Rahvustevaheline temaatika seostub Eestis tihti vastasseisu või probleemiga. Näiteks kui internetiportaalis avaldatud artikli pealkirjas mainitakse rahvust, saate tõenäoliselt lugeda väga palju vastikuid kommentaare.
Sergei Metlev: kaotatud Eesti, mille saame tagasi
27. mai 2010, 14:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kaua kaks kogukonda elavad kõrvuti, aga eraldi? Kas ühiskonna konsolideerimine on võimalik ja millistel alustel? Siinkohal tõttab meile appi ajalugu, mis on näinud tõesti ühtset Eestit.
Erinevalt veretust taasiseseisvumisest 1991. aastal pidi rahvas 1918. aastal kätte võtma relvad, et kaitsta oma õigust vabadusele iseseisva Eesti riigi raamides. Vabadussõda liitis Eesti elanikke sõltumata nende rahvusest või kodukeelest.
On teada, et Eesti armee koosseisus sõdisid eestlased, venelased, lätlased, juudid, baltisakslased, vabatahtlikena saabusid taanlased, rootslased ja soomlased, Briti laevastik kaitses pealinna.
Tartu rahu järgses vabas Eestis hakkas kiiresti arenema rahvusvähemuste kultuur, mida soodustas põhiseaduse demokraatlik vaim. Nagu ka tänapäeval, oli ka tol ajal rahvusvähemustel põhiseaduse järgi õigus asutada oma kultuuriautonoomia. 1925. aastal asutati saksa kultuuriautonoomia, 1926. aastal juudi kultuuriautonoomia. 1927. aastal ilmus Eestis kaheksa venekeelset ajalehte ja kolm ajakirja.
Eestisse põgenes punaterrori eest vene intelligentsi esindajaid, paljud venelastest sõjandusasjatundjad aitasid üles ehitada üles Eesti sõjakoolide süsteemi. Need inimesed olid lojaalsed Eestile. Paljud õppisid ära riigikeele ja võtsid Eesti Vabariigi kodakondsuse.
Pärast 1940. aasta okupatsiooni kannatas Eesti vene eliit pretsedenditute repressioonide all. Vene intelligents tembeldati rahvavaenlasteks. Järgnesid mahalaskmised ja asumisele saatmised. Kahe lapsega asumisele saadetud poetess Maria Karamzina suri Narõmski krais nälga...
Imbi Paju kirjutab (ka vene keeles ilmunud) raamatu «Tõrjutud mälestused» eessõnas, et tol ajal elas Eestis rohkem kui 90 000 venelast, professor Sergei Issakov on uurinud nende venelaste kurba saatust Stalini ajal. Nõukogude ajal oli iseseisvas Eestis elanud venelaste tegelikust käekäigust, kultuurist ja kirjandusest rääkimine sisuliselt keelu all.
Iseseisvuse eest võitlemise lugu, mälestus sellest Eestist, millest me ilma jäime, on kahtlemata ühendav ka praegu. Kahjuks räägitakse sellest väga vähe. On jäänud vähe neid sõjaeelse Eesti venelasi, kes saaksid jutustada meile vene inimeste saatusest.
Nõukogude ajal tulid meie maale sadade tuhandete kaupa immigrandid NSV Liidu kõige erinevamatest nurkadest. Neile ei tähenda mälestus Eesti iseseisvusest suurt midagi, pigem on neile lähedasem noorusaja nostalgia Nõukogude Liidu järele.
Noored on see vene kogukonna osa, mis on täiesti vaba isiklikust nõukogudeaegsest kogemusest ja otsib praegu oma identiteeti. Seejuures ei avalda neile survet mitte ainult Moskva propaganda, vaid ka nende kultuurikeskkonna hirmud.
Demokraatia arengule on ohtlik hirm avaldada oma arvamust. Kui ma kuulen, et täiskasvanud inimesed, kas koolis või kodus, keelavad noortel ausalt avaldamast oma seisukohti, siis ma mõistan, et need vanemad inimesed ei ole ikka nõukogudeaegsetest hirmudest lahti saanud. Kuid miks peaks noorem põlv kannatama nende vanade hirmude pärast?
Meie noortele peab olema eeskujuks nende eakaaslaste kogemus, kes läksid esimeste hulgas 1918. aastal kaitsma Eestit. Või Haapsalu õpilased, kes 1939. aastal raadio kaudu informeerisid Hankot Nõukogude õhuväe lennukitest, mis tõusid Lääne-Eesti baasidest, et pommitada Soomet.
Meie ühise vabaduse väärtuse ja hinna tajumine saab ja peab olema ühiskonna ühtlustamise nurgakivi. Me peame mäletama neid, kes ehitasid kindla vundamendi Eesti demokraatiale.
Just meil saavad kõik rahvusvähemused säilitada oma kultuuri ja keelt, ei ole tsensuuri ega repressioone, eesti kultuur ja keel on kaitstud – kõik need hüved kuuluvad meile kõigile. Selle juures riigikeele valdamine on ju oma riigi vastu elementaarse austuse näitamine.
Ma olen veendunud, et see, kes ei austa oma riiki, ei austa ka iseennast. Hakakem sagedamini ütlema «meie», mitte aga «nemad», hakakem märkama seda ühist, mida andis meile ajalugu. Nii tuleb tagasi see Eesti, mille kaotasime.