Miks on avalik internet headest klassitundidest nii tühi, arutleb Raivo Juurak Õpetajate Lehes.
Raivo Juurak: kas hea tund on riiklik saladus?
1. veebruar 2014, 18:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ja Soome on asutanud ühise hariduspilve. Suurepärane! Nüüd hakkame üksteiselt õppima! Selline on esimene reaktsioon. Aga mida meil soomlastele pakkuda on – see on teine mõte. Kas meil on pakkuda soomlastele näiteks huvitavate tundide konspekte või videosalvestusi?
Hakkasin siis internetist tunnikonspekte otsima. Paraku pidin varsti tõdema, et ega midagi põnevat ei leia. Lõpuks sattus siiski üks konspekt ette, aga seda ma küll soomlastele ei pakuks. Selle sisu oli: «Tänasest hakkame rääkima sulghäälikutest. Häälikuperre kuuluvad päris mitu häälikute rühma. Milliseid häälikute rühmi te teate? Kaashäälikuid on kaks liiki: suluta kaashäälikud ja suluga kaashäälikud ehk sulghäälikud. Missugused on need kaks liiki? Sulghäälikutel on ka kolm pikkust nagu täishäälikutel ja suluta kaashäälikutel. Missugused on need pikkused? Kui täishäälikuid saame öelda senikaua, kuni õhk otsa saab, siis sulghäälikute hääldamisel tekib suus või huultel takistus …» Jne. Analoogilisi konspekte leidsin veel neli-viis tükki ja see oli kõik. Et tegemist on siiski tänapäevaste konspektidega, sellele viitas asjaolu, et klassi häälestamise asemel kasutati sõna «evokatsioon» ja kokkuvõtte asemele «refleksioon». Aga sisu oli ikka see, mida lapsepõlvest mäletame.
Võtsin siis otsingusõnaks «tuntisuunnitelma». Lootused olid suured. Hea tuttav käis mõni aasta tagasi ühes suures Helsingi koolis ja nägi seal suurepärast füüsikatundi. Väga head katsed, meeldejääv pildimaterjal, õpetaja teemakohased naljad jne. Seejärel sõitis ta Lapimaale ja nägi seal ühes väikses koolis täpselt samasugust tundi. Isegi naljad, mida Lapimaa õpetaja klassile rääkis, olid täpselt samad. Kuidas sai see võimalik olla?! Aga mõlemad õpetajad olid võtnud internetist ühe ja sama suurepärase tunnikonspekti. Paraku ei leidnud ma ei seda ega muid konspekte. Samas sattusin veebiküljele, kus agiteeriti soome õpetajaid saatma oma parimaid tunde Brüsselisse inGeniouse tunnikonspektide võistlusele. Muide, konspekte võetakse täna, 31. jaanuaril Brüsselis veel vastu. Euroopa Liit peab nende avalikustamist vajalikuks.
Aga kuidas on videosalvestustega, mis ütlevad tunni kohta sada korda rohkem kui konspektid? Eesti poole pealt leidsin peamiselt õpilaste tehtud videoid sellest, kuidas tunnis mürtsu tehakse. Leidsin siiski ka ühe sulghäälikute teema videosalvestuse, aga selles pommitas õpetaja õpilasi lõputult küsimustega, andmata neile vähimatki võimalust vastu küsida – frontaalne töö! Üks väga hea leid lõpuks siiski tuli − Tallinna Vindi vene lasteaia eesti keele kümblustund.
Soomest oli tundide videosalvestusi niisama raske leida kui Eestist. Põhjamaine tagasihoidlikkus mõlemal pool lahte? Küll aga leidsin väga hea ingliskeelse bioloogiatunni, kus lapsed lõikasid lahti loomasüdame ja uurisid seda väga põhjalikult, ning leidsin ka fantastilise saksa keele kümblustunni. Aga see oli ka kõik.
Miks on avalik internet headest klassitundidest nii tühi? Kas hea tund on tõesti n-ö riiklik saladus? Et konkurendid meilt midagi üle võtta ei saaks? Ja mis põhjusel ei taha ülikoolid Eesti rahvale näidata oma õpetajakoolituse head taset?
Tartu ülikoolist sain vastuseks, et üksikuid tunniosi on neil videosse võetud, kuid kõik need on parooli all, sest lapsevanemad on avalikustamise vastu. Tallinna ülikooli õpetajakoolitusest ja keelekümblejatelt tuli sama sisuga selgitus – õpilaste delikaatsed isikuandmed välistavad avalikkuse juba eos. Hämmastav, seriaali «Üheksandikud» saab avalikustada, kuid suurepärast klassitundi, mis tõstab pjedestaalile nii õpetaja kui ka õpilase, mitte!
Loodan väga, et Eesti-Soome ühises hariduspilves ei ole head tunnid enam saladus ja et saame peagi neid nautida. Sest väga hea tunni jälgimine on tõesti nauding – vaadake saksa keele kümblustundi! Avalikustada on vaja just väga häid tunde, mitte neid, kus mürtsu tehakse. Tänu avalikustamisele saaksid lapsevanemad teada, mismoodi hea tund üldse välja näeb, ega lepiks enam kehvematega. Heade tundide avalikud videod võimaldaksid lapsevanemal kui kliendil õpetajalt professionaalsust nõuda. Nad saaksid selge pildi ka sellest, mis on kujundav hindamine, keelekümblus, Orffi süsteem, ümberpööratud klassiruum jne. Ning gümnaasiumides õppivad noored näeksid tõeliselt häid tunde ega loobuks õpetajaks õppimise mõttest pelgalt sellepärast, et oma õpetajad juhtusid olema mõnevõrra tagasihoidlikumad.