberringi on inimesed, kellest me igas mõttes aru saame.) Adugem, et riik ei ole eesmärk omaette, riik on Eesti rahva kaitseks ja püsimiseks läbi sajandite.

Nimetagem asju õigete nimedega – Eesti riik langes 1940. aastal vastupanuta ja meil ei olnud sellest suuremat abi tervelt 50 aastat. See ei päästnud meid ei Teisest maailmasõjast ega sellele järgnenud okupatsiooni metsikustest. Meil ei ole praegu ka mingit erilist iseseisvust ja meie kaitsevõime on väga vähe nullist erinev. Meil ei ole oma raha ja suurem osa majandust mõjutavatest otsustest tehakse kusagil Euroopa võimukeskustes. Peaaegu põlvkonna pikkuse iseseisvusperioodi jooksul oleme taas kaotanud inimesi võrreldalt Teise maailmasõjaga.

Lühidalt, Eesti Vabariik on oma ülesandega väga halvasti hakkama saanud. Istu, kaks.

Riigi teisiti defineerimine

Riik tuleb teisiti defineerida, kui see ei täida eesmärke, mis sellele põhiseaduse preambulis on antud. No kaua võib? Varsti ei ole enam kedagi järel, keda säilitada enesemääramise kustumatul õigusel. Kaua võib koperdada ajavoos allamäge, mõlemas jalas rahvusjalanõu (ämber)?

Jätame mineviku rahule, sest pole mingit mõtet «kui»-dega žongleerida, vaatame, mida annaks parandada. Üks suur viga oli ilmselt see, et lubasime võimu juurde seltskonna, kes oli praktiliselt tõestanud, et nad suudavad ka palju suurema riigi põhja lasta. Peamiselt olemegi täna nii halvas seisus, sest oleme lasknud end valitseda inimestel, kel oli küll teatud poliitiline kogemus, kuid puudub siiani igasugune haridus mõistmaks tänapäeva vabaturumaailma toimimist. Kuidas teisiti saigi see lõppeda, kui et me avastame nüüd, põlvkond hiljem, et oleme kõik, mis meil väärtuslikku oli, võileivahinna eest maha müünud, ja muutunud rahvusvahelise panganduse orjadeks?

Mida teha? Hilja on võtta vastu seadusi, mis piiravad endiste kompartei liikmete ligipääsu võimule. Seda oleks tulnud teha 22 aastat tagasi, aga täna pole probleem enam mitte niivõrd konkreetsetes isikutes, vaid selles, et nad on oma mõtteviisi mürki süstinud tervesse plejaadi broileritesse.

Eesti tänast seisu ei aita mõista ka tavaline vasak-parem-skaala, mille ühes otsas ettevõtlusvabadus, teises kõike otsustav bürokraatia. Tegelikult tuleks lisada sellega risti olev inimvabaduse skaala – üleval isiku, all kapitali (paremal) või riigi (vasakul) huvid. Selle telje üleval otsas asub kogukondlik ühiskond, all korporatiivne (tsunftistunud, parteistunud) maailm. Pilt läheb selgemaks – esiteks, meil on vaja ohjeldada suurkorporatsioone, kes kontrollivad meie elulisi infrastruktuuriettevõtteid; teiseks, meil on vaja ohjeldada ametnikearmeed, kes kägistavad iga algatust ja, kolmandaks, meil on vaja ohjeldada erakondi, mis on muutunud suletud võimuklubideks.

Lühidalt, meil on vaja kodanikuühiskonda. See aga ei teki ega püsi iseenesest, meil on vaja muuta tervet riiki, et tekiks tugev ja arenev ühistuline majandus. Kujutleme veelkord seda ülalkirjeldatud kahemõõtmelist pilti – vasakul bürokraatia, paremal raha võim, all korporatsioonid ja üleval kogukond. Pilt on kiivas – mainitud esimesed kolm on meil vohama läinud, kogukond aga nõrk. Ah jaa, üks nüanss veel – lapsed sünnivad Kodudes. Alati. Lapsed sünnivad seal, kus neil on julge ja hea olla. Kus inimesed tunnevad, et neist hoolitakse ja neil on kindlus homse päeva suhtes. Väga lihtsustatult ongi see vastus – kui me nüüd kohe ei hakka looma kogukondade Eestit, on meiega kõik.

Esimene tõsine valikukoht – EL

Kas üritada põgeneda või sukelduda sügavamale? Alustame sellest, kas üldse on reaalne EList välja saada? Või alustame sellest, et tänane olukord niikuinii ei kesta, EL liigub (aeglaselt, kuid vääramatult) föderatsiooni suunas. Me tahtsime hirmsasti ELi ja NATOsse, see on siin barbaarse ja agressiivse Venemaa külje all ilmselgelt ja möödapääsmatult hädavajalik. Selles osas ei muutu tõenäoliselt sel poolsajandil midagi ja see on peamine argument, miks eraldumist tõsimeeli kaaluda ei saa. Kordan – EI SAA. Kui palju karme õppetunde on veel vaja, et mõista, et me ei suuda üksi hakkama saada?

(Jah, teoreetiliselt on võimalik otsida liitlasi kui võrdne võrdsega. Aga vaadake enda ümber – Soomes on endiselt Venemaa käpp tugevalt sees ja Läti loobus iseseisvast kaitsevõimest. Kui me ka astuksime NATOst välja, siis kellega me sõlmiksime sõjalise abi ja koostöö lepingu, millest midagigi kasu oleks? Rootsiga? Homeeriline naer publiku hulgas, eks ole...)

Objektiivsetes ajaloolistes protsessides osalemiseks on teatavasti kolm võimalust – minna kaasa, lasta end kõrvupidi kaasa lohistada või avaldada aktiivset vastupanu ja lasta end seebiks keeta. Meil ei ole niikuinii mingit valikut. Euroopa, olgu see siis ühendus või föderatsioon. Meie häält ei ole seal niikuinii kuulda, ärgem petkem ennast ega ehitagem õhulosse. Mida meil on võimalik teha – kaitsta oma kultuuri ja riiki niivõrd, et need kaks sümbioosis tagaksid siin piirkonnas soodsa inimsõbraliku elukeskkonna. Loomulikult tuleb võidelda Eesti Vabariigi eest! Riik on ikkagi kõige tõhusam instrument kultuuriliselt sarnaste ja sama keelt kõnelevate inimeste kollektiivse tahte maksmapanekuks.

Meil ei ole vaja ei midagi vähemat ega rohkemat kui riigireformi. Võiks isegi öelda, et vabariigi restarti. Meil on läinud nii palju asju valesti, et ei oska kusagilt alustadagi. Võtame esimese ettejuhtuva näite – millest see tuleb, et esimest võimuparteidele konkurentsi pakkuvat erakonda üritab asutada inimene, kes ühest võimuerakonnast võltsimise pärast välja visati, ja kes oskab sellest nii jõleda ja küündimatu farsi korraldada, et diskrediteerib igasugust rahvaalgatust ja poliitikat laiemalt? Kuidas on võimalik, et koole juhivad inimesed, kes tahavad koolimajad kontoriteks muuta? Kuidas nad aru ei saa, et kontor ei tooda midagi, aga korralikult haritud lapsed ühel päeval võiksid? Kuidas sellised üldse hariduse ligi pääsevad?!? Kuidas sünnivad seaduseelnõud, mis ilmselgelt vähendavad meie kaitsevõimet, kägistavad kahtlase maksutulu nimel ettevõtjaid või salastavad demokraatlikku riigivalitsemist? Mis nende inimeste peas toimub? Või mida tähendab tegelikult teatud ettevõtjate plaan tuua sisse võõrtöölisi? Põlvkonna jooksul pole investeeritud rahvastikku ja nüüd tuleb puuduvat asendada odava kraamiga, mis lõplikult mürgitab maa?

Või õigem oleks küsida, miks me seda lubame?

Riigi restart

Ühesõnaga – tuleb võtta võim. Ja teha otsused. Ja nende eest ka vastutada.

Olulised ei ole riigi välised atribuudid, vaid see, mida see oma kodanike heaks teeb. Alustada tuleb mainitud kolmest vaalast:

1. Muuta seadusandlust nii, et elulised infrastruktuuriettevõtted kuuluksid rahvale (praktikas tuleb need tihti tagasi osta, aga lõpuks on meil siiski võimalik muuta seadusi selliselt, et see väga valus ei oleks). Meil on vaja energiasõltumatust ja tööstust. Seadusi tuleb muuta nii, et väikeettevõtjatel oleks võimalik ellu jääda ja areneda, neil peab olema kindlus, et nende teenitud tulu neile jääb.

2. Kärpida oluliselt bürokraatia võimu. Me ei vaja trahviriiki! Me ei vaja mõttetut kontrolli, me ei vaja tohutut pakki iga liigutust ette kirjutavaid seadusi ja nende täitmist jälgivate ametnike armeed. Me vajame kogukondi, mis oma asjadega ise hakkama saavad ja pakuvad oma liikmetele tööd, sissetulekut ja kindlusetunnet.

3. Me ei vaja tänaseid poliitikuid ja erakondi. Te olete läbi kukkunud! Lahkuge ja tegelege millegi mõistlikumaga. Võib-olla tuleb teil pannkookide küpsetamine või aus metsatöö hulga paremini välja. Parlament tuleb muuta kahekojaliseks (või valida saadikud eri alustel), esindatud peavad olema kogukonnad (sest nad esindavad konkreetseid inimesi ja teavad kõige paremini, mida just seal teha oleks vaja) ja kuna ühendav maailmavaade ei kao kuhugi, siis peavad jääma ka erakonnavalimised (kuid Eesti on nii väike, et mingid ringkonnad on absurd). Ja president tuleb tööle panna. Las juhatab näiteks parlamendi tööd.

Ja kõige olulisem, kõige põhi – me vajame tööstust. Me ei tohi olla ainult allhankijad, vaid need, kes teavad, mida nad teevad. Selleks tuleb aga esiteks seadusandlikult tagada, et tootmine üldse tekiks ja annaks meie inimestele tööd – jah, ma räägin jälle ühistulisest majandusest! – ja teiseks tuleb neid toetada riikliku krediidipoliitikaga. Mis aga omakorda tähendab, et ka Eesti Pank tuleb uuesti pangaks muuta. Mis omakorda tähendab, et valitsuse raha tuleb võõramaistest kommertspankadest ära võtta ja muuta seadusandlikult kogu pangateenuste struktuuri, et tekiksid ühistupangad ja meie vara ei satuks löögi alla rahvusvahelise valuutaturu kõikumiste tõttu. (Aga ma pole öelnud, et see kerge on...) Kust saada raha ettevõtluse arendamiseks? Väga lihtne, paneme tööle «juustuhöövli» – ministeeriumite kulud peavad igal aastal 2 protsenti vähenema. Esimestel aastatel pole neil isegi mõelda vaja, keda lahti lasta, las lõpetavad uute seaduste masstootmise.

Me vajame Eestit, kus oleks hea elada. Kus inimestel oleks kindlusetunne ja kus kasvaksid lapsed. See on teistsugune Eesti kui see, mida me seni oleme ehitanud. Täpset eeskuju sellel ei ole, nii et meil tuleb teha seda kõige raskemat ja harjumatumat – ise mõtlema hakata.